Õnnelik tänav. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kes helistas päästekeskusesse?” karjus naine kohalikust televisioonist.

      Annika vahetas jalga. Politseinik kiikus kandadel.

      „Uurimine käib,” ütles ta. „Eeluurimise juhiks on määratud Nacka peaprokurör Diana Rosenberg. Lähemaid teateid anname edaspidi …”

      „Kes teatas?”

      Naine ei jätnud järele.

      „See oli anonüümne vihje,” ütles politseinik.

      „Kas see oli naine või mees?”

      „Sellele ei saa ma vastata.”

      „Ei saa või ei taha?”

      Politseinikul sai küllalt. Ta pöördus ümber, et minna tagasi majja. Ta juuksed olid siledalt vastu pead lakutud, popeliinjope oli vihmast tumedatriibuline.

      „Kas on teada mingi motiiv vägivallatsemiseks?” hüüdis naine kohalikust televisioonist talle järele. „Kas Lerbergi oli ähvardatud? Kas on jälgi sissemurdmisest?”

      Politseinik seisatas ja vaatas naist üle õla.

      „Vastus kõigile küsimustele on ei,” ütles ta, tõmbas pea õlgade vahele ja kiirustas maja poole.

      Annika laskis kaamera jälle alla ja vaatas üle rahvahulga politseiautode poole. Nina Hoffmani ei näinud ta kusagil.

      „Kas tahad, ma viskan su linna ära?” küsis ta raadiopoisilt.

      „Aitäh, aga ma pean tegema otselõigu kella kaheses saates,” lausus noormees.

      „Kas sa Schymani kohta oled kuulnud?” küsis Bosse.

      Annika vaatas talle küsivalt otsa. Bosse nägi välja nagu kass, kes on just kanaarilinnu alla neelanud.

      „Ta sai pettusega endale Suure Ajakirjanikuauhinna. Selle artikliseeria eest, mis rääkis kaduma läinud miljonärnaisest.”

      Annika kergitas kulme.

      „Ütleb kes?”

      „Uued andmed netis.”

      Suur jumal, mõtles Annika.

      „See oli dokumentaalfilm televisioonis,” ütles ta ja õngitses autovõtmed välja.

      Bosse pilgutas mitu korda silmi.

      „Mitte artikliseeria,” ütles Annika. „Schyman võitis auhinna teledokumentaali eest. Mõlemal korral.”

      Ta läks auto juurde, lehvitas putukmehele ja hüppas sisse. Kui konditsioneer hoo sisse sai ja esiklaasi sisepinnalt auru minema puhus, sõitis temast mööda Nina Hoffman ja kadus pihuvihma sisse.

      PEATOIMETAJA ANDERS SCHYMAN uuris arvutiekraanil Ingemar Lerbergi laialt tuntud naeratust: kriitvalged hambad, põskedes naerulohud, neoonsinised silmad. Mees seisis kail suure õlitankeri ees, seljas avatud hõlmadega sportpintsak, ülemised särginööbid lahti, juuksed tuules lehvimas.

      Kuradi kihvt kutt. Nad tunnevad teineteist kümme aastat, või rohkem, viisteist? Paar aastat istusid nad mõlemad Rotary klubi programmikomitees, kuigi pärast Lerbergi maksuafääride paljastamist (Õhtuleht ei saanud sellele muidugi väga suurt tähelepanu pöörata juba ainuüksi sellepärast, et vastutava väljaandjana oli Schyman uurimisaluse klubikaaslane) suhtlesid nad vähem.

      Kes ta nüüd vaeseomaks peksis?

      Schyman uuendas lehekülge, et Lerbergi asja kohta viimaseid uudiseid lugeda. Twitterisse oli Annika Bengtzon üles pannud pildi kuriteopaigalt, paistis, et meedia jälgib juhtumit päris hoolega. Motiiv puudub, ähvardatud ei ole, sisse murtud ei ole. Keeruline olukord.

