Название: Lady Almina ja tegelik Downton Abbey
Автор: Carnarvoni Krahvinna
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985331958
isbn:
Kallile abikaasale ja pojale,
armsatele õdedele
PROLOOG
See raamat räägib erakordsest naisest nimega Almina Carnarvon, perekonnast, kuhu ta abiellus, tema koduks saanud lossist, seal töötanud inimestest ja muutustest lossis, kui sellest sai Esimese maailmasõja ajal haavatud sõdurite eest hoolitsev laatsaret.
Tegemist ei ole ajalooraamatuga, ehkki tegevus toimub kuningas Edwardi aegse külluse, suure ilmasõja sünge tõsiduse ja esimeste rahuaastate toibumise taustal.
See pole ei elulugu ega ka ilukirjandusteos, kuid asetab tegelased ajaloolisse konteksti, mis on tuvastatud kirjade, päevikute, külalisraamatute ja majapidamisarvete kaudu.
Alfred de Rothschildi ebaseadusliku tütrena oli Almina Carnarvon pööraselt rikas pärijanna. Tema abikaasaks valiti viies krahv Carnarvon, kellel Edwardi-aegses Briti ühiskonnas oli tähtis koht. Mehe huvid olid rohked ja eklektilised. Talle meeldis raamatuid lugeda ja reisida ning ta haaras kinni igast võimalusest uurida tehnoloogiaid, mis tema ajastut alatasa ümber kujundasid. Tema kõige tuntum saavutus on Tutanhamoni haua avastamine koos Howard Carteriga.
Almina oli uskumatult helde inimene nii hingelt kui ka oma rahaga ümberkäimisel. Ta viibis külalisena nii mõnelgi suurimal kuninglikul vaatemängul, kuni Esimene maailmasõda – nagu nii paljude teistegi puhul – muutis tema elu täielikult, pannes ta isiklike pidude asemel organiseerima laatsaretti, kus ta osutus võimekaks põetajaks ja osavaks ravijaks.
Highclere’i loss on tänapäevani Carnarvoni krahvide koduks. Oma televisiooni alter ego ehk Downton Abbey kaudu on see saanud tuntuks kui tegevuspaik draamale, mis on erutanud miljoneid vaatajaid enam kui sajas riigis üle maailma.
Olles elanud siin viimased kaksteist aastat, olen õppinud lossi tundma kuni pisimagi üksikasjani. Minu uurimistöö on päevavalgele toonud põnevaid lugusid siin elanud inimestest, ent paljugi on veel avastamata. Mu teekond on alles alanud.
1
AU JA HIILGUS
Kolmapäeval, 26. juunil 1895. aastal abiellus mõnevõrra kahtlast päritolu, aga silmatorkavalt kaunis 19-aastane neiu Almina Victoria Marie Alexandra Wombwell Westminsteri St. Margareti kirikus viienda Carnarvoni krahvi George Edward Stanhope Molyneux Herbertiga.
Ilm oli imeilus ja tuhandeaastane heledast kivist kirik oli tulvil rahvast ja kauneid lilli. Mõned peigmehe poolel istujad võisid ehk nentida, et kaunistused on pisut liiga uhkeldavad. Lööv oli täidetud kõrgete potipalmidega ja orvadest ulatusid välja sõnajalad. Altariesine ja altariruum olid kaunistatud valgete liiliate, orhideede, pojengide ja roosidega. Eksootikat oli küllaga, sekka Inglismaa suvelillede joovastav lõhn. Vaatepilt oli ebatavaline, nii nagu oli ebatavaline ka kõik nende pulmadega seotu. Almina nimi, tema sünni asjaolud ja ennekõike tema erakordne jõukus tagasid selle, et tegemist ei olnud tavalise kõrgema seltskonna sündmusega.
Krahv abiellus oma kahekümne üheksandal sünnipäeval. Tema perekond ja tiitel olid väärikad, ta ise sihvakas ja võluv, võib-olla pisut reserveeritud. Talle kuulusid majad Londonis, Hampshire’is, Somersetis, Nottinghamshire’is ja Derbyshire’is. Valdused olid suurejoonelised ja majad täis vanade meistrite maale, Idamaa-reisidelt toodud esemeid ja imelist Prantsuse mööblit. Mõistagi oli teda vastu võetud kuningriigi igas külalistetoas ja kutsutud Londonis igale peole, eriti sinna, kus oli meheleminekueas tütreid või noori sugulasi. Ehkki väliselt olid kõik daamid sel tähtsal puhul lahked ja meeldivad, oli nende seas arvatavasti nii mõnigi pettunud hing.
Krahv saabus isamehe prints Victor Duleep Singhiga, kellega koos oli ta olnud Etonis ja Cambridge’is. Printsi isa oli endine Punjabi maharadža, kellele kuulus Koh-i-Noori teemant, enne kui britid selle konfiskeerisid, et lisada see India keisrinna, kuninganna Victoria kroonijuveelide hulka.
