Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küll.”

      „Ma olen meister üsna mitmes asjas: suudan meisterlikult liikuda Londoni tänavatel ja tantsida kadrilli; valdan Jaapani lilleseadekunsti, oskan šaraadimängus osavalt valetada, mõjun kainena isegi siis, kui olen purupurjus, valmistan oma rohkete meeldivate omadustega rõõmu noortele daamidele…”

      Tessa silmitses teda sõnatult.

      „Tuleb siiski tõdeda,” jätkas poiss, „et meistriks, saati siis magistriks pole mind seniajani veel keegi kutsunud. Millest on väga kahju…”

      „Kas te olete praegu purupurjus?” Tessa oli selle küsimuse esitanud siirast huvist, aga mõistis, niipea kui sõnad olid üle tema huulte tulnud, et need pidid kõlama hirmus häbematud või mis veel hullem – mõjuma flirtivalt. Selleks et purjus olla, püsis poiss pealegi liiga kindlalt jalgadel.

      Tessa oli näinud Nate’i piisavalt sageli joobnuna, et vahet teha. Ehk oli too siin lihtsalt hull.

      „See oli väga otsekohene küsimus, aga teie, ameeriklased, oletegi vist niisugused, eks?” Olukord näis tegevat noormehele nalja. „Jah, aktsent reedab teid. Mis teie nimi siis ka on?”

      Tessa vaatas teda, nagu ei suudaks oma kõrvu uskuda. „Mis on minu nimi?”

      „Kas te siis ise ei tea seda?”

      „Teie… te tungite minu tuppa, ehmatate mu vaat et surnuks ja nüüd tahate teada, mis mu nimi on? Taevas halasta, mis on teie nimi? Ja kes te niisugune üldse olete?”

      „Mina olen Herondale,” vastas poiss rõõmsameelselt. „William Herondale, aga kõik kutsuvad mind Williks. Kas see siin on tõepoolest teie tuba? Eriti ilus see just ei ole või mis?” Ta kõndis akna alla, peatus öökapi juures, uuris sellel olevaid raamatuid ja keskendus siis voodile. Nööridele osutades küsis Will: „Kas magate sageli voodi külge kinniseotuna?”

      Tessa tundis põski lõkendama löövat ning oli üllatunud, et suudab niisuguses olukorras veel häbeneda. Tuleks tal rääkida noormehele tõtt? Kas oli võimalik, et too siin on ikkagi Magister? Tuli tunnistada, et niisuguse väljanägemise puhul poleks tal pruukinud tüdrukuid kinni siduda, sundimaks neid endaga abielluma.

      „Olgu peale. Hoidke seda.” Will ulatas talle hiilgava kivi. Tessa võttis selle ettevaatlikult vastu, kartes esialgu sõrmi kõrvetada, aga avastas kohe, et see on jahe. Tema pihus tuhmus kivist voogav valgus vaevaliselt võbelevaks tulukeseks. Hirmunult vaatas tüdruk noormehe poole, aga too seisis juba aknalaual ning vaatas pealtnäha muretult välja. „Kahju, et oleme neljandal korrusel. Mina suudaksin siit alla hüpata, aga teie saaksite arvatavasti surma. Ei, peame ikkagi minema uksest ja proovima maja kaudu välja pääseda.”

      „Maja kaudu… Mida te sellega öelda tahate?” Tessa, toimuvast ikka veel juhmistatud, raputas pead. „Ma ei saa aru.”

      „Kuidas te ei mõista?” Poiss osutas raamatutele. „Te ju ometi loete romaane. Kas pole siis ometi ilmne, et olen tulnud teid päästma? Ärge öelge, et ma ei näe välja nagu sir Galahad.” Ta tõstis dramaatilise žestiga käed. „Mu kätes kümne mehe jõud, sest süda puhas on…”

      Kaugel maja sügavuses kajas vastu mingi kolksatus – tundus, nagu oleks kusagil uks pauguga kinni löödud.

      Will tõi kuuldavale sõna, mis sir Galahadil poleks iial üle huulte pääsenud, ning hüppas aknalt alla. Ta maandus jalgadele ning heitis, valugrimass näol, pilgu haavatud käele. „Sellega tuleb tegelda hiljem. Tulge…” Noormees vaatas talle pingsalt otsa, silmis sõnatu küsimus.

      „Preili Gray,” lausus tüdruk vaikselt. „Preili Theresa Gray.”

