Название: Lady Almina ja tegelik Downton Abbey
Автор: Carnarvoni Krahvinna
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985331958
isbn:
Niisuguse vaimustava elukorralduse katkestas neljanda krahvi surm 1890. aasta juunis Londonis oma Portmani väljaku majas. Porchy oli teel Austraaliasse ja Jaapanisse, kuid jõudis õigeks ajaks isa surivoodi äärde. Vana krahvi tervis oli 1889. aastast peale halvenenud ja tema sõpru kõikidelt elualadelt liigutas tema kannatlikkus. Ta oskas sõpru hoida. Kindral Sir Arthur Hardinge, vana sõber Krimmi sõja päevilt, kirjutab krahvist: „Ta oli üks oivalisemaid härrasmehi, keda ma iial olen kohanud, ja kui ta ka inimesi kergesti ei usaldanud, siis kui ta seda tegi, oli usaldus täielik.”
Kirst toodi Londonist maahäärberi raamatukokku, kus see hüvastijätuks välja pandi, nii nagu oli tehtud tema esimese naise puhul. Lady Portsmouth meenutab, et „Londoni vahet sõitis erirong, mis tõi ja viis kuninganna [Victoria] ja [Walesi] printsi kabelisse. Kanoonik Lydonn viis läbi imeilusa teenistuse … Ma vajusin ilmselt ajuti unelusse, ent tema viimased sõnad olid „väga õnnelik”.”
Surres jättis krahv maha kuus last. Pärija George, Lord Porchester, oli nüüd viies Carnarvoni krahv.
Tiitli pärimine ei tähendanud otsekohest elumuutust. Kui matused olid läbi ja testament ette loetud, asus värske lord Carnarvon uuesti rännuteele, jättes Elsie hooleks Aubrey, Mervyni ja kaks nooremat õde, Margareti ja Victoria (keda tunti Vera nime all). Nad elasid mitmes kohas: Highclere’is, Nottinghamshire’is Bretbys, Londonis, Elsie majas Terversalis ja Itaalias Portofino villas, mille neljas krahv oli oma naisele pärandanud.
Lord Carnarvoni vanem õde Winifred oli just abiellunud tulevase Lord Burghclere’iga. Lady Portsmouth kirjutab oma päevikus: „Kallis Winifred kihlus härra Herbert Gardneriga – paraku – kadunud lord Gardneri seadusliku pojaga, aga kui mees temast hoolib, käitub laitmatult ja on lahke meelega, siis mida ikka soovida – Winifred on tore armas tüdruk ja ma soovin, et ta oleks õnnelik.”
Lord Carnarvoni isa oli mõistlik ja ühtlasi edukas mees, kes perekonna vara hästi hooldas. Valduste eest hoolitsesid usaldusväärsed töötajad. Uut krahvi ei pidanud kodus kinni midagi, mis oleks takistanud tal järgimast oma tahtmisi ja huvisid.
Lord Carnarvon oli kahtlemata oma isasse kiindunud – ta rääkis temast kogu elu suure soojuse ja lugupidamisega, aga kui vajalikud asjatoimetused said tehtud ja kommetest kinni peetud, oli ta valmis päranduse vastu võtma ja oma juba niigi luksuslikku elustiili veelgi edendama: veel rohkem reise, rohkem hinnalisi oste, rohkem kõike. 1889. aastal sooritatud lõbureis Egiptusesse omandas erilise tähtsuse, kuna sellest arenes eluaegne, väga kulukas kiindumus.
Kaks aastat hiljem oli ta kui just mitte pankrotis, siis igatahes suurtes võlgades. Jahid, haruldased raamatud ja kunstivara pole odav kraam, lisaks Highclere’i, Londoni Berkeley väljaku maja ja muude valduste hiiglaslikud ülalpidamiskulud. Ta oli võlgu 150 000 naelsterlingit – pöörane summa, mis polnud aga tolle aja krahvi klassi kuuluvate noormeeste puhul ebatavaline. Walesi prints oli neist kõige rahatum, ent samal ajal ekstravagantseim, ning tema eeskujul pidaski kõrgklass tavaliseks elu, mida tegelikult endale lubada ei saadud. Lord Carnarvon oli küll muretu, kuid mitte päris tuulepäine. Lõppude lõpuks oli ta oma isa poeg ja teadis väga hästi, et tal on kohustus kaitsta patriarhaalset – lausa feodaalset – elulaadi, mida Highclere’is endistviisi järgiti. Temast sõltusid terved perekonnad ja igal juhul ei tahtnud ta oma armsast kodust ilma jääda. Oli aeg mõelda, kuidas kindlustada oma majanduslikku tulevikku.
