Kõik saab korda. Deborah Crombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alatu käik venna suhtes, kui sa kavatsed ennast enne tema tulekut ära tappa, arutles Kincaid. Ta poleks iialgi arvanud, et Jasmine võiks nii õel olla. Aga mida teadis tema õe ja venna omavahelisest suhtest ja kui hästi ta üldse Theod tundis? Ta keeras ringi ja nõjatus vastu kraanikaussi, käed risti rinnal. „Mida te oma poes müüte, Theo? Jasmine mulle sellest ei rääkinud.”

      Theo muigas. „Kõiksugu prahti tegelikult. Vana kraami. Asju, mis pole piisavalt vanad, et nimetada neid antiigiks, ega piisavalt hinnalised, et mõnd muud peenemat nime pälvida. Minu poest saab osta kõike nööpidest võitoosideni.” Ta vajus jälle näost ära. „Jasmine aitas mul selle poe püsti panna.” Ta tõusis, hakkas rahutult edasi-tagasi kõndima ja käigu pealt esemeid puudutama. „Nüüd ma enam lihtsalt ei tea, mis ma pean tegema.” Ta raputas pead, keeras ennast näoga Kincaidi poole, hoides käes Jasmine’i kirjutuslaual seisnud väikest portselanelevanti. „Mida ma nüüd teen? Peaksin ilmselt midagi korraldama… Aga ma ei tea isegi, kust alustada. Kas teie teate, mida Jasmine ise soovis?” Theo laup kattus murekortsudega, ta jätkas, enne kui Kincaid jõudis vastata. „Te vist olite minu õega lähedane? Palun vabandust, olin nii endasse süüvinud, oleksin pidanud taipama. See oli teile vist väga valus hoop.”

      Kaastundeavaldus tabas Kincaidi ootamatult. „Jah,” ütles ta, vastates nii küsimusele kui ka oletusele, hingas sügavalt ja ajas selja sirgu. Seda ei võinud lõpmatuseni edasi lükata. „Ma olin Jasmine’i sõber, kuid olen peale selle ka politseinik. Kui me koos Jasmine’i hooldanud õega täna hommikul ta leidsime, arvasime mõlemad, et ta suri loomulikku surma. Kuid siis tuli siia Jasmine’i sõbranna Margaret, kes rääkis meile, et oli lubanud aidata Jasmine’il enesetappu sooritada.”

      Edasi-tagasi marssiv Theo oli jõudnud just taas tooli juurde. Ta potsatas sellele istuma, nagu oleks keegi tal jalad alt ära lõiganud. „Enesetappu?” „Margareti sõnul oli Jasmine talle eile siiski öelnud, et ta muutis meelt, kuid nüüd ta kahtlustab, et Jasmine tahtis teda lihtsalt säästa.” „Aga miks ometi? Miks ta oleks pidanud ennast ära tapma?” „Võib-olla ta ei tahtnud jääda täiesti sõltuvaks teiste inimeste abist ega taluda liiga ränki kannatusi.” „Muidugi. Kui rumal minust.” Theo pilk oli muutunud häguseks, ta silitas hajameelselt portselanist elevanti, mida ta ikka veel käes hoidis. „See oleks nii tema moodi.” „Theo, ma tellisin surma põhjuste uurimiseks lahkamise.” Theo vaatas talle arusaamatuses otsa ja Kincaid selgitas: „Sellistel puhkudel peab alati kindlaks tegema, mis ikkagi täpselt juhtus.” „Ah nii?” küsis Theo ega paistnud ikka veel midagi mõikavat. „Igatahes on nii ette nähtud, kui surma põhjuses on vähegi alust kahelda.” Kincaid nägi, et uus šokk on halvanud Theo mõtlemisvõime ja ka viski mängis selles oma osa. „Kardan, et matustega tuleb nüüd mõnda aega oodata. Võib-olla te astuksite ühendusse oma õe advokaadiga?” Theo vaatas teda tühja pilguga. „Kas te teate ta advokaadi nime?” küsis Kincaid. Theo püüdis ennast koguda. „Thomas… Thompson… Ma pole päris kindel.” Ta tõusis püsti, elevant endiselt pihku surutud. „Nii. Igatahes väga kena teist. Kas tohib paluda, et te hoiaksite siin veel mõnda aega asjadel silma peal? Ma vist tahaksin nüüd koju minna.” Kincaid kahtles, kas Theol jätkub selleks jaksu. „Ma võin saata teid metroojaamani.” Theo raputas pead. „Ei. Mul pole häda midagi, tõesti.” Ta tõusis ja taipas alles Kincaidile hüvastijätuks kätt sirutades, et hoiab käes väikest elevanti. „See oli lapsepõlves minu mänguasi,” selgitas ta Kincaidi küsiva pilgu peale. „Andsin selle Jasmine’ile, kui esimesse omaette korterisse kolisin. Ju ma siis leidsin, et see pole piisavalt moekas või täiskasvanulik.” Ta korsatas irooniliselt ja asetas elevandi tagasi täpselt sinna, kus see Jasmine’i kirjutuslaual oli seisnud. „Te siis teatate mulle?” küsis ta uuesti Kincaidi ette astudes ja tal kätt surudes. „Jah. Kohe, kui midagi kuulen.”

      Theo keeras ringi ja astus uksest välja, jätnud Kincaidile kahtlase väärtusega volituse kadunukese maist vara valvata.