Päike voogas sisse uutest vitraažakendest, millel oli kujutatud Inglismaa kangelasi läbi sajandite. Vanas kirikus Westminster Abbey kõrval oli hiljaaegu teinud värskenduskuuri tuntuim Victoria-ajastu arhitekt Sir George Gilbert Scott. Tegelikult oli kirik viktoriaanlik segu traditsioonilisest ja moodsast. See oli ülimalt sobilik abielu sõlmimiseks inimeste vahel, kes pärinesid väga erinevast ühiskonnakihist, kusjuures mõlemal oli midagi, mida teine just vajas.
Kui orelimängija härra Baines alustas laulu „The voice that breathed o’er Eden”, tegi eeskojas oodanud Almina esimesed sammud. Ta liikus aeglaselt ja niisuguse rahu ja väärikusega, nagu ta kõikide kohalviibijate pilkude all võimeline oli, kinnastatud käsi kergelt toetumas oma onu Sir George Wombwelli käsivarrele. Küllap ta oli parasjagu närvis, aga ka põnevil. Lord Burghclere, tema peatse abikaasa õemees, on märkinud, et Almina oli üsna „naiivne näitsik”, ent nii kõrvuni armunud, et suutis vaevu pulmaeelsed päevad ja kuud ära oodata.
Küllap oli talle mõningaseks lohutuseks teadmine, et ta näeb oivaline välja. Almina oli väikest kasvu, pisut üle pooleteise meetri pikk, siniste silmade ja sirge ninaga, näo ümber elegantselt kõrgele pea peale kuhjatud läikivad pruunid juuksed. Tema tulevane nadu Winifred Burghclere kirjeldab teda kui „kenakest, laitmatu figuuri ja peene taljega”. Tollase arusaama järgi oli ta ehtne „väike Veenus”.
Peene siidtüllist loori all kandis ta väikest apelsiniõitest pärga. Kleidi oli valmistanud Worthi moemaja Pariisis. Charles Worth oli oma aja nõutumaid moekunstnikke, kes oli kuulus laia joonega materjalide ja kaunistuste poolest. Almina täispika slepiga kleit oli valmistatud kõige luksuslikumast duchesse-satiinist ja kaetud õla juurde kinnitatud pitslooriga. Seelikuossa olid lõimitud ehtsad apelsiniõied ning Almina kandis ka peigmehe kingitust – kleidile sätitud väga vana ja ülimalt haruldast Prantsuse pitsist detaili.
Selline komplekt kuulutas Almina rabavat ilmumist avalikku ellu. 1893. aasta maikuus oli teda juba õukonnas esitlenud tema tädi Lady Julia Wombwell, nii et debüüt oli tehtud, kuid teda ei oldud kutsutud järgnevatele eksklusiivsetele, hoolikalt kaalutletud seltskondlikele üritustele. Almina isapoolne päritolu põhjustas rohkesti kuulujutte, ei peened rõivad ega laitmatud kombed kindlustanud talle ligipääsu seltskonda valitsevate suurtsugu daamide salongidesse. Seega ei olnud Almina osalenud oma debüüt-hooaja olulistel ballidel, kus ühel noorel daamil oli võimalus äratada sobiliku härrasmehe tähelepanu. Sellele vaatamata oli Almina saanud nüüd endale kõige kõrgema taseme tulevase abikaasa, ja ta oli rõivastatud nii, nagu oli ette nähtud naisele, kes asub vallutama aristokraatia kõige kõrgemaid tippe.
Almina kannul sammus kaheksa pruutneitsit ja kaks paaži: tema nõbu preili Wombwell, peigmehe kaks nooremat õde Lady Margaret ja Lady Victoria Herbert, Lady Kathleen Cuffe, printsess Kathleen Singh ja printsess Sophie Singh, preili Evelyn Jenkins ja preili Davies. Kõik pruutneitsid kandsid helesiniste lintidega ääristatud valgete satiinseelikute peal kreemjat siidmusliini. Võluvat vaatepilti täiendasid siidmusliini, sulgede ja lintidega kaunistatud suured kreemjad õlgkübarad. Neile järgnesid Louis XV valges ja hõbedases õukonnarõivais ja sobivate peakatetega kõrgeauline Mervyn Herbert ja Lord Arthur Hay.
Almina oli oma peigmeest tundnud peaaegu poolteist aastat. Nad ei olnud kunagi kahekesi aega veetnud, vaid kohtunud poolel tosinal korral seltskonnas. Loomulikult ei olnud Almina selle põgusa aja jooksul aru saanud, et saterkuub, mille krahv endale pulmapäeval selga oli sunnitud panema, erines suuresti tema tavalisest vabast riietumisviisist.
Kui noorpaar altari ees seisis, esindasid nende taga seisvad rohkearvulised perekonnaliikmed ja sõbrad sädelevat läbilõiget suurtest ja vägevatest, sekka ka kahtlasevõitu rahvast. Paremal istus peigmehe perekond: kasuema, Carnarvoni krahvi lesk, ja tema poolvend, kõrgeauline Aubrey Herbert, Howardid, Pembroke’i krahv, Portsmouthi, Bathursti ja Cadogani krahvid СКАЧАТЬ