Õnnelik tänav. Liza Marklund
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Õnnelik tänav - Liza Marklund страница 3

Название: Õnnelik tänav

Автор: Liza Marklund

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789985334195

isbn:

СКАЧАТЬ on küll.”

      Mees tõmbas ühe mapi enda poole, pani lugemisprillid ette, avas esimese lehekülge ja luges Nina elulookirjeldust.

      „Politseikõrgkool,” lausus ta. „Seejärel Katarina politseijaoskond Södermalmil, seal aspirant, assistent, inspektor. Siis jälle õpingud, Stockholmi ülikool, 240 ainepunkti käitumisteaduses. Kriminoloogia, sotsiaalpsühholoogia, etnoloogiakursus.”

      Komissar vaatas talle üle prillide otsa.

      „Miks käitumisteadus?”

      Sest ma olen segaduses, sest ma tahan inimest mõista.

      „See tundus … huvitav.”

      „Sa räägid hispaania keelt, nagu ma aru saan? Ja saksa ja portugali keelt?”

      „Ma olen üles kasvanud Tenerifel. Mu isa oli sakslane. Ma saan portugali keelest aru, aga väga hästi ei räägi.”

      „Aga inglise keelt?”

      „Ikka.”

      Komissar lõi kausta kokku.

      „Kui ma selle koha vastu võtsin, siis tahtsin, et võiksin tööle võtta mõned oma inimesed. Ma tahan sind siia.”

      Nina ei vastanud, lihtsalt vaatas meest tähelepanelikult. Mida too silmas peab? Miks huvitas teda Nina haridus?

      Q pani mapi kinni ja lükkas prillid laubale.

      „Miks sa Katarina jaoskonnast ära tulid? Ja uuesti õppima läksid?”

      Nina vaatas teda veel paar pikka sekundit.

      Sest kogu mu perekond on mitu põlvkonda olnud kriminaalne. Sest mina valisin sama tee, ainult et vastupidises suunas. Sest ma lasksinühes Maroko hašišifarmis maha oma venna.

      „Ma tundsin, et tahan areneda … et mul on rohkem pakkuda.”

      Q noogutas taas, vaatas rahulikult Ninat.

      „Mendislängi me siin ei kasuta,” ütles ta. „Me püüame olla erilised, siin on kõrvalekalded ainult eeliseks. Me tahame tööle naisi, homosid, sisserännanuid, lesbisid, haritlasi, igasugu normist kõrvalekaldujaid.”

      Kas mees püüab teda šokeerida? Siis peaks ta küll rohkem pingutama. Või tahtis ta teada Nina seksuaalseid eelistusi?

      Nina ei vastanud.

      Mees muigas kergelt.

      „Kuna sa oled väljaõppinud politseinik, siis on sul ikka politsei õigused, seega võid sa läbi viia ülekuulamisi ja nii edasi, kui sa seda vajalikuks pead, kuid su ametinimetus on niisiis operatiivanalüütik. Kui vajalikuks sa seda sissejuhatavat kursust pead.”

      Nina vaatas mehele otsa ega vastanud.

      „Ma pean silmas, et ajaarvestust sa ju oskad pidada, Lamia korraldab läbipääsuloa ja arvuti ja sisselogimise, kolleegid läbi käia ja ennast tutvustada võid ju ka töö käigus?”

      Lamia oli see blondiin.

      Nina oleks hea meelega kursuse läbi teinud, ta ei olnud üldse kindel, kas ta enam mäletab, kuidas aega arvestada. Süsteemi oli kindla peale ajakohastatud nende nelja aasta jooksul, mis ta politseiametist ära oli olnud.

      Luureteenistuse juht võttis tema vaikimist jaatava vastusena.

      „Kas sulle Ingemar Lerbergi nimi on tuttav?” küsis ta.

      Nina soris sekundi murdosa vältel mälus, ametist lahkunud poliitik.

      „Jah, muidugi.”

      Komissar Q avas teise kausta ja sättis prillid taas nina peale.

      „Lerberg leiti oma kodust Solsidani linnaosas Saltsjöbadenil kehaliselt väärkohelduna, ei ole kindel, kas ta jääb ellu. Nacka lähipolitsei palub meilt abi, kas sul on seal mõni kontakt?”