      Kincaid seisis keset tuba ja korrastas mõtteid, püüdes korisevast kõhust veel mõnda aega mitte välja teha. Theo Dentilt kuuldud uudis, et Jasmine oli pärast pooleaastast eemalehoidmist ta pühapäevaks enda juurde kutsunud, süvendas veelgi Kincaidi kahtlusi selle suhtes, mis oli tegelikult juhtunud. Kas Jasmine oli tõesti valetanud nii Margaretile kui ka Theole? Margareti puhul võis motiiviks olla soov sõbrannat säästa, kindlasti mitte aga Theo puhul.

      Kincaid torkas käed taskusse, ohkas ja laskis pilgul tuttavas toas ringi käia. Ta mõistis nüüd, et isegi pelk teadmine erakukalduvustega Jasmine’i olemasolust oli toiminud ankruna rohkem kui ühe inimese elus – olid ju nii Margaret kui ka Theo hüüdnud ahastades: „Mis ma nüüd siis teen?”, meelt heites nagu hüljatud lapsed –, ja ometi poleks Kincaid osanud öelda, millised olid Jasmine’i enda tunded nende kahe või üldse kellegi vastu. Jasmine oli juba praegu tema jaoks tabamatu nagu õhus hajunud suitsuvine, sellest hoolimata, et ta oli oma naabrit päris hästi tundnud.

      Ta astus valamu juurde. Midagi jäi jala ette ja ta vaatas imestunult maha. See oli kauss kassitoiduga, mille ta oli hommikul korterisse jätnud – endiselt puutumata, ära kuivanud ja kooriku peale tõmmanud. „Kirevase päralt,” vandus Kincaid. Kass oli tal sootuks meelest läinud. Ta oli ju kavatsenud sellest Theole rääkida, lootuses, et Theo viib eluka endaga kaasa või vähemalt korraldab asja kuidagimoodi ära.

      Ta põlvitas maha ja kiikas voodi alla. Must kerratõmbunud kogu passis täpselt sama koha peal, Kincaid kahtlustas, et loom pole vahepeal üldse paigast liikunud. „Kiss-kiss-kiss,” keelitas ta kassi, kuid ka nüüd ei avaldanud see vähimatki mõju. Kincaid läks tagasi valamu juurde, tõmbas kausi kuivanud sisu prügikasti ja täitis selle uuesti värske kraamiga. Ta lükkas oma andami nii kaugele voodi alla, kui sai, ning jäi käpuli maas kassi silmitsema. Looma leina tajunud, tundis Kincaid ühteaegu süümepiina ja abitust, pealegi polnud tal mingit kassipidamise kogemust.

      „Kuule,” ütles ta kassile, „rohkem ei saa ma praegu sinu heaks midagi teha. Ise otsustad, kas sööd või ei söö. Ma ei hakka sind lõpmatuseni „kiss-kissiks” kutsuma ega millekski nii tobedaks nagu Sidhi.” Kass sulges silmad, Kincaid ei osanud arvata, kas kergendustundest või tüdimusest. „Sid. Nüüdsest sa oled lihtsalt Sid, okei?” Ta pidas vaikust nõustumiseks, ajas ennast püsti ja kloppis püksipõlved puhtaks. Nüüd tuli otsida üles võti; kui ta kavatses ka edaspidi kassi eest hoolitseda, ei saanud ju iga kord murdvarast mängida. Kus Jasmine oma võtmeid hoidis? Vaevalt ta neid pärast haigeksjäämist kuigi sageli kasutas, aga siiski pidid need tal alati käepärast olema. Kõige tõenäolisem säilituspaik oli väike kirjutuspult ja otsimine ei võtnudki aega rohkem kui paar minutit. Ta leidis monogrammiga kaunistatud messingvõtmehoidja, mille küljes oli üksainus võti, see lebas kirjutuspuldi peal väikeste asjade tarvis mõeldud puukarbis. Kincaid kavatses juba lahkuda, kui tema tähelepanu paelus mingi värviline ese kirjutuspuldi kitsal püstisel riiulil. See oli kalendermärkmik, millist sai osta muuseumide suveniiripoodidest – iga nädalat ilmestas Constable’i maal. Viimaseid kuid läbi lapates leidis ta sissekandeid haiglaskäikude ja sünnipäevade kohta, leidis ka oma nime, lõpu poole üha sagedamini. Märtsikuu kajastas ka looduses toimunud muudatusi: millal puhkesid õide japoonika ja forsüütia, millal nartsissid; aprillis oli üles tähendatud pirni- ja ploomipuude õitseaeg ning päev, mil avas oma õienupu aia esimene tulp. Kõike seda oli Jasmine näinud oma korteri aknast; Kincaid oletas, et looduse tärkamise jälgimine polnud mitte iga-aastane harrastus, vaid pigem elu viimase kevade kroonika. Eelmise päeva lahtrisse, mille vastaslehte ehtis Constable’i „Vaade Hampstead Heathile”, oli Jasmine kirjutanud: „Theo – pühapäeval?” ja lisanud kauni käekirjaga: „Minu viiekümnes sünnipäev.” See tuli Kincaidile täieliku üllatusena.

      NELJAS PEATÜKK

      Kincaid ärkas laupäeva hommikul pikkamisi, unesegane ja kuni mälu taastumiseni rahulolev. Kaotusvalu langes luupainaja raskusega ta rinnale. Ta püüdis sellest vabaneda ägedalt pead raputades nagu sukeldumast pinnale tõusnud ujuja.

      Kui СКАЧАТЬ