      „Preili Gray,” kordas poiss. „Tulge siis, preili Gray.” Lipsanud tüdrukust mööda, astus ta ukse juurde, leidis lingi, pööras seda ja tõmbas…

      Midagi ei juhtunud.

      „Sellest pole kasu,” sõnas Tessa. „Seda ust ei ole võimalik seestpoolt avada.”

      Willi huuled tõmbusid raevukale muigele. „Pole või?” Ta kobas vööd, otsides midagi seal rippuvate esemete seast. Valinud välja valgest hõbejast materjalist kepikese, mis nägi välja nagu pikk peenike laasitud raokestega oks, surus ta selle otsapidi vastu ust ning hakkas vedama jooni. Jämedad ja mustad, keerlesid need painduva silindrikese tipu alt kergel sisinal välja ja katsid puitpinna otsekui tindijoonistus.

      „Te joonistate?” sedastas Tessa. „Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas sellest võiks…”

      Kostis klaasi purunemist meenutav heli. Link hakkas iseenesest, igasuguse kõrvalise abita pöörduma – kiiresti, järjest kiiremini, kuni uks kargas lahti; selle hingedest tõusis kerge suitsupahvak.

      „Nüüd mõistate,” sõnas Will. Torganud imeliku asjapuu tasku, andis ta Tessale käega märku, et tüdruk talle järgneks. „Lähme.”

      Teadmata miks, lõi tüdruk kõhklema ja vaatas tagasi tuppa, mis oli peaaegu kaks kuud olnud tema vangla. „Minu raamatud…”

      „Ma muretsen teile raamatuid.” Poiss suunas ta ees avanevasse koridori ja tõmbas ukse nende järel kinni. Haaranud Tessal randmest, vedas ta tüdrukut enda järel piki koridori edasi ja tõmbas ta nurga taha. Siin oli trepp, mida mööda Tessa oli koos Mirandaga nii palju kordi käinud. Kahte astet korraga võttes jooksis Will tüdruku kätt vabastamata allapoole.

      Tessa kuulis üleval kedagi karjatavat. Ta tundis hääle ära, see kuulus proua Darkile.

      „Teie põgenemine on ilmsiks tulnud,” ütles Will. Nad olid jõudnud esimesele mademele ja Tessa aeglustas sammu, aga Will, kellel ei paistnud olevat plaanis peatuda, tiris teda edasi.

      „Kas me uksest välja ei lähegi?” nõudis Tessa.

      „See pole võimalik. Hoonet valvatakse. Maja ees on terve rida tõldu. Paistab, et jõudsin kohale väga põneval ajal.” Ta jooksis mööda treppi allapoole ning Tessa järgnes talle. „Kas teate, mis Tumedatel Õdedel täna õhtul plaanis oli?”

      „Ei.”

      „Aga te ju ometi ootasite kedagi, keda kutsutakse Magistriks.” Nüüd olid nad jõudnud keldrisse, kus neid ümbritsesid krohvitud seinte asemel niisked kivimüürid. Miranda laternata oli siin üsna pime. Palavus uhkas neile vastu nagu laine. „Ingli nimel, siin all on otsekui põrgu üheksas ring…”

      „Põrgu üheksas ring on külm,” katkestas Tessa teda automaatselt.

      Will jäi talle otsa vaatama. „Mida te ütlesite?”

      „Dante ütleb nõnda,” selgitas tüdruk. „Põrgu on külm. See on kaetud jääga.”

      Võbelus suunurgis, silmitses poiss teda veel viivu ning sirutas siis käe välja. „Andke mulle nõiavalgus.” Nähes tüdruku mõistmatut ilmet, lisas ta kärsitult mühatades: „Kivi. Andke mulle kivi.”

      Hetkel kui Willi käsi kivi ümber sulgus, lõi see jälle sädelema ning noormehe sõrmede vahelt purskusid välja valguskiired. Nüüd märkas Tessa esimest korda, et tema käeseljal on mingi kujund. Otsekui musta tindiga joonistatud, meenutas see avatud silma. „Kui rääkida põrgu temperatuurist, preili Gray,” lausus noormees, „siis lubage endale pisut nõu anda. Nägusal noormehel, kes proovib päästa teid kohutavast saatusest, on alati õigus. Isegi kui ta väidab, et taevas on lilla ja СКАЧАТЬ