      Solsidan, kas see polnud mitte komöödiaseriaal?

      „Ei, mitte päris.”

      Mees ulatas mapi üle kirjutuslaua.

      „Me koostame tänase päeva jooksul uurimisgrupi, hakatuseks ainult paar-kolm inimest. Ma tahaksin, et sina sõidad kohale ja vaatad asja üle. Ära karda küsida, kui midagi teada tahad, võta seda kui sissejuhatust töösse.”

      Komissar vaatas Ninale otsa ja naaldus vastu seljatuge.

      „Kohtume homme hommikul kell üheksa tööjaotusruumis. Võta kaasa, mis sul on. Lamia korraldab sulle auto.”

      MAJA ASUS omaette, tänava lõpus, väikese raudteejaama lähedal.

      Annika Bengtzon lülitas kojamehed välja, kallutas end ettepoole ja vaatas kissitades läbi tuuleklaasi. Kliimaseade sülitas näkku sooja, läppunud õhku, ta keeras ventilaatori maha ja vaatas piki tänavat alla.

      Nacka politsei oli ära piiranud tagasipöördekoha ja sõidutee vastaspoole, terve krundi ja ka osa naaberkrundi muruplatsist. Mitu teist ajakirjanikku olid oma sõidukid juba teepeenrale parkinud ja kas istusid uduste akendega autodes, kliima sisse lülitatud, või passisid politseilindi taga. Esimene uudistelegramm oli väitnud, et Ingemar Lerberg on surnud, kuid siis muudeti teadet ja öeldi, et mees on „väga raskelt vigastatud”. Esialgses sõnumis sisaldunud viga seletaski arvatavasti seda märkimisväärselt suurt meediahuvi. Mõrvatud poliitik on ju alati mõrvatud poliitik, kui ta ka istus ainult Nacka kohaliku omavalitsuse sotsiaalkomisjonis. Pealegi oli Lerberg olnud ka vastuoluline Riigipäevaliige, kellest oli arhiivis hulgaliselt fotosid.

      Annika tõmbas sügavalt hinge. Vägivald tekitas temas ikka veel ebamugavustunnet, peaaegu sama tugevat kui suured ajakirjanikehordid.

      Ta otsustas autosse jääda nii kauaks kui võimalik.

      Elumaja asus krundi tagumises osas ja oli poolenisti peidetud hõreda sireliheki ja paari õunapuu taha, mis kõik tilkusid niiskusest. Maja taga kõrgus lage kollakashall kuluga kaetud kiviküngas. See ei olnud mingi eriline maja. Punaseks värvitud ja valgete nurkadega, mansardkatus, ehitatud tõenäoliselt kahekümnendatel aastatel, kuid renoveeritud ja uue fassaadi ja panoraamaknad saanud seitsmekümnendatel aastatel. Tulemuseks oli segapuder, ponnistatud katse olla moodne. Oli raske võtta seda hoonet uudisteosakonna juhataja kirjeldatud luksusvillana. See probleem Annikat enam eriti ei ärritanud. Kõik on suhteline, kirjatehniline küsimus. Annika ema jaoks kodulinnas Hälleforsnäsis liigitub ümberehitatud puumaja Saltsjöbadenis absoluutselt luksusvillaks. Kõlbab küll.

      Hetkeks läksid ta mõtted ta enda pragmaatilise hoiaku peale, millal see õieti tekkis?

      Lerberg oli haiglasse viidud, nii palju oli Annikal teada. Youtube’is oli juba üleval mobiilikaameraga võetud filmilõik, mis näitas, kuidas mees kiirabiga ära viidi. Pildi-Pelle rääkis uudise autoriga ja taotles õigust film Õhtulehe saidile üles riputada, kuid kaotas rikkamale lehele Konkurent.

      Paistis, et vihm ei lakka. Suur telebuss pööras kitsale tänavale sisse ja parkis nii, et Annika maja enam ei näinud. Nüüd ei olnud pääsu. Ta lülitas mootori välja, tõmbas vihmajope kapuutsi üles, heitis koti õlale, haaras statiivi ja väljus autost. Tuul haaras kohe jopehõlmast. Oli СКАЧАТЬ