Kõik saab korda. Deborah Crombie

Чтение книги онлайн.

      Majori pilguga trepist alla saatnud, sulges Kincaid ukse ja vajus selle vastu. Isegi tõsiasi, et ta oli terve öö uurinud äärmiselt õõvastavat kuritegu, ei suutnud seletada kammitsevat raskustunnet kätes ja jalgades ning mõttetegevuse tühikäiku. Ilmselt šokk, taipas ta, vaimne enesekaitse.

      Ta pani ukse ketti, lükkas riivi ette ja tõstis telefonist möödudes toru hargilt. Komberdas siis magamistoa poole, käigu pealt riideid seljast kiskudes. Kärbsed lendasid valju pirinaga lahtisest aknast sisse ja välja. Päikesetriip poolitas põigiti voodit nagu kollane raudlatt. Kincaid langes sinna peale ja vajus unne veel enne, kui nägu puudutas kortsunud lina.

      Ilm läks päikese loojudes külmemaks ja Kincaidi äratas jaheda õhu puudutus ihul. Tükike lõunapoolset taevast, mis talle lahtisest aknast kätte paistis, oli tuhkhall kerge roosa varjundiga. Ta keeras selili, vaatas kella, vandus kurja, veeretas ennast voodist välja ja läks komistades duši alla.

      Veerand tunni pärast olid tal juba teksased jalas ja pullover seljas. Ta kiskus just kammi läbi niiskete juuste, kui uksekell helises. Ta oli oodanud Jasmine Denti meessoost varianti, kuid see kujutluspilt osutus täiesti valeks, kui ta tulijale ukse avas.

      „Härra Kincaid?” Mehe hääl oli nii kõhklev, nagu oleks ta oodanud tõrjuvat vastust. Kincaid vaatas teda tähelepanelikult, tundis ära ovaalse näokuju ja väikese kondiga kehaehituse, kuid sellega õe ja venna sarnasus ka piirdus. Theo Denti hapraid luid-liikmeid kattis korralik rasvapolster, nägu raamisid kergelt hallisegused pruunid lokid, ta kandis ümmargusi John Lennoni prille ja tema silmad polnud üldsegi pruunid, vaid hoopis sinised. „Härra Dent?” Kincaid sirutas käe ja Theo raputas seda kiirelt. Peopesa oli niiske ja Kincaidile tundus, et mehe käsi värises. „Kas teil on oma õe korteri võti, härra Dent?” Theo raputas pead. „Ei. Ei, kahjuks mitte.” Kincaid vajus hetkeks mõttesse. „Astuge palun edasi, kuni ma midagi sobivat leian.” Ta jättis Theo keset tuba seisma, käed kõhu peal ennast kandadelt varvastele kõigutama, ja läks ise magamistoa kummutit tuulama. Siis, kui ta veel varavastastes kuritegudes töötas, oli üks tema püsikliente loovutanud talle oma muukraudade komplekti, mida tal siiamaani polnud veel vaja läinud. Ta naasis elutuppa, kaasas võtmerõnga külge riputatud traadist muukrauad ja Theo kulmud kerkisid küsivalt prilliraamide kohale. „Ma ei taibanud võtit üles otsida, enne kui hommikul ukse kinni panin,” selgitas Kincaid. „Nendega saame hakkama küll.” „Aga mismoodi… Seda et, teie ju ta leidsite…” „Just. Pean tunnistama, et muukisin juba siis ukse lahti, palju algelisema vahendiga. Kasutasin nimelt kirjaklambrit.” Isegi kui Theo Dent pani imeks, kust oli Kincaid saanud endale muukraudade komplekti, ei hakanud ta temalt aru pärima. Nad läksid trepist alla ja Kincaid avas odava luku kerge vaevaga. Ta lükkas ukse lahti ja kavatses Theo enda ees sisse lasta; kui nende käsivarred kogemata kokku puutusid, tundis Kincaid, kuidas mees üle kere väriseb. Ta jäi seisma ja asetas käe Theo õlale. „Üks hetk. Pole vaja karta, võite mind uskuda. Seal pole midagi hirmsat. Ega te ei peagi korterisse sisenema, kui ei taha. Ma lihtsalt oletasin, et te soovite oma õe paberid läbi vaadata.” Theo vaatas talle otsa, sinised silmad anuvalt pilkumas. „Ei, ma tahan sisse minna. Ma pean. Vabandust, et ma nii narrilt käitun.” Ta astus Kincaidist mööda üle Jasmine’i korteri läve, kõndis hoogsalt elutoa keskele ja jäi sinna seisma, käed külgedel rippu. Ta pilk eksles Jasmine’i kodu sisustusel – nefriidil ja messingil, erksavärvilistel siidkardinatel ja ontlikult üles tehtud haiglavoodil, mis laiutas häbitult keset tuba.

      Kincaidi ehmatuseks hakkasid kuldsete prilliraamide alt tilkuma pisarad, mis varsti juba ojadena üle näo alla voolasid. Õe asjade taustal jättis Theo ühteaegu hädise ja kohatu mulje – tviidjakk koos peenetriibulise särgi ja punaste traksidega oleks vabalt võinud olla puhastverd inglase paroodia. Kincaidile meenusid järsku poeakendel nähtud mängukarud, sellised, kellele oli riided selga tehtud.

