Õnnelik tänav. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaubamajade poolt sisustatud elutubadesse. Kallis Publik, Mu Sõbrad:

      Heitkem valgust Viola Söderlandile.

      „Ta on veel elus.”

      Anders Schyman võpatas ja vaatas üles. Uudisteosakonna juhataja Patrik Nilsson seisis harkisjalu teisel pool kirjutuslauda, hääl täis pettumust.

      Schyman klikkas blogi väleda ja süüdlasliku liigutusega minema, ta ei olnud kuulnudki klaasist liugukse avamist. Ta nägi silme ees pilti plastilise operatsiooni läbi teinud Viola Söderlandist kogu tema elegantsis.

      „Ma olin nii kindel, kui üldse olla saab,” lausus Schyman. „Naine kadus vabatahtlikult.”

      Patrik Nilsson vaatas talle ükskõikse pilguga otsa.

      „Lõunahaiglalt tuli uus ametlik teadaanne,” ütles ta. „Lerbergil tekkis opilaual südameseiskus, aga personal rakendas otsekohe taaselustamise ja sai ta jälle käima. Vigastuste tõttu hoitakse teda nüüd kunstlikus koomas.”

      Schyman tundis, kuidas mõtted voolasid läbi pea nagu laava ja ta püüdis hoida oma näoilme neutraalse. Ta köhatas, vahtis tühja ekraani enda ees. Blogipostitus oli teda raputanud rohkem, kui ta arvas, selle halvustav vihje oli jätnud ta näole jälje.

      „Kas sa Viola Söderlandi mäletad?” küsis ta.

      Uudisteosakonna juhataja näos vahetus tuimus hämmeldusega.

      „Keda?”

      Schyman tõusis toolilt ja läks diivani juurde, pööras arvuti ja ekraani alla klikatud tekstist ära, kuid tähed kõrvetasid ikka, need torkisid nagu nõelad mehe selga.

      „Miljardärnaine. Guldtornet Spiran.”

      Ta vajus äraistutud diivanipatjade vahele. Patrik Nilsson tõmbas teksad ülespoole oma tärkavale õllekõhule ja laskis pilgul lennata üle toimetuse teisele poole klaasseina.

      „See, kes ära kadus? Tohutu maksuvõlaga?”

      Alguses oli Schyman solvunud, sekund hiljem tundis kergendust. Tõe Valgus on üksikasju tema ajakirjanduslike vägitegude kohta tugevasti üle hinnanud.

      Pole enam kellegi asi. See ei huvita kedagi.

      „See, kes kadus,” kinnitas ta.

      „Mis temaga on? Kas ta on välja ilmunud?”

      „Mingil määral. Kas Lerberg jääb ellu?” küsis Schyman.

      Patrik Nilsson kortsutas kulmu.

      „Mis selle miljardärnaisega siis on? Ma ei tea midagi.”

      Schyman tõusis uuesti püsti, miks ta küll ei ole õppinud suud pidama?

      „Siis meil ei olegi mingit poliitikumõrva üles võtta?”

      „Ta võib ju surra enne, kui leht trükki läheb,” ütles Patrik lootusrikkalt, „siis jätame esikülje igaks juhuks tühjaks.”

      Siis oli see mõnevõrra liiga ennatlik esikülg, kus Lerberg surnuks oli kuulutatud, nähtavasti juba valmis. Nojah, siin pole midagi öelda, ajast kinnipidamine on kokkulepitud strateegia.

      „Loodame ikka, et peame uue tegema,” ütles Schyman, ja seda võttis Patrik kui märki, et on aeg tööle tagasi minna. Ta hingas sügavalt sisse, tõmbas ukse lahti ja astus klaaspuurist välja, ust ukse irvakile jättes. Helid toimetusest imbusid läbi kitsa ava sisse: korratu häälesumin, kontsaklõbin, uudistekanalite teve-signatuurid, ventilatsiooni tuim kahin.

      Varsti on see möödas, vähemalt tema jaoks. Ajalehe juhatus oli kursis ja andis, küll liiga kergekäeliselt, oma õnnistuse. Napilt nädala pärast avalikustatakse tema lahkumine ja jaht tema järeltulija leidmiseks raksatab tõsiselt käima.

