Allesjäänud. Tom Perrotta

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püüdis teda vihkama hakata, kuid see ei kukkunud tal päris hästi välja. Mis mõtet sellel oleks olnud? Jen oli seal, kus ta tahtis olla, oli koos nende inimestega, kes talle meeldisid, ja tegi neid asju, mis ta õnnelikuks muutsid. Kuidas on võimalik kedagi selle eest vihata? Tuleb lihtsalt välja nuputada, kuidas seda kõike ka endale saada.

      Kui september viimaks taas kätte jõudis, tundus talle, et kõige hullem on seljataga. Keskkool oli puhas leht, minevik oli kustutatud ja tulevik veel kirjutamata. Jeniga koridoris teineteisest möödudes nad lihtsalt teretasid ja sellega kõik piirduski. Vahetevahel Jill vaatas tema poole ja mõtles: „Me oleme nüüd erinevad inimesed.”

      Selle tõsiasja taga, et nad olid 14. oktoobril koos, oli purupuhas kokkusattumus. Jilli ema oli ostnud proua Sussmanile lõnga – nood kaks emmet olid tollel sügisel kanged kudujad – ja Jill juhtus olema parajasti autos, kui ta otsustas lõngad ära viia. Jill maandus vanast harjumusest keldrikorrusele Jeni juurde, nad vestlesid kohmetult uutest õpetajatest ja kui jutuaine otsa sai, lülitasid sisse arvuti. Jeni käeseljale oli kirjutatud kellegi telefoninumber – Jill märkas seda, kui Jen lülitile vajutas, ja oleks tahtnud teada, kelle number see on – ja tema sõrmeküüned olid värvitud roosakrähmuliseks. Sülearvuti ekraanisäästjaks oli paar aastat tagasi lumetormi ajal võetud pilt Jillist ja Jenist. Nad olid üleni riietesse mässitud, punapõsksed ja laia naeratusega näol, mõlema hammastel olid klambrid ja nad näitasid uhkelt armastava hoolega püsti aetud lumememme poole, kellel oli porgandist nina ja laenuks võetud kaelasall. Isegi juba tollel hetkel, kui Jen istus lausa tema kõrval ega olnud veel ingel, tundus see olevat nagu antiikajalugu või mingisuguse kadunud tsivilisatsiooni jäänuk.

      Alles siis, kui ema SM-idega ühines, hakkas Jill mõistma, kuidas kellegi puudumine võib mõtlemise kiiva kiskuda ning sunnib liigselt rõhutama kadunud inimese voorusi ja pisendama tema puudusi. See ei olnud muidugi üks ja seesama. Ema ei olnud läinud mis läinud nagu Jen, kuid sellel ei paistnud olevat tähtsust.

      Nende suhted olid olnud keerulised ja veidi ahistavad – pisut lähedasemad, kui see oleks kummalegi hea olnud – ning Jill oli sageli soovinud, et nende vahele jääks väike vahemaa ja et tal oleks veidi isiklikku manööverdamisruumi.

      „Ootame ära, kuni ma kolledžisse lähen,” mõtles ta siis. „Oleks see alles kergendus, kui ema enam kogu aeg kuklasse ei hingaks.”

      Aga see olekski ju olnud asjade loomulik käik – sa kasvad suureks ja kolid kodust minema. Loomulik ei ole see, et ema jätab su maha, läheb teise linnaserva ühiselamusse mingisuguse usuhullude kamba juurde ja katkestab kõik sidemeid perekonnaga.

      Jill avastas tükk aega pärast tema lahkumist, et teda valdab lapselik iha ema kohaloleku järele. Ta tundis puudust kõigest, mis selle naise juurde kuulus, ja isegi nendest asjadest, mis teda omal ajal marru ajasid – tema viisist mööda laulmisest, visast kinnitusest, et täisterajahust pasta maitseb täpipealt sama hästi kui tavaline pasta, ja võimetusest jälgida isegi kõige lihtsama telesarja süžeed („Kuule, kas see on toosama kutt kes ennegi või keegi teine?”). Meeletu igatsuse krambid tabasid teda nagu välk selgest taevast ja ta oli pärast neid uimane ja nutune ning aldis pahuratele vihapursetele, mis pöördusid paratamatult isa vastu, ehkki see oli täiesti ebaõiglane, sest isa ei olnud ju see, kes ta maha jättis. Püüdes selliseid hooge eemale tõrjuda, koostas Jill ema puuduste nimekirja ja võttis selle välja alati, kui talle tundus, et ta hakkab sentimentaalseks muutuma.

