Kõik saab korda. Deborah Crombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ variant, Kincaidil polnud selles kahtlemiseks mingeid kindlaid tõendeid, kuid ometi ta kahtles. Kas ta polnud mitte oma töö koju kaasa toonud, nähes vägivalda isegi hea sõbra loomulikus, ilma vägivallamärkideta surmas? Või ei tahtnud ta sellepärast enesetapumõttega leppida, et see pani teda ennast tundma süüdlasena, nagu oleks ta Jasmine’i alt vedanud? Samas, olenemata tärganud kahtluste tagamaadest, oli pikaajaline kogemus õpetanud Kincaidi usaldama oma vaistu ja vaist ütles talle, et Jasmine’i surmaga pole kõik päris korras.

      Nädalavahetus andis talle aega pisut hinge tõmmata. Ta polnud täna valves ja loogiline oli alustada Jasmine’i korterist. Kuid väljavaade üksinda Jasmine’i isiklikes asjades tuhnida tundus liiga masendav. Theo oli talle andnud küll peaaegu vabad käed, aga sellest hoolimata pidas ta Jasmine’i eraelus tuhnimist justkui sobimatuks.

      Nagu iseenesest tõusis talle silme ette seersandi aval tedretähniline nägu. Ka tema polnud sel nädalavahetusel valves. Kincaid otsustas talle helistada ja ta endale appi kutsuda. See muudaks korteri läbiotsimise vähem isiklikuks ja Gemma terane kaine mõistus ei laseks tal kõike üle mõelda.

      Gemma hääl oli telefonis talle mitteomaselt tõre, kuni ta ülemuse ära tundis. Kuid isegi siis, Kincaidi palve ära kuulanud, ei andnud ta kohe nõusolekut. Küllap oma väikesele pojale mõeldes, oletas Kincaid, ja lubas lahkelt, et Gemma võib poisi kaasa võtta.

      Asjade sellise käiguga rahul, tõusis ta voodist ja läks kööki kohvi keetma. Elutoast läbi minnes tardus ta paigale ja teda haaras väikest viisi paanika. Gemma oli küll mõnikord teda koju sõidutanud ja tal autoga kodus järel käinud, kuid ülemuse korterisse polnud ta veel kordagi sisse astunud. Sellist korralagedust nähes hakkab ta pidama mind lootusetuks logardiks, arvas Kincaid. Polnud midagi parata, ees ootas põhjalik kraamimine.

      Keskhommikul parkiski Gemma James oma Ford Escorti Kincaidi maja ette. Ta lülitas mootori välja ning jäi veel veidikeseks istuma ja kuulatama. Carlingfordi tänaval valitsev vaikus suutis teda iga kord üllatada. Ta enda kodutänaval Leightonis meenutas Lea Bridge’i maanteelt kostev liiklusmüra isegi parematel päevadel ja läbi suletud uste-akende raevutsevat tormi. Ju siis osati Victoria ajal paremini ehitada, arutles ta endamisi ja libistas pilgu üle ikka veel uinuvate fassaadide. Kõik majad olid laotud punastest tellistest, akende valged raamid ei lasknud neil paista liiga rangetena ja rõõmsavärvilised välisuksed pakkusid silmale vaheldust. Toby niheles oma lapseistmel ja Gemma sundis ennastki liigutama, ta kummardus turvavööd avama ning krimpsutas valu pärast nägu, kui Toby talle sülle ronis ja seal hüplema hakkas. „Oi-oi,” ütles ta ja laps kilkas ülemeelikult. „Sa oled varsti juba nii raske, et ei mahu enam emme sülle äragi. Ma vist ei tohi sulle enam süüa anda.” Gemma kõditas Tobyt, kuni poiss kiljuma kukkus, kallistas siis oma pontsakat põnni ja sasis ta sirgeid heledaid juukseid. Kuigi alles kahene, nägi Toby juba välja nagu väike poiss ja mitte enam nagu pisike tita; Gemma pani alati pahaks, kui keegi kärpis tema kallihinnalist lapsele pühendumise aega. Ta tundis, kuidas varahommikune ärritus jälle pead tõstab. Kas peainspektor uurija Duncan Kincaid tõesti arvab, et tal pole laupäeval midagi targemat teha kui aidata ülemusel mingit ebamäärast isiklikku probleemi lahendada? Kuid kohe seejärel pidi Gemma endale laupa kibrutades tunnistama, et tema pahameel tuleneb siiski rohkem ta enda vastumeelsusest astuda üle selle õrnõhukese piiri, mille ta oli tõmmanud oma eraelu ja tööelu vahele. Ta oli nõustunud, sest ülemus oli otsustanud just teda endale appi paluda, see mõjus meelitavalt ja tekitas uudishimu. Ukse avanud, jäi Kincaid teda hetkeks põrnitsema ning ta nägu tõmbus heakskiitvalt naerule. „Ise te ütlesite, et tegemist on isikliku probleemiga,” ütles Gemma võrdlemisi teravalt, langetanud pilgu oma põletatud telliste värvi T-särgile, mis tema enda arvates aitas luua illusiooni, et ta juuksed pole mitte porgandpunased, vaid vasekarva; sinna juurde oli ta valinud puuvillase mustrilise seeliku ja sandaalid.

