Lady Almina ja tegelik Downton Abbey. Carnarvoni Krahvinna

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läbi rododendronisalude ja mööda liibanoni seedritest, mis nüüdseks on 150 aastat vanad, võis sügiskülma vastu sõidutekki mässitud Disraeli vaimustusega ringi vaadata. Iga vaade oli imeline. Kui tee vonkles mööda Dunsmere’i järve äärsele kõrgendikule ehitatud Diana templist, hakkasid puude kohal paistma üle miili eemal asuva lossi kõige kõrgemad tornid. Disraeli pani tähele hirvepargi kaarduvat keskaegset valli, enne kui tõld sissesõiduteele keeras. Capability Brown oli näinud lossile lähenemise viimase etapiga tohutut vaeva. Loss ilmub külastaja ette nagu kaldu, näides seega veel suurema ja mõjuvana, kui ta tegelikult on. Kogu maastikust jäi nii romantiliselt meeldiv mulje, et järgmise päeva säravas päikesevalguses võtsid Disraeli ja tema võõrustaja, neljas Carnarvoni krahv ette mõnusa jalutuskäigu lossi ümbruses ning arutasid riigiasju.

      Neljas krahv, Almina abikaasa isa, tegutses poliitikas umbes nelikümmend aastat. Disraeli visiidi ajal oli ta koloniaalasjade sekretär, mis rahuldas tema kustumatut reisikirge ja viis teda Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Kanadasse, Egiptusesse ja Uus-Guineasse. Enamiku ajast reisis ta omaenda jahiga, samal ajal pidi ta täitma ka rohkesti lühemaid riiklikke ülesandeid Euroopas. Teda iseloomustas tohutu intellektuaalne uudishimu ning ta oli oma aja silmapaistvamaid klassitsiste, kes tõlkis Homerost ja Aischylost, samuti Dantet. Krahv teenis ühtekokku kolme konservatiivide valitsuse juures. Lord Derby nimetas ta esmalt kolooniate riigisekretäriks, siis tegi sama Disraeli, seejärel määras Lord Salisbury ta Iirimaa asevalitsejaks. Ta oli tuntud oma töökuse ja põhjalikkuse poolest. Ühtlasi oli tegemist põhimõttekindla mehega, kes pani oma ameti kaks korda maha. Esimene kord protestiks selle vastu, kuidas Disraeli idaküsimust käsitles ja hiljem Iirimaa omavalitsuse okkalise küsimuse pärast.

      Neljas krahv ja tema krahvinna panid aluse vägevatele nädalavahetusepidudele, mis muutusid peagi väga moekaks. Peale seltsielu pakkusid niisugused peod rohkesti võimalusi tööalaste suhete edendamiseks ning krahvi prominentse koha tõttu avalikus elus oli Highclere tõeline võimu kants.

      Tal oli õnn abielluda naisega, kes osutus poliitikas täiuslikuks kaaslaseks. Lady Evelyn oli Chesterfieldi krahvi tütar ja nad abiellusid 1861. aasta septembris Westminster Abbeys – see oli sajandite vältel esimene kord, kui mitte-kuninglikust soost paarile niisugust au lubati. Siirameelne, lahke, õnnistatud kiire taibu ja intuitiivse arusaamisega, oli Lady Evelyn oma mehele tõeline varandus. Kutseid Highclere’i anti lahkel käel poliitikutele, riigiteenistujatele, intellektuaalidele ja maadeavastajatele. Teadmisi sai kergemini ühendada ja rasketele probleemidele meelepäraseid lahendusi leida nii pargis jalutades või selleks ettenähtud toas oivalisi sigareid ja brändit nautides kui ka Westminsteri palavikulises õhkkonnas.

      Abielupaaril oli neli last: 1864. aastal sündinud Winifred, pärija George Edward, kes abiellub Alminaga ja kes sündis neli kuud enne Disraeli 1866. aasta külaskäiku, ja veel kaks tütart. Margaret sündis 1870. aastal ja teine tütar, kes sai ristsetel nimeks Victoria, sündis 30. detsembril 1874.

      Oma viimase lapse sünnitusest Lady Carnarvon enam ei toibunud. Ta pidas vastu mõne päeva, mille jooksul kuninganna Victoria korduvalt tema ja lapse tervise järele päris. Pärast armastatud prints Alberti surma neljateistkümne aasta eest oli Victoria elanud peaaegu täielikus eraldatuses, kuid tahtis olla kursis oma sõprade eluga, ning kuulnud, et Lady Carnarvoni sünnitus oli olnud ränk, avaldas ta soovi saada lapse ristiemaks.

      Evelyn kosus lühikeseks ajaks, kuid suri 25. jaanuaril 1875. Tema abikaasa, ja ema, kes olid kogu haiguse aja tema voodi kõrval viibinud, olid meeleheitel. Meheõe Lady Portsmouthi päevikud annavad valulikku tunnistust elust lahkuma pidanud Evelyni vaprusest ja kannatlikkusest. „Kui kibe on mu süda,” kirjutab ta. Kadunud Lady Carnarvonile avaldati viimset austust Highclere’i raamatukogus ning ta maeti imeilusas parginurgas asuvasse perekonna kabelisse.

