Lady Almina ja tegelik Downton Abbey. Carnarvoni Krahvinna
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lady Almina ja tegelik Downton Abbey - Carnarvoni Krahvinna страница 3
Название: Lady Almina ja tegelik Downton Abbey
Автор: Carnarvoni Krahvinna
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985331958
isbn:
Mõned valdustes elavad rentnikud olid pargis sündmuste käiku jälgimas. Kõigi meelt oli enne lahutanud orkester ja kolmesaja kolmekümnele lapsele oli korraldatud teepidu. Ettevõtmist oli küll ähvardanud äike, aga õnneks oli ilm nii peo kui ka noorpaari saabumise ajaks selginud. See oli aasta peaaegu pikim päev ja päike oli endiselt kuum.
Peale pillimeeste maksti 1 nael, 11 šillingit ja 6 penni viie konstaabli kohaloleku eest ja 2 naela annetati Burghclere’i kellameestele, kes lasksid kelladel kõlada sest ajast peale, kui krahv ja krahvinna olid rongist maha astunud.
Uhkelt perekonna vapivärve näitav punasinine lipp lehvis tornitipus, lossi sihvakaid nurgatorne ja kivimüüritisi mitmekesistasid kõikvõimalikud heraldilised sümbolid ja elajaloomad, kes näisid ka vaatepilti uudistavat.
Lossi raske puust ukse ette jõudnud, astusid krahv ja tema värske krahvinna taas landoost välja. Neid tervitasid lossivalitseja härra Albert Streatfield (tema ametit tuntakse peamiselt ülemteenri nimetuse all), major James Rutherford (kes haldas kogu valdust) ja tema naine.
Mida võis Almina mõelda, jälgides, kuidas Highclere’i meespere pingutab, et teda sihtkohta toimetada? Mis võis tal läbi pea käia, kui ta vaatas seda maja kui uus perenaine? Ta oli siin ennegi käinud, veetnud siin koos emaga kaks nädalalõppu. Nüüd oli ta aga Carnarvoni krahvinna, kes pidi juhtima kogu majapidamist ja täitma lugematuid kohustusi. Igal Highclere’i elanikul, olgu ta ülemisel või alumisel korrusel, põllul või köögis, oli oma ülesanne täita, ning sama käis Almina kohta.
Arvatavasti oli ta kõigeks selleks reipalt valmis. Almina oli energiline ja tragi tüdruk, abielu, emadus ja Carnarvoni dünastia teenimine tundunuks vägagi teretulnud saatusena enamikule noortele daamidele, kes suutsid end tema asemele ette kujutada. Almina oli harjunud hellitatud eluga ja tal polnud põhjust kahelda, et ta ei peaks kunagi saama kõike, mida hing ihaldab. Ta oli oma värskest mehest juba üsna sisse võetud. Siiski pidi ta tundma ka parasjagu ärevust.
Kui tal oligi väikeseid kahtlusi, piisas pilguheidust pulmajärgse laupäeva lehtedesse taipamaks, et ees ootav elu hakkab kulgema avalikkuse silma all. Nagu nüüdki, pühendas ajakirjandus ka tollal aristokraatide, rikaste ja kuulsate pulmapidudele innukat tähelepanu. Ajalehe Penny Illustrated veerg „Naiste maailm” avaldas Alminast täispika portree (ehkki temast oli pildiallkirjas saanud kogemata preili Alice Wombwell) ning tema kleidi üksikasjaliku kirjelduse. Peaaegu tundmatuna oli Almina korraga sattunud ajakirjanduse huviorbiiti. Tema seisusega kaasnes kõikvõimalikke paineid.
Alminale ei antud mahti pikalt mõtiskleda, mis teda õieti ees ootab. Järgneva paari päeva jooksul tutvustas Lord Carnarvon noorikule parki ja naaberkülade elanikke, et Almina saaks hakata iseseisvalt tegutsema ja harjuks oma uue koduga. Esimese pühapäeva hommikul peale pulmi läksid nad Highclere’i kirikusse. Nagu Westminsteris, oli sealgi mängus Sir Gilbert Scotti käsi. Ta oli kiriku kavandanud ja ehitanud neljanda krahvi, Lord Carnarvoni isa palvel. Ametlikum osa oli sellega täidetud ning noorpaar sõitis mesinädalate teist osa veetma mandri-Euroopasse. Lõpuks oli neil käes võimalus teineteist tõeliselt tundma õppida. Nad olid ära kaks nädalat ja pöördusid siis tagasi Highclere’i ja oma igapäevaelu juurde. Ainult et Almina jaoks oli nüüd kõik igaveseks ajaks teistmoodi.
2
TERE TULEMAST HIGHCLERE’I
Kui Almina sel varasuvisel hommikul lossi ees tõllast välja astus, oli tema saabumist oodatud juba kuid. Highclere’i elanike seas oli krahvi nooriku kohta pekstud keelt ja levitatud kõikvõimalikke kuulujutte.