      Ta lahkub auga. Arvud eelmistest aastatest olid jäänud samaks, nad olid kindlustanud Õhtulehe positsiooni Rootsi suurima uudistelehena. Ta oli trumbanud Konkurendi üle ja nüüd lõpuks on aeg puhata.

      Schyman läks arvuti juurde tagasi ja vaatas ekraani taustapilti. See oli ta naise tehtud must-valge foto, mis kujutas kaljusid nende skäärisaarel Rödlögal. Tegelikult ei olnudki saar muud kui kaljulaid. Vett ja kanalisatsiooni polnud ja elektrit sai maja taga asuvast generaatorist, kuid nende jaoks oli see paradiis.

      Kui all kalda ääres oleks tuulejõujaam, mõtles ta, võiks saarel elada aasta ringi. Paraboolantenn, et maailm tuleks koju kätte. Paadisild suurema aluse tarvis. Mõned päikeseküttepaneelid katusele ja satelliittelefon hädaolukordadeks.

      Ta otsustas, et uurib, kust tuulejõujaama jaoks ehitusluba taotleda.

      NINA PARKIS auto reserveeritud kohale Lõunahaigla peasissekäigu juures. Sadas seenevihma, vihmaveetoru sülitas vett täpselt tema ette. Enne väljumist jäi ta veidikeseks autosse istuma. Lõunahaigla on Skandinaavia suurim kiirabihaigla, politseiinspektorina töötades käis ta siin mitu korda kuus, vahel mitu korda nädalas, kõik juhtumid sulasid kokku, aga mitte 3. juuni ennelõuna umbes viis aastat tagasi. Sel hommikul, kui David Lindholm, Rootsi tuntuim politseinik surnuna leiti (kui tema ise Davidi surnuna leidis) ja Lindholmi naine Julia (tema Julia) halvatuna intensiivravi osakonnas lebas.

      Nina väljus autost ja läks tohutu suurde, klaaskatuse ja läikivaks poonitud kivipõrandaga fuajeesse, esitas vastuvõtus isikutunnistuse, nimetas oma külaskäigu põhjuse ja ta suunati intensiivraviosakonna peaarsti, doktor Kararei juurde. Lift B, neljas korrus.

      Lõhnas täpselt nagu ikka. Koridorid olid puhtaks küüritud ja halvasti valgustatud. Ta möödus kahisevate kitlitega hooldepersonalist ja susse lohistavatest patsientidest.

      Ta helistas intensiivravi osakonna ukse taga kella ja pidi vaid mõni minut ootama, kui peaarst Kararei ise avas. Ta oli lühikeste sõrmede ja vaevuaimatava aktsendiga suurt kasvu mees.

      Nina esitles ennast. Oli ebamugav tutvustada ennast keskkriminaalpolitseinikuna, sõna ei tundunud suus päris õige.

      „Kas oleks võimalik ohvrit lühidalt küsitleda?” küsis ta.

      „On ehk parem, kui läheme veidi kõrvale,” ütles arst ja juhatas naise tühja läbivaatusruumi.

      Õhk oli jahe, peaaegu külm. Arst ei pannud tuld põlema. Aknast paistis tihe ja hall valgus.

      „Patsienti alles opereeritakse,” ütles arst ja võttis raskelt istet väikesel kirjutuslaual. Ta viipas, et Nina istuks patsienditoolile.

      „Kuidas tal on?”

      „Ma pean ütlema, et ei ole väga kindel, et ta ellu jääb.”

      Kui Lerberg sureb, on politseil lahendada poliitikumõrv, tapetud ei ole küll peaminister või välisminister, kuid see on ikkagi väga kõrge profiiliga isikuvastane kuritegu, Nina ei tohi siin nüüd marki täis teha. Ta kohendas end, köhatas, võttis välja uhiuue mobiiltelefoni, mille oli saanud Lamialt, ja klõpsas lindistamisfunktsiooni nuppu. Sõrmed tundusid tillukese ekraani kohal suured, midagi läks valesti, ta pidi uuesti menüü võtma ja alustama otsast.

      „Tähendab, vigastused on eluohtlikud,” nentis Nina, kui ajamehhanism käivitus ja näitas, et lindistamine käib.

      „Võib-olla mitte iga üksik vigastus iseenesest. Just üldpilt СКАЧАТЬ