      See oli perekonnale ränk kaotus. Sünnitamine oli riskantne ettevõtmine ja ka parima arstiabi puhul jäid ohud alles. Winifred oli kümnene, George (keda tunti alati Porchy nime all, viisakustiitlist Lord Porchester tuletatud hüüdnimi) oli kaheksa, Margaret neli ja väike Victoria kõigest kolm nädalat vana, kui ema suri. Ehkki aristokraatia peredes hoolitsesid laste eest peamiselt lapsehoidjad, oli perekond Lady Carnarvoni väga kiindunud ja tema lapsed olid murest murtud. Pärast tema surma elasid lapsed kahe südamliku, aga juba eaka tädi juures. Niisugune kaootiline elukorraldus lõi kahe vanema lapse vahel eriti tugeva sideme. Ema kaotus nii noores eas võis olla üheks põhjuseks viienda krahvi emotsionaalsele vaoshoitusele, mida hiljem on maininud ka tema poeg.

      Mõneks ajaks nädalavahetusepidustused lakkasid ning Highclere ja Carnarvonid peitusid vormikohasesse leina. 19. sajandi Inglismaal valitsesid karmid leinakombed, eriti pärast seda, kui kuninganna otsustas avalikust elust pärast prints Alberti surma 1861. aasta detsembris eemale tõmbuda. Pidi kandma erilisi rõivaid ja leinajad ei võtnud enam osa seltskonnaelust. Lesk kandis kuni aasta aega musta saterkuube ja lapsed riietati vanema surma märkimiseks kuueks kuuks musta. Isegi teenijad kandsid musta varrukapaela. Ei leedi ega härrasmees tohtinud osaleda – veelgi vähem ise korraldada – ühtegi balli vähemalt aasta pärast lähedase pereliikme surma.

      Lõpuks otsustas neljas krahv, et aeg on edasi liikuda. 1878. aastal külastas ta Järvepiirkonnas Greystoke’i lossi sugulasi ning leidis eest maja täis naeru ja vestlust. See pidi kindlasti olema kui tagasipöördumine ellu ja viis selleni, et krahv tegi abieluettepaneku oma nõole Elizabeth (Elsie) Howardile, kes oma kahekümne kahe eluaastaga oli mehest kakskümmend viis aastat noorem. Nad said kaksteist aastat kestnud väga õnneliku abielu jooksul kaks poega, Aubrey ja Mervyni. Lord Carnarvoni sõber Lady Phillimore kirjutab oma abikaasale: „Need kaks on koos nii õnnelikud, neist kiirgab päike välja.”

      Pole kahtlust, et kasuema tulek kergendas laste lapsepõlve ja noorukiiga ja nad jäid lähedaseks kogu eluks. Elsie oli emalik tüüp ning tema viibimine Highclere’is tähendas, et alailma haiglasel Porchyl oli taas kindel koht, mida koduks kutsuda. Ühtlasi sai loss uuesti võtta sisse oma koha võimu seltskondliku ja poliitilise keskusena.

      Kui Elsie võis olla leebe ja järeleandlik, siis Porchy isa oli täiesti kindel, et distsipliin ja usinus on ülimalt ihaldusväärsed omadused noorele härrasmehele, kelle õlule langeb tulevikus olulisi kohustusi. Neljandale krahvile meeldisid vingerpussid, ent teda ajendas tugevalt ka avaliku teenistuse tajumine nii Highclere’is kui tööpostil. Ta eeldas, et poja puhul kehtib sama. „Hea haridus on parim pärandus, mida me oma lastele saame anda,” kuulutas ta.

      Ehkki Porchyl tekkis kiindumus raamatute ja lugemise, tema „suurima lohutuse” vastu, ei pärinud ta isalt akadeemilist püüdlikkust. Juba varakult jättis ta pooleli Etoni ning kaalus põgusalt sõjaväelist karjääri, aga kui ta arstliku komisjoni ees läbi kukkus, läks ta ümbermaailmareisile. Tal vedas, et isa oli nii helde ja avara pilguga, et mõistis suurepäraselt tema rahutut hinge, kuna oli ka ise kirglik rännumees. Aeg-ajalt tundis neljas krahv oma tuisupäise poja üle tuska, kuid pidas lugu oma pärija loomupärasest taibukusest ja teadmishimust; igatahes täiendas Porchy pidevalt oma haridust, sest temaga reisis kaasas koduõpetaja. Ta rääkis üsna ladusalt prantsuse ja saksa keelt, oskas samuti kreeka ja ladina keelt ning õppis matemaatikat ja ajalugu.

      Kahe aasta pärast siirdus ta Trinity kolledžisse Cambridge’is, kus ta otsekohe pakkus end maha kraapima värvi oma toa seintelt, et originaalseid puitpaneele nähtavale tuua. Ta jumaldas linna põnevaid pudipadi-poode ja veetis rohkem aega Newmarketi võiduajamistel kui raamatukogus. Ta pidas ülikoolis vastu kaks aastat, ostis seejärel 110-jalase jahi Aphrodite ning seilas sellega Vigost Roheneemesaartele, Lääne-India saarestikust Riosse. Ta kuulas Buenos Aireses itaalia ooperit ning talle soovitati tagasipöördumisel vältida Magalhãesi väina, sest see oli sel aastaajal väga ohtlik. Järgmine reis viis ta Lõuna-Aafrikasse elevandijahile, kus teda tabas hirmus ehmatus, kui elevant otsustas osad vahetada ja kihutas jahimehe puu otsa.

      Krahv luges kõigi maade kohta rohkelt raamatuid ja õppis reisimise käigus, arendades endas kannatlikkust, hakkamasaamist СКАЧАТЬ