      Veider, kile, täiesti võlts naer

      Jube muusikaline maitse

      Hukkamõistev

      Ei teretaks, kui minuga tänaval kokku saab

      Inetud päikeseprillid

      Jeni-kinnisidee

      Kasutab vestluses selliseid sõnu nagu „melu” ja „gallimaatia”

      Näägutab isa kallal seoses kolesterooliga

      Lõdvad käed

      Armastab Jumalat rohkem kui omaenda perekonda

      Tegelikult see toimiski veidi või vahest ta lihtsalt harjus sellise olukorraga. Igatahes lõpetas ta viimaks enda magama nutmise, lõpetas pikkade meeleheitel kirjade kirjutamise, milles palus emal koju tulla, ja lõpetas iseenda süüdistamise niisugustes asjades, mis ei sõltunud tema tahtest.

      „See oli tema enda otsus,” õppis ta endale meelde tuletama. „Mitte keegi ei sundinud teda minema.”

      Praegu oli ainus aeg, mil Jill emast vahetpidamata puudust tundis, hommikuhakatus, mil ta poolenisti veel magas ega olnud uue päevaga kohanenud. See lihtsalt ei olnud õige, et sa tuled alla hommikust sööma ega leia eest hallis udemelises hommikumantlis ema ja ei ole kedagi, kes sind kallistaks ning sosistaks lõbusa ja kaastundliku häälega: „Tere, unimüts.” Jillil oli ärkamisega raskusi ja ema laskis tal ilma erilise jutu ja asjatu draamata aegapidi ja torisedes teadvusele tõusta. Kui ta tahtis süüa, siis oli see tore, aga kui ei tahtnud, polnud sellestki miskit häda.

      Isa püüdis samasugust lõtva suhtumist üle võtta – seda au pidi Jill talle küll andma –, kuid nad lihtsalt ei olnud ühel ja samal lainepikkusel. Isa oli rohkem seda tüüpi inimene, kes asub kohe tõustes asja kallale. Sõltumata sellest, mis kell Jill voodist välja sai, oli isa alati reibas ja äsja duši all käinud ning vaatas hommikulehe kohalt üles – hämmastaval kombel luges ta ikka veel hommikulehte – kergelt etteheitva pilguga, otsekui oleks tütar kokkulepitud kohtumisele hiljaks jäänud.

      „No-noh,” ütles isa. „Ennäe, kes siin on. Ma juba imestasingi, millal sa võiksid platsi ilmuda.”

      „Tere,” pomises Jill, tajudes ebamugavustundega, et ta on lapsevanema hoolika uurimistegevuse objekt. Isa silmitses teda niiviisi tähelepanelikult igal hommikul, püüdes ära mõistatada, millega ta eelmisel õhtul tegeles.

      „Kerge pohmelus või mis?” päris isa pigem uudishimuliku kui hukkamõistva häälega.

      „Tegelikult ei ole.” Ta oli joonud Dmitri majas ainult paar õlut ja tõmmanud üks-kaks mahvi õhtu lõpul ringi käinud kanepiplärust, kuid üksikasjadesse laskumisel polnud mingit mõtet. „Ma lihtsalt ei saanud piisavalt kaua magada.”

      „Ahah,” mühatas isa, ilma et oleks vaevunud oma umbusku varjama. „Kas sa ei tahaks täna õhtul koju jääda? Me võiksime mõnda filmi vaadata või midagi sellesarnast.”

      Jill teeskles, et ei kuulnud teda, läks jalgu järel vedades kohvikeetja juurde ja kallas endale tassitäie kohvi nendest tumeda röstiga ubadest, mida nad olid hiljaaegu ostma hakanud. See oli kahekordne kättemaks emale, kes ei lubanud Jillil kodus kohvi juua, isegi mitte seda lahjat hommikusegu-lurri, mida ta ise nii hõrguks pidas.

      „Ma võin sulle omletti praadida,” pakkus isa välja. „Või sa võid lihtsalt mingeid helbeid süüa.”

      Jill võttis istet ja teda läbis võdin, kui ta mõtles isa suurele rasvast leemendavale omletile, mille vahelt imbub välja oranžikat juustu.

      „Mul ei ole kõht tühi.”

      „Sa pead ju midagi sööma.”

      Jilli laskis selle kõrvust mööda ja rüüpas suure sõõmu musta kohvi. Selline mudakarva käre kohv oli parem, sest andis organismile suurema šoki. Isa pilk põikas kellale valamu kohal.

      „Kas Aimee on ärganud?”

      „Veel ei ole.”

      „Kell СКАЧАТЬ