3
DEBÜTANT ALMINA
1893. aasta augustis, kolm kuud pärast seda, kui Alminat oli õukonnas esitletud, kohtas ta ühel Alfred de Rothschildi nädalalõpupeol Halton House’is Lord Carnarvoni. Sir Alfredil oli kombeks oma külalisi võõrustada ülima suurejoonelisusega. Ta oli kahtlemata väga õnnelik, et sai tervitada oma kodus Lord Carnarvoni, kes oli suurepärane jahimees, pajatas põnevaid lugusid oma rännakutest ning ühtlasi omas tiitlit ja üht vägevamatest valdustest kogu riigis.
Kuna viiendal krahvil oli kaelas paras võlakoorem, näis ta olevat jõudnud järeldusele, et oleks ettevaatamatu abielluda rahatu naisega. Ja kuulu järgi Rothschildidega seotud Almina oli talle juba silma jäänud.
Arvatavasti kohtusid nad esimest korda 10. juulil Buckinghami palees riigiballil, kuhu Almina oli läinud koos oma tädi, Lady Julia ja nõoga. See oli hooaja avapidu seltskonnas esmakordselt esinevatele neidudele ja osa võtsid kõik, keda oli esitletud, nii nagu ka viimane kui üks hertsog, markii ja krahv riigis. Arvestades, et Alminal oli vähe lootust olla kutsutud eriti peene rahva muudele pidustustele, oli see tema ainuke võimalus äratada seltskonna ülemkihti kuuluva kosilase tähelepanu. Ta ei jätnud juhust kasutamata.
Ema ja tädi innukal kaasabil olid Almina tualetid selleks hooajaks valitud erilise hoolega. Almina armastas moodi ja tal oli ka võimalus muretseda endale kõige peenemaid rõivaid, kübaraid ja ehteid. Iga seltskondliku sündmuse puhuks olid ette nähtud ranged reeglid, missuguseid rõivaid on sobilik kanda. Almina ballikleit oli valge ja suhteliselt napilt kaunistatud, ta kandis minimaalselt ehteid ja õlgadeni ulatuvaid valgeid kindaid. Ameerika pärijanna Consuelo Vanderbilt, kes pool aastat pärast Almina pulmi läks mehele Marlborough’ hertsogile, oli debütandina Pariisist Londonisse tulles üsnagi vapustatud. Pariisis kandsid neiud rõhutatult ontlikke kleite, Inglismaal aga peeti tavaliseks sügavamat dekolteed, mis jättis õlad rohkem paljaks.
Paleesse oli kogunenud sadu debütante, kõik närveldades teadlikud sellest, nad on näitamiseks välja pandud, lootuses leida endale kena ja sobilik mees. Nad istusid koos oma saatjate ja tantsukaartidega, kuhu noormehed võisid valsi või polka juurde kirja panna oma nime. Tegemist oli peene, kuid väga võistlusliku ettevõtmisega, mis võis määrata neidude kogu edaspidise elu.
Almina oli võrratu hoiakuga ilus tüdruk, väike Dresdeni nukuke. Temas oli särtsakat võlu, mille ta oli kaasa saanud Pariisist, sirgudes rafineeritud elegantsi ja pillava dekadentsi üldtunnustatud pealinnas. Lord Carnarvon pani teda tähele võib-olla siis, kui neiu tantsis, ning seadis kohe sammud sinnapoole. Edaspidises elus osutus Almina tahtejõuliseks inimeseks, kel ei olnud kalduvust tujutseda ega hüsteeriasse langeda, ent küllap tal süda tagus, kui ta krahvi ees kniksu tegi. Järgnes põgus vestlus, lepe teha koos üks tants, võib-olla kaks, kuid see oli ka kõik. Kaks noort inimest olid teineteisest piisavalt võlutud. Kui Almina tol hilisõhtul Buckinghami paleest lahkus, oli ta kohtumisest parajalt erutatud. Teha ei saanud ta midagi muud kui oodata, mis saab edasi. Oli täiesti võimalik, et ta ei kuule Carnarvoni krahvist enam midagi. Krahv aga oli sarmikast neiust sisse võetud ja teadis, et Almina pole lihtsalt ilus, veetlev ja lõbus kaaslane, vaid et tal on sidemeid Londoni kõige jõukamates ringkondades.
Kui head päritolu noor mees soovis omandada suuremaid summasid, oli loomulik, et ta sihtis mõnd pööraselt rikast rahandustegelast, kes 1860ndate spekulatsioonide aastail oli kokku ajanud muinasjutulise varanduse. Tihtilugu peetakse viktoriaanlikku ajastut rangete moraalinõuete ja kombeka käitumise näidiseks, kuid see oli ka materialismi ja riskimise aeg. Impeerium laienes ja Briti kaubandushuvid koos sellega. Londoni Citys teenisid hullumeelseid summasid mehed, kes olid valmis andma laenu valitsusele või Ida-India Kompaniile või ka üksi tegutsevatele ettevõtjatele. Sir Alfred Rothschild oli üks neist meestest, pärit perekonnast, kes oli juba kahe põlvkonna jooksul Briti impeeriumi ettevõtmisi rahastanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте СКАЧАТЬ