19. sajandi vägevate häärberite elu allus endiselt sajandite jooksul muutumatuks jäänud tavadele ja kommetele. Perekonnad teenisid majas mitmeid põlvkondi. Highclere’i loss oli Carnarvoni krahvide kodu, end see oli koduks ka teenijarahvale ja krahvi perekond oli ka nende perekond. Highclere oli kui kõva korraga laev, mida kamandas lossivalitseja Streatfield. Üldlevinud arusaama kohaselt krahvinnad tulid ja läksid. Asi polnud mitte selles, nagu olnuks Almina tähtsusetu või mõjuvõimuta, vaid ta pidi endale kiiresti aru andma, et ta on vaid üks osa masinavärgist, mis jääb kestma ka pärast teda. Tema üks esimesi ülesandeid oli mõista siinset ajalugu ja kogukonda, mille osaks ta oli saanud.
Highclere’i loss asetseb Winchesteri ja Oxfordi, Londoni ja Bristoli vahelise teeristi lähedal, ehitatud kriidiseljandikule ja piiratud Beacon Hilli ja Ladle Hilli vahelise iidse liiklussoonega. Lõuna pool asub Siddown Hill, mille otsa oli 18. sajandil ehitatud pargirajatis nimega Taevavärav. Vaated põhja poole ulatuvad Newbury taha Oxfordi tornitippude poole.
Kandi looduslikku ilu on ülistatud ammust ajast. 1792. aastal, natuke üle saja aasta enne, kui Almina Highclere’i saabus, kirjutas Archibald Robertson oma topograafilises uurimuses: „High Clere’i park asub Hampshire’is, ning selle ulatus ja julged jooned – pehmenduseks rulluvad, kenadesse orgudesse suunduvad murupinnad, vahelduseks mets ja vesi – äratavad rändajas imetlust, ning seda võib pidada üheks kõige elegantsemaks valduseks kogu riigis.”
Highclere’is on olnud asula juba tuhandeid aastaid. Beacon Hilli juures on rauaaja linnus; maa kuulus 800 aastat Winchesteri piikoppidele, enne kui see läks ilmalikesse kätesse. 17. sajandi lõpul sai omanikuks Herberti perekond, Pembroke’i krahvid, kes olid Carnarvoni krahvide eelkäijad.
Pargi, mis on harmooniline segu looduslikest ja kujundatud osadest, kujundas 18. sajandil esimesele krahv Carnarvonile Capability Brown. Teed looklevad maastiku vahel, kord tuues nähtavale, kord varjates esimest vaadet lossile. Kaugemad ja lähemad vaated on tekitatud tänu oskuslikule istutamisele: igal pool on näha eksootilisi puid, nõtkeid alleesid ja dekoratiivseid pargirajatisi, mis suunavad saabuja pilgu mööda eriti hunnitut sihti. See on terve omaette maailm, ja tänapäevalgi tajub külastaja tugevat kohatunnet, ühtsust maa, lossi ja siin elavate ja töötavate inimeste vahel.
Praeguse maja ehitas kolmandale krahvile Londoni parlamendihoone arhitekt Sir Charles Barry. See oli tohutu ettevõtmine. Vana Elizabethi-ajastu tellistest härrastemaja oli 18. sajandi lõpul, 19. sajandi algul ümber kujundatud George’i stiilis lossiks, ent kõik see tuli kogu täiega ümber teha. Uue hoone esimene kivi pandi paika 1842. aastal. Tööle kulus kaksteist aastat ning kui see valmis sai, hakkas uue nimega Highclere’i loss ümbruskonnas domineerima. Hoone on nagu avalik väljaastumine, eesmärgipärane ja enesekindel. Ei jää muljet, nagu oleks see aegade jooksul kasvanud või nagu oleks sellele midagi lisatud või kusagilt kohendatud. Pigem on tegu üheainsa arhitekti nägemusega. Gooti nurgatornid olid kõrgmood ajal, mil reaktsioonina 18. sajandi klassikalisele kujundusele pöördus viktoriaanlik arhitektuur keskaegsete mõjutuste juurde. Loss mõjub maskuliinselt, selle esteetika hindab soliidset stiili ja kõrgustesse pürgivat mõõtmatust rohkem kui kena väljanägemist.
Almina oli koos emaga tihti külastanud Halton House’i, Alfred de Rothschildi 1888. aastal valminud maamõisa Buckinghamshire’s. Halton oli hoopis teistsugust stiili: puhas barokk-fantaasia, mis oli nii ülepakutud, et selle puhul võis kasutada kergelt halvustavat nimetust le style Rothschild. Highclere’i nähes Almina ilmselt tajus, et ehkki loss oli Halton House’ist ainult viiskümmend aastat vanem, esindasid selle maad, asukoht ja Bathi lubjakivist imeline meekarva torn inglise traditisiooni ideed, mis erines tunduvalt kõigest, mida ta varem oli tundnud.
1866. aastal sattus üks eriti kuulus külaline, keda läbi pargi sõidutati, suurde vaimustusse ning hüüatas lossile lähenedes: „Kui maaliline, kui maaliline!”
Külaskäigu ajal oli Benjamin Disraeli varakantsler, kellest hiljem sai kahel korral СКАЧАТЬ