Õnnelik tänav. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Naine kustutas tule, möödus nõudepesulauast ja jõudis esikusse.

      Seal lamas koer.

      Alguses arvas naine, et see oli on mingi teine koer. Loom paistis nii väike. Elutus oli teda vähendanud. Pulbitsev energia, mis koera tema eluajal ümbritses, oli kadunud ja võltsil pärsia stiilis esikuvaibal oli temast järel vaid räbal. Seda vaipa oli täiesti võimatu tolmuimejaga puhtaks saada. Naine pidi selle pärast alati rulliga üle käima. Koera veri ei olnud imendunud kiletaolise akrüülmaterjali sisse, vaid jäänud pinnale ja pruuniks käkiks kuivanud.

      Naine hingas nüüd pingsamalt. Kaenlaalused hakkasid higistama nagu siis, kui hääled valjenesid, kui õpilased tema vanas koolis enam õpikuisse ei süvenenud ja kingadega vastu tsementpõrandat prõmmisid. Ta püüdis end kokku võtta.

      Tegelikult ei olnud koer talle kunagi meeldinud. Koera nimi oli Stefan. Kuidas saab üldse koerale niisuguse nime panna?

      Naine liikus end tihedasti vastu seina hoides edasi ja jõudis elutuppa. Kardinad olid ette tõmmatud. Ta pilgutas pimeduses paar korda silmi. Tuba oli tühi. Õhk oli soe ja paks. Naine neelatas. Ta peaks siit lahkuma. Otsekohe.

      Keegi pidi olema koera tapnud. See ei olnud õnnetusjuhtum. Miks koer tapeti?

      Kostis mingi hääl. Keegi oigas. Või köhis? Õõnes heli, mehehääl.

      Naise liigutused kangestusid.

      Hääl tuli ülevalt magamistoast.

      Naine vaatas trepi poole.

      Peremees ei tohi teda näha. Kuidas ta asja selgitaks? Mida ta siin teeb? Kuigi uks oli lahti, lukustamata. Sisse oleks võinud igaüks tulla.

      Naine vaatas jälle koera.

      Vist on peremees ise koera ära tapnud. Miks ta tappis koera? Kas lastega on midagi juhtunud? Mõtle, kui seal üleval on lapsed!

      Talle tundus, et ülevalt kostis jälle mingi hääl, kuid ta polnud kindel.

      Mida ta peaks tegema? Maja peaks olema tühi. Lukus, tuled kustutatud.

      Naine seisis esikus veel mõne minuti või ehk vähem.

      Siis pühkis ta peod vastu püksisääri ära, astus paari nobeda sammuga koera laibast mööda ja kiirustas trepist üles, hingetu, enne kui jõuab ümber mõelda. Viiendast ja seitsmendast astmest astus üle, need nagisesid.

      Lastetoa uks oli kinni. Naine avas selle ettevaatlikult, teadis, et see ei kriuksu. Alles paar nädalat tagasi oli ta uksehingi õlitanud. Jänestega ruloo oli alla tõmmatud. Kaisuloomad oma nukuvoodikestesse magama pandud. Muidu oli tuba tühi. Laste voodid üles tehtud ja puutumatud. Isaki, Samueli ja pisikese Elisabethi säng akna all. Naine ohkas kergendatult, sulges enda järel ukse. Ta läks edasi suurde magamistuppa.

      Kaheinimesevoodis lamas peremees, kui see nüüd oli tema. Naine oli meest näinud ainult pulmafotol ja tema nägu ei olnud äratuntav. Suu oli ammuli lahti, esihambad ära. Keha lebas ebaloomulikus asendis, naine ei teadnudki, et jalad ja käed võivad sellistes poosides olla. Mehel olid püksid jalas ja särk seljas. Sokke polnud. Ta jalatallad olid katki.

      Naine vaatas meest ja tundis, kuidas ta keha täitus millegi raske ja soojaga, see ulatus seest välja ja muutis hingamise raskeks.

      Keegi oli peremehega nii teinud. Mõtle, kui see inimene viibib veel majas?

