Kõik saab korda. Deborah Crombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katte sinna sisse. Ta toimetas kiiresti ja vaikselt, harjumusest sündinud vilumusega. Auto punane kere läikis talle rõõmsalt vastu, kutsudes päikeselisel õhtupoolikul lõbusõidule, kuid Kincaid istus pead vangutades rooli. Tal polnud kavas sõita linnast välja loodust imetlema, olgu pealegi päev täiuslik nagu turiste peibutaval reklaamplakatil. Ta õngitses autoukse taskust päikeseprillid ja lükkas käigu sisse.

      Rosslyn Hilli ületanud, tiirutas Kincaid mõnda aega South Hampsteadi kitsastel tänavatel, kuni jõudis veidi maad Maida Vale’ist põhja pool Kilburn High’ maanteele. Margaret Bellamy aadressi polnud raske leida, ta elas luitunud ridaelamus kvartalis, kuhu jõukam rahvas eriti kolima ei kippunud. Maja välisuks oli kuivanud vere värvi punakaspruun, kuid maha kooruv värvikiht paljastas eelmiste, ilmselt elurõõmsamate omanike valikuid: laimiroheline, kollane, sügavsinine. Kincaid helistas uksekella ja jäi ootama, kirtsutades nina haisu pärast, mida levitasid trepi kõrval seisvad prügikonteinerid.

      Ust avama tulnud naisterahvas kandis võimsate reite kohal ohtlikult pingul polüesterpükse ja läikivat džemprit, mis ähvardas rinna kohalt lõhki käriseda. Ta mõõtis Kincaidi pahatahtliku pilguga.

      „Margaret Bellamy?” Kincaid venitas näole oma parima naeratuse ja püüdis ära arvata, kas naine üldse kuulis teda üle maja sügavuses lõugava teleri tehisnaeru.

      Võõrast veel veidi põrnitsenud, nõksas naine peaga trepi poole. „Ülemine korrus. Paremal.”

      Kincaid tänas ja ronis trepist üles, tundes kuklas naise ainitist pilku, mis jälgis võõrast sissetungijat esimese käänakuni. Rasvahais ja teleri hüsteeriline lärmamine saatsid teda kuni kolmanda korruseni, kus trepp päädis hämara koridoriga, mille seinad andsid ülevaate mitme ajastu sisustustrendidest. Koridori kaks ust olid siltideta, Kincaid koputas kergelt parempoolsele.

      Esimesel korrusel lülitati teler välja ja ootamatult tekkinud vaikuses kuulis Kincaid voodivedrude kääksatust. Margaret Bellamy avas ukse arglikult ootusäreva naeratusega. „Ah. See olete teie,” ütles ta ja tema paistes nägu reetis pettumust. Ta sundis ennast uuesti naeratama. „Astuge parem edasi.” Kincaidi varrukast sisse tirides noogutas Margaret peaga koridori poole ja lisas: „See vana nõid kuulab ju pealt. Pani isegi teleka kinni.” Margaret sulges ukse ja jäi kohmetult seisma, teadmata, mida Kincaidiga peale hakata nüüd, kui ta oli mehe oma tuppa lasknud. Ta vaatas ahtas ruumis nägu krimpsutades ringi. Kincaidi pilk libises üle kitsa voodi, mille kortsus päevatekk oli iga hetk põrandale vajumas, üle ainsa, plekilise tugitooli, üle riidekapi ja päevinäinud männipuust laua, mis täitis nii kirjutuslaua, tualettlaua kui ka köögilaua ülesandeid. Margaret tegi käega väikese ringi ja ütles: „Vabandust.” Kincaidile jäi mulje, et see vabandus käis nii toa kui ka ta enda kohta. Mees vaatas teda naeratades. „Ma ise elasin ka politseiakadeemias õppimise ajal kööktoas. See oli paras urgas, kuigi minu perenaine jäi teie omale ikka kõvasti alla.” Tema sõnad panid Margareti muigama ning ta astus tooli juurde, et istumiseks ruumi teha. Ta kummardus, et korjata üles sületäis riideid, ja pidi kiiresti tooli seljatoest kinni haarama, et mitte pikali kukkuda. „Kuidas te ennast tunnete?” küsis Kincaid naist tähelepanelikult silmitsedes. Pehmed pruunid juuksed olid pulstunud, silmad nutmisest paistes. Paar numbrit suurema T-särgi saba oli topitud hallide pleekinud dressipükste sisse, ilmselt oli ta need koputust kuuldes kiiruga jalga tõmmanud. „Kas te olete täna üldse väljas käinud?” küsis Kincaid. Margaret raputas pead. „Aga söönud?” „Ei.” „Seda ma arvasin. On teil üldse kodus toitu?” Jälle eitav pearaputus. „Teed peaks ikka olema.” Hetke mõelnud, teatas Kincaid reipalt: „Teie keedate meile nüüd teed. Mina lähen alla ja lasen perenaisel mõned võileivad teha.” Margaret tegi kohkunud näo. „Ta ei kavatsegi… Ta pole kunagi…” „Nüüd teeb.” Kincaid jäi uksel seisma. „Ah jaa, enne kui Püha Jüri lohega võitlusse astub, oleks tal ehk kasulik teada koletise nime.”