      „Ja tore on, et ma seda ütlesin. Gemma tema mitteametlikus olekus.” Kincaid naeratas laialt ja tõstis Toby kõrgele õhku.

      „Ega teiegi täna ülearu šikk välja näe,” märkis Gemma ja heitis tähendusrikka pilgu ülemuse kantud teksastele ja superkangelase pildiga T-särgile.

      „Ega vist. Koristasin just teie tuleku auks korterit.” Ta astus sammu tagasi ja tegi käega piduliku kaare.

      „Väga kena,” ütles Gemma ja tabas ise ära oma hääles üllatusnoodi. Valgeks värvitud seinad püüdsid kinni valguse, mis lõunapoolsetest akendest sisse tulvas, heledat Taani mööblit ilmestasid värviküllased tekstiilid, üht seina kattis raamaturiiul, teisele olid paigutatud muusikakeskus ja Londoni transpordivalitsuse raamitud posterid – üldmulje oli kirgas ja hubane ning andis mõista, et korteri peremehel on oma väljakujunenud stiil.

      „Ja mis teie siis arvasite – et ma elan räpases poissmeheurkas, mis on sisustatud kirbuturu ülejääkidega?” Kincaidi hääl reetis, et ta on meelitatud.

      „Vist küll. Minu eksmehe arvates tähendas sisekujundus seda, et apelsinikastidele jäetakse kleepsud peale,” vastas Gemma hajameelselt, keskendunud korteri pilgupüüdjale, nimelt rõdu uste tagant paistvale vaatele, mis avanes Põhja-Londoni katustele. Ta astus edasi, otsekui nähtamatust nöörist tõmmatud, ja Kincaid tegi rõduukse kiiresti lahti. Nad läksid koos rõdule, Gemma libistas vaistlikult käe Toby trakside alt läbi.

      Vaimustus ja kadedus olid talle ilmselt näkku kirjutatud, sest Kincaid ütles pattu kahetsedes: „Oleksin pidanud teid juba varem siia üles kutsuma.”

      Teinud kindlaks, et rõdu on Tobyle ohutu, laskis Gemma lapse lahti ja nõjatus rinnatisele, silmad kinni ja nägu päikesele vastu sirutatud. Teda valdas mingi eriline rahu ja eraldatuse tunne, mida ta enda kodu poleks kunagi suutnud temas tekitada. Mõni ime siis, et Kincaid oma elamist teiste eest kiivalt varjas. Ta keeras ennast ohates korteri peremehe poole ja tabas tema uuriva pilgu. „Te ei kutsunud mind siia ju vaadet imetlema. Milles asi?”

      Kincaid kirjeldas talle Jasmine’i surma asjaolusid ja jutustas kõheldes ka oma kahtlustest. Ta vaatas rääkides, kuidas Toby tema ainsat aedkannikeste potti mingi toikaga rõõmsalt üles kaevab. „Rumal muidugi, aga millegipärast ma tunnen ennast süüdlasena, nagu ma oleksin Jasmine’i puhtast mõtlematusest alt vedanud.” Eredas päevavalguses märkas Gemma tumedaid varje ta silme all ja sügavaid kurde suu ümber. Ta pööras pilgu jälle katustele ja mõtles pisut järele. „Kas te olite lähedased sõbrad?” „Jah. Vähemalt nii ma arvasin.” „Olgu,” Gemma rebis pilgu tahtejõuga lahti, „eks lähme siis vaatama.” „Pärast ma viin teid Tobyga pubisse lõunat sööma ja siis võiksime veel Heathile jalutama minna.” Mees ütles seda nagu muuseas, kuid Gemma tabas ta hääletoonis palve ja taipas, et harilikult omaette hoidev ülemus kardab täna üksi jääda. „Pakute mulle altkäemaksu?” Kincaid muigas. „Kuidas soovite.”

      Esimene asi, mida Gemma Jasmine Denti korteris tähele pani, oli lõhn – vaevalt aimatav, kuid samas magus ja vürtsikas. Ta otsis nina kirtsutades sellele seletust, kuni ta nägu viimaks selgines. „Viiruk. Ma polegi pärast kooli lõpetamist enam kusagil viiruki lõhna tundnud.” Kincaidi nägu jäi ilmetuks. „Millest te räägite?” „Kas teie siis ei tunne seda lõhna?” Ülemus tõmbas ninaga õhku ja raputas pead. „Paistab, et jõudsin ära harjuda.” Gemma surus kiiruga maha täiesti arusaamatu armukadedussööstu – miks oli Kincaid veetnud nii palju aega siin selle naise juures, kellest tema alles nüüd kuulis? See polnud ju üldse tema asi, millega ülemus oma vabal ajal tegeleb. Gemma laskis pilgul ringi käia, jälgides silmanurgast Toby askeldamist. Neid ümbritsesid terve elu jooksul kogunenud asjad, mida omanik oli armastanud pigem nende värvi ja tekstuuri ja küllap ka nendega seotud mälestuste kui nende rahalise väärtuse pärast. Üht seina katsid pildid ja Gemma läks neid lähemalt uurima. Kõige keskel rippus seepiafoto Edward Kaheksandast noore mehena sõjaväevormis, kuningas oli sellel nägus ja naeratav, pilt oli tehtud palju aastaid enne proua Simpsoni skandaali ja troonist loobumist. Võib-olla Jasmine’i vanematest jäänud mälestusese? СКАЧАТЬ