      „Tulge.” Ta võttis Theol käsivarrest kinni ja mees laskis ennast tõrkumatult tooli juurde talutada. „Võtke istet.” Kui Kincaid voodi kõrval seisvalt laualt pabertaskurätikuid otsis, langes ta pilk Jasmine’i raamatule ja lugemisprillidele, mis seisid kenasti karbi kõrval, ning tal endalgi hakkasid silmad kipitama. „Jasmine’il peaks kapis veidi viskit olema,” ütles ta Theole taskurätikuid ulatades. „Meile mõlemale kulub see praegu ära.”

      Theo raputas pead. „Ma eriti ei joo.” Ta tõmbas ninaga, võttis prillid eest, pühkis nägu ja nuuskas. „Aga tilgake ei teeks ju paha.”

      Kincaid kallas kahte klaasi pöidla jagu viskit ja ulatas ühe Theole. „Terviseks.”

      „Aitäh. Ja palun öelge mulle Theo. Praeguses olukorras oleksid muud variandid lihtsalt naeruväärsed.” Nad rüüpasid mõnda aega vaikides viskit ja Theo nägu muutus pikkamööda jumekamaks. Ta surus näo paberinutsakasse, nuuskas ägedalt, tõmbas taskust kortsus taskuräti ja tupsutas ettevaatlikult nina.

      „Vaadake, ma lihtsalt ei suutnud uskuda,” ütles Theo ootamatult, nagu jätkaks poolelijäänud vestlust, mida Kincaid polnud isegi alustanud, „enne kui tulin siia ja leidsin eest tühja korteri ja keset elutuba haigevoodi. Ma üldse ei teadnud midagi sellest voodist.”

      Kincaid kibrutas laupa. Jasmine oli lasknud endale haiglast voodi tuua mitu kuud tagasi. „Millal te oma õde viimati nägite, Theo?”

      Theo võttis lonksu viskit ja mõtles järele. „Vist kuus kuud tagasi. Umbes nii.” Ta tabas Kincaidi imestunud pilgu. „Palun ärge nüüd valesti aru saage – kuidas oligi teie nimi? Ma ei suutnud midagi eriti meelde jätta, kui te mulle helistasite.”

      „Duncan.” Theo noogutas, silmad juba pisut jõllis, ja Kincaid mõistis, et ta tõepoolest pole harjunud jooma. „See polnud sugugi nii, Duncan, nagu poleks mina tahtnud oma õega sagedamini kokku saada, hoopis tema ei tahtnud mind näha. Õigemini,” ta kummardus lähemale ja vehkis oma sõnade rõhutamiseks klaasiga, „ta ei tahtnud, et ma teda näeksin. Kui ta oli haigusest teada saanud, siis pärast seda ta mind enam eriti külla ei kutsunud.” Theo nõjatus tooli seljatoele ja ohkas. „Issand jumal! Küll ta võis olla isepäine! Ma helistasin iga nädal. Ükskord ma helistasin jälle ja palusin, et ta lubaks mul ennast vaatama tulla, ja siis ta ütles mulle nii: „Theo, mu juuksed langevad välja. Ma ei taha, et sa mind niimoodi näed.” Ma tõesti ei kujuta teda ette ilma juusteta. Kas ta…?” „Ta juuksed langesid tõepoolest välja, aga kasvasid pärast ravikuuri lõpetamist jälle tagasi. Paksud tumedad juuksed nagu poisil.” Theo pani kujutlusvõime tööle ja noogutas. „Ta kandis alati pikki juukseid, lapsest saadik. Oli nende üle päris uhke.” Ta jäi vait, sulges silmad ja istus nii kaua vagusi, et Kincaid arvas teda tukkuvat. Kincaid oli just kummardunud talt viltu vajunud klaasi käest võtma, kui Theo avas silmad ja jätkas, nagu poleks üldse juttu katkestanud. „Sest vaadake, Jasmine oli alati see, kes minu eest hoolitses. Meie ema suri mind sünnitades ja isa siis, kui mina olin kümme ja Jasmine viisteist. Isast polnud kuigi palju abi. Me võisime arvestada ainult teineteisega.” Theo rüüpas jälle viskit ja tupsutas taskurätiga nina. „Ta ütles mulle, et ravi mõjus, et tal läheb juba palju paremini. Oleksin pidanud taipama.” Ta vajus tooli seljatoele ja sulges korraks silmad. Kui ta need uuesti lahti tegi ja rääkima hakkas, oli ta hääletoon üllatavalt kibestunud. „Ju ta siis ei talunud mõtet, et tema on nüüd see nõrgem osapool, et ta polegi olukorra peremees. Ta röövis minult mu ainsa võimaluse veidigi tasuda tänuvõlga, hoolitseda tema eest, nii nagu tema omal ajal hoolitses minu eest.” „Vaevalt ta tahtis teile südamevalu põhjustada,” ütles Kincaid ettevaatlikult. Theo tõmbas ninaga. „Vaevalt. Aga mul oleks olnud kergem… Nüüd jäi kõik justkui pooleli…” Kincaid pidas paremaks mitte viskit juurde kallata, ta võttis Theo käest tühja klaasi ja pesi selle koos enda omaga kraanikausis puhtaks. Talle endalegi oli see tilk alkoholi pähe hakanud, nagu ta üllatusega avastas, kuni talle meenus, et oli viimati söönud hommikupoole ööd töö juures ja siiski ainult mõne poolkuiva võileiva. Theo hääl katkestas mõttelõnga, mis ähvardas toiduteema juurde СКАЧАТЬ