      Schyman läks tagasi Lerbergi kodulehele (või õigemini tema firma kodulehele www.itc.se, International Transport Consultant AB). Ta oli tubli ärimees, see Lerberg, tegeles küsimustega, mis puutusid laevu ja laevandust ja meretranspordi digitaalsüsteemi koordineerimist. Peale selle ajas ta Saltsjöbadeni uue sadama asju, see oli tõeline jahtide ja lõbusõidulaevade luksussadam.

      Kuigi kõige rohkem oli ta tuntud muidugi poliitikuna.

      Schyman kirjutas otsinguaknasse lerberg poliitik saltsjöbaden. Kõigepealt tulid mõned artiklid ta enda ajalehest, alati, kui see juhtus, tundis ta suurt rahulolu, kuigi teadis, et otsingumootor leiab just temale sobivad artiklid. Ta pilk libises üle lehe ja leidis all foorumis ühe rea, mis sundis teda ettepoole kummarduma:

      Kuulujutud Saltsjöbadeni võimumeeste kohta

      Koos Lerbergi ja mitme teise nimega nägi ta oma nime.

      Anders Schyman, Tõe Rüütel.

      Mis see on?

      Tavaliselt ta ennast ei guugeldanud, igal juhul mitte väga sageli, kuid seda ei olnud ta varem näinud.

      Uudishimulikult klõpsas ta lingile. Ekraanile ilmus põlev küünal ja foto temast endast mingil pidulikul sündmusel. Ta seisis, klaas käes, ja naeris laialt kaamera poole, silmad ja laup veidi läikivad. Äkki oli see pilt tehtud pärast mõnda Publitsistide klubi arutelu?

      Me tunneme teda, kõik tunnevad teda, ta on meie kangelane, päriselu rüütel, Kes Päästab Meid Võimu Kuritarvitamisest ja Korruptsioonist, ajalehe Õhtuleht suurepärane toimetaja ja vastutav väljaandja.

      Ta kummardus ekraanile lähemale, mis pagana päralt see nüüd siis on …?

      Kindlasti on neid, kes väidavad, et ta müüs omanikeringile ja kapitalismial tarile maha oma eetilisuse ja moraali, kui ta lahkus riigitelevisioonist ja võttis üle Rootsi kõige kergemeelsema ja lärmakama kõmulehe, kuid Tõe Valgus ei mõista kedagi hukka teda ära kuulamata, siin kaitseme me tole rantsi ja avatust, siin jääme me asjade juurde, mida on võimalik kinnitada.

      Schyman laskis pilgul libiseda ekraani ülemisse serva, tõepoolest, blogija nimetas end nähtavasti „Tõe Valguseks”. See kõlas pahaendeliselt.

      Me kõik teame tema suurejoonelist minevikku, ta omapärast väljen duslaadi, tema soliidset ajakirjanduslikku tausta: ta on ülikooli lektor, Ajalehekirjastajate Liidu esimees, toimetaja, kes tegi Õhtulehest Rootsi suurima päevalehe, lisaks on ta kaks korda võitnud Suure Ajakirjandus auhinna! Kaks korda! Milline kangelastegu! Milline triumf! Vägitegu, mis on (peaaegu) pretsedenditu! Laskem kuuldavale ühehäälse ja sü damesttuleva halleluuja!!

      Noh, nii tähelepanuväärne see ka ei ole. Mitmed teisedki on aja jooksul selle auhinna kaks korda saanud.

      Kuid oma nime ei ole Tõe Valgus saanud ilmaasjata. Siin elab Valgus, mis valgustab Tõde ja Olulisust. Siin tegutsevad Allikakriitika ja Vastanduv Mõtteviis, Opositsioon meediaettevõtete jubeda Poliitilise Korrektsuse vastu, nimetage mind Silmakirjatsejate ja Narride hirmuks.

      Vaadelgem lähemalt Anders Schymani suurejoonelisi ajakirjanduslikke vägitegusid. Astume Valgusele sammukese lähemale, uurime nende kangelastegude õmblusi pisut põhjalikumalt …

      Mida pagana päralt see tähendab?

      Esimest korda, kui meie kangelast Suure Ajakirjandusauhinna nimetuse juurde käivate erakorralise auavaldusega СКАЧАТЬ