      Mehe kurgust tuli kurisev hääl. Naise jalgadest kadus raskus, ta koperdas tagurpidi välja ülemisse esikusse, sai tasakaalu tagasi ja möödus lastetoast, läks trepist alla, mööda koeralaibast kööki ja siis pesukööki.

      Higi jooksis külgi mööda alla, kui ta mantlinööpide kallal näperdas. Ta nuttis, kui enda järel tagumise ukse lukustas, põletavad kurbuse- ja võibolla natuke süüpisarad.

      LIFT TEGI PLINN, pidurdas ja avas imeva häälitsusega uksed. Nina Hoffman vaatas ebaledes digisilte, kas oli ikka õige korrus?

      Ta astus punaseksvärvitud mademele, uksed tema taga sulgusid. Kume madal heli andis märku, et lift tema järel kadus kusagile selles hermeetiliselt suletud hoones. Ta seisis üksi vaikuses.

      Kõik sobis, õige trepikoda ja õige korrus.

      Vasakule jäi valvesüsteemi ja koodlukuga klaasuks.

      Nina läks ukse juurde ja vajutas nuppu, mida pidas kellaks. Kuulda polnud midagi.

      Naine ootas, suu ja kurk kuivad. Mööda sahises üks lift, ta ei saanud aru, kas see sõitis üles või alla. Hetkeks haaras teda must ja peadpööritav ebakindlus. Mida ta üldse teeb? Kas ta tõesti hakkab sellega riskima – jälle?

      Siis lähenes summutatud kontsaklõbin. Teisele poole klaasust ilmus korraga üks nägu. Nina astus tahtmatult sammu tagasi.

      „Nina Hoffman?”

      Naine oli lühike ja blond, vormikas ja kõrgetel kontsadel. Barbie-nukk.

      „Tere tulemast keskkrimisse. Astu edasi.”

      Nina tegi sammukese koridori. Lagi oli kohutavalt madal. Kusagil põrises ventilaator. Põrand oli läikivaks poonitud.

      „Ma tulin sissejuhatavale kursusele,” ütles Nina selgitavalt. „Sa võib-olla juhatad mind …?”

      „Luureteenistuse juhataja palub öelda, et ta tahab sinuga kohe rääkida, kas sa tead, kus ta istub?”

      Kuidas ta pidi seda teadma?

      „Ei,” vastas Nina.

      Barbie seletas.

      Nina sammud kopsisid kumedalt mööda linoleumi, kuid kaja ei olnud. Ta möödus avatud ustest, häälekatked tantsisid mööda, laeakendest langes sisse päevavalgus. Koridori lõpus pööras ta vasakule ja jõudis nurgatuppa vaatega Bergsgatanile.

      „Nina, astu sisse.”

      Komissar Q oli ametikõrgendust saanud. Ta oli lahkunud Stockholmi politsei isikuvastaste kuritegude uurimise grupist ja saanud luureteenistuse juhiks.

      Nina astus kabinetti, nööpis jaki lahti.

      „Tere tulemast keskkrimisse,” ütles mees. Tõenäoliselt tervitati niimoodi kõiki uusi töötajaid.

      „Aitäh.”

      Nina silmitses meest kirjutuslaua taga, püüdes seda mitte liiga avalikult teha. Komissari eredavärviline havaisärk vastandus teravalt riigiasutuse sisustusele. Nad olid varemgi kohtunud – kui politseinik David Lindholm leiti mõrvatuna (kui Nina leidis Davidi mõrvatuna), naine mõtles omaette, kas komissar seda mainib. Q kirjutuslaud oli täiesti tühi, seal oli ainult kohvikruus, sülearvuti ja kaks õhukest mappi. Mees tõusis, tuli ümber laua ja tervitas Ninat tugeva käepigistusega.

      „Ei ole jõudnud veel labürindis orienteeruda?” küsis ta ja viipas toolile.

      Kuidas ta oleks jõudnud seda teha? Ta tuli alles viis minutit tagasi.

      „Veel mitte.”

      Nina riputas jaki tooliseljale ja võttis istet. Päike oli palav ja ebamugav. Komissar läks oma kohale СКАЧАТЬ