      „Ah.” See paistis Margareti isegi lõbustavat. „Tema nimi on proua Wilson.”

      Uks, mille varjust proua Wilson oli Kincaidi arvestuste kohaselt tema ette ilmunud, oli jäetud paokile. Ta koputas nõudlikult. Vaiksemaks keeratud teler mängis endiselt, kuid ta kuulis siiski toatuhvlites jalgade lohisevaid samme. Hetk hiljem lükati uks lahti ja proua Wilson seisis ninasõõrmeist välja puhutud sigaretisuitsu pärast silmi kissitades tema ees. Lohe, mis lohe.

      „Proua Wilson?”

      Naine põrnitses teda kahtlustavalt. „Ja mis siis?”

      „Kas ma tohiksin teiega paar sõna vahetada?”

      „Ei tohi, kui te tahate mulle midagi müüa.” Uks hakkas tasapisi sulguma. „Mulle ei meeldi, kui püütakse kõiksugu kraami kaela määrida.”

      Kincaid oleks huviga kuulanud, mida ta võiks selle naise arvates müüa. „Oh ei. Ma tahan rääkida Margaretist. Palun teid.”

      Proua Wilson korsatas ärritunult, kuid astus siiski sammukese tagasi, et Kincaid uksest sisse lasta. Politseinik vaatas lohe koopas huviga ringi. Ruum täitis ühteaegu nii elutoa kui ka köögi otstarvet: köögikappide vahele oli surutud väike diivan ja otse külmkapi kõrval seisis aukohal kogukas värviteler.

      Proua Wilson istus vakstuga kaetud laua taha ja võttis tuhatoosist tossava sigareti. Avatud kõmuleht ja poolik teetass andsid aimu sellest, kuidas ta oli oma pärastlõunat sisustanud. Kincaidile ta istet ei pakkunud.

      „Sellel plikal on alati midagi viga,” teatas proua Wilson põlglikult. „Mis nüüd siis juhtus? Kallim keeras jälle mingi käki kokku?”

      Kallim? Midagi, millega Kincaid polnud osanud arvestada, kuid see seletas pettumuse, mis oli tabanud Margareti, kui ta talle ukse avas. Kincaid püüdis kiiresti mõelda. Mis liiki vale võiks lohele peale minna? Tema lugemisvara järgi otsustades – kõmulehe pealkiri halas: „Üheteistaastane emme võitleb võimudega oma tita pärast” – oleks tasunud käiku lasta ehtne melodraama, kuid tõe rääkimine võrdus Kincaidi jaoks nii Margareti kui ka Jasmine’i reetmisega.

      Tuli improviseerida. „Tema onu. Suri eile täiesti ootamatult ja Margaret on nüüd endast väljas.”

      Proua Wilsoni priske nägu jäi sama liikumatuks kui tema karmid keemilised lokid. „Selge pilt.” Ta heitis Kincaidile umbuskliku pilgu. „Aga mis see teisse puutub?” „Mina olen nende perekonna ammune sõber. Duncan Kincaid.” Ta sirutas käe ja proua Wilson soostus oma jämedate sõrmedega korraks tema omi puudutama, enne kui pooliku sigareti uuesti üles korjas. „Ja mis see mulle korda läheb?” „Ta pole eilsest saadik mitte midagi söönud. Ma siis mõtlesin, et te võiksite talle mõne võileiva teha.” Kincaid kergitas seda öeldes küsivalt kulmu ja kasutas võimalikult sugestiivset tooni. Proua Wilson avas juba keeldumiseks suu, kuid jäi siis Kincaidi kaalutlevalt silmitsema. Mõnda aega maadles himu keelt peksta sissejuurdunud harjumusega hoiduda igasugusest pingutusest, mis võiks kellelegi teisele kasu tuua, kuni õelus viimaks laiskuse üle võidu saavutas. „Noh, ma ju võiksin talle natuke näksimist teha, ärgu ta ainult sellest teab mis järeldusi tehku.” Ta vinnas ennast toolilt püsti ja nõksas peaga vabanenud koha poole. „Võiksite ka korraks maha istuda.” Ta jätkas külmkapi ust avades üle õla: „Kas see, kes ära suri, oli tal ema- või isapoolne onu?” „Tema ema noorim vend, ta polnudki Margaretist palju vanem,” jutustas Kincaid sujuvalt. „Nad olid väga lähedased.” Proua Wilson rääkis nüüd seljaga külalise poole seistes, ta lõikus midagi, mis jäi Kincaidi pilgu eest varjatuks. „Mitte ainuski sugulane pole küll siin tema vastu huvi üles näidanud, vähemalt niikaua, kui ta selles majas on elanud. Võiks täitsa vabalt orb olla.” „Noh, vähemalt on Margaretil kallim, kes tema eest hoolitseb,” viskas Kincaid õnge vette. „Kallim!” Proua Wilson keeras ringi ja puuris Kincaidi pilguga. „See vennike oskab ainult enda eest hoolitseda, küll mina juba tean. Ütleksin isegi, et laseb plikal ennast ülal pidada.” Ta СКАЧАТЬ