Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja täidlane, väikeste sügaval pealuus paiknevate silmadega; ereroosad kindad lasksid tema kätel paista värviliste käppadena.

      „Theresa Gray,” lausus lühem naine. „Ah missugune rõõm teiega viimaks ometi tutvuda. Mina olen proua Black ja see siin on minu õde proua Dark. Teie vend saatis meid, et oleksime teile Londonisse sõites seltsiks.”

      Tessa, märg, külmetav ja jahmunud, tõmbas vettinud salli tihedamalt õlgade ümber. „Ma ei mõista. Kus on Nate? Miks ta ise ei tulnud?”

      „Pakilised äriasjad hoiavad teda Londonis kinni. Mortmain ei saanud lasta tal lahkuda. Aga igatahes saatis ta teile kirja.” Proua Black ulatas Tessale kokkurullitud paberi, mis oli juba vihmast niiske.

      Tüdruk võttis kirja ja pöördus kõrvale, et seda lugeda. Vend palus lühidalt vabandust, et polnud saanud talle sadamasse vastu tulla, ja teatas, et usaldab täielikult proua Blacki ja proua Darki – kutsun neid mõistetavatel põhjustel Tumedateks Õdedeks ning neil ei paista olevat midagi selle vastu! – ning on kindel, et nood toimetavad ta turvaliselt Londonisse tema majja. Need daamid on tema majaperenaised ja usaldusväärsed sõbrad ning ta ei kõhkle neid õele soovitamast.

      See otsustas asja. Kiri oli kahtlemata Nate’ilt. Tessa tundis venna käekirja ning mitte keegi teine ei kutsunud teda kunagi Tessieks. Kramplikult neelatades torkas ta sedeli endale varrukasse ja pöördus taas õdede poole. „Olgu pealegi,” lausus ta, püüdes alla suruda pettumust, mis teda ikka veel vaevas: ta oli nii kangesti oodanud vennaga kohtumist. „Kas laseme pakikandjal mu kohvri siia tuua?”

      „Pole tarvis, pole tarvis.” Proua Darki reibas hääletoon ei sobinud põrmugi kokku tema mopsis näoga. „Lasksime selle juba ees ära saata.” Ta nipsutas pungissilmse mehe poole sõrmi, mispeale too vinnas end tõlla ees olevasse kutsaripukki. Naine asetas käe Tessa õlale. „Tule, laps, mis sa siin vihma käes seisad.”

      Hetkel kui Tessa hakkas proua Darki kondisest käest nügituna tõlla poole astuma, hajus udu ja nähtavale tuli sõiduki uksele maalitud kuldne pilt, kaks ringikujuliselt teineteise saba hammustavat madu, mida ümbritsesid ohtrate ehiskaarekestega kaunistatud sõnad „Pandemoniumi klubi”. Tessa kortsutas kulmu. „Mida see tähendab?”

      „Ei midagi niisugust, mille pärast peaksid muretsema,” vastas proua Black, kes oli juba sisse roninud ning laotanud oma seelikud mõnusana tunduval istmel laiali. Tõld nägi seestpoolt uhke välja, selles paiknesid vastastikku luksusliku lilla sametiga kaetud istepingid ja akende ees rippusid kuldsete tuttidega kardinad.

      Proua Dark aitas Tessal tõlda astuda ning ronis siis ka ise tema järel sisse. Kui Tessa end ühele pingile istuma sättis, sirutas proua Black käe ja sulges õe järel ukse, nii et hall taevas kadus tüdruku pilgu eest. Naise hambad välgatasid hämaruses, justkui oleksid need metallist. „Sea end mõnusasti sisse, Theresa. Meil seisab ees pikk sõit.”

      Tessa tõstis käe kaela juurde ja puudutas kellavärgiga inglit, ammutades selle ühtlasest tiksumisest julgust. Tõld nõksatas paigalt ning hakkas läbi vihmasaju edasi veerema.

      POOLTEIST KUUD HILJEM

      1

      TUME MAJA

      Vaid vari õõvastav eks hõlju paigal,

      mis raevu täis ja pisaraid.

WILLIAM ERNEST HENLEY, „INVICTUS”

      „Õed näeksid teid meelsasti oma ruumides, preili Gray.”

      Tessa asetas pooleli oleva raamatu voodi kõrvale öökapile ja pöördus vaatama. Tema väikese toa uksel seisis nagu iga päev sel kellaajal Miranda ning andis edasi tavapärase sõnumi. Hetke pärast palub Tessa tal oodata koridoris ja Miranda lahkub toast. Kümme minutit hiljem tuleb ta tagasi ja ütleb sedasama. Kui Tessa paari katse järel sõnakuulelikult kaasa ei lähe, haarab Miranda temast kinni ning lohistab ta sipleva ja karjuvana trepist alla palavasse haisvasse tuppa, kus ootavad Tumedad Õed.

      Nõnda oli juhtunud iga päev esimesel nädalal, mille Tessa veetis tumedas majas – niisuguse nime oli ta andnud paigale, kus teda vangis hoiti –, kuni ta oli lõpuks endale aru andnud, et karjumine ja rabelemine on asjatud ning üksnes raiskavad energiat, mida saaks ehk kasutada märksa mõistlikumalt.

      „Üks hetk, Miranda,” ütles Tessa. Teinud kohmaka kniksu, läks teenijanna välja ja pani ukse enda järel kinni.

      Tessa tõusis püsti ning vaatas ringi toas, mis oli juba poolteist kuud olnud tema vangikong. See oli väike, lillelise tapeediga ja napilt sisustatud; pitslinaga kaetud väikesel männipuust laual võttis ta einet, kitsas messingvoodis magas, pragunenud valamu ja portselankann võimaldasid tal ennast pesta, aknalaual seisid virnas tema raamatud ning väikesel toolil istudes kirjutas ta igal õhtul oma vennale – Tessa teadis, et ei saa neid kirju kunagi posti panna, ning hoidis neid Tumedate Õdede eest madratsi all peidus. Nõndaviisi omal moel päevikut pidades veenis ta ennast, et kohtub ühel päeval jälle Nate’iga ning saab need kirjad talle kätte anda.

      Tessa läks üle toa, jäi seisma vastasseinal rippuva peegli ees ja silus juukseid. Tumedad Õed – paistis, et just niiviisi meeldib neile lasta end kutsuda – nõudsid, et tema välimus ei oleks lohakas, ehkki muus mõttes ei läinud Tessa väljanägemine neile korda ja hea kah: ennast peeglist silmitsedes krimpsutas tüdruk nägu. Sealt vaatas talle vastu kahvatu näoovaal, milles andsid tooni hallid aukuvajunud silmad – nukker nägu, mille põskedes polnud raasugi puna ega ilmes vähimatki lootusesädet. Seljas oli Tessal ilmetu must koolimammalik kleit, mille õed talle kohale jõudes olid andnud; kohver polnud nende lubaduste kiuste Tessani jõudnud ning nüüd oli see kleit tema ainus riideese. Kiiresti pööras tüdruk pilgu kõrvale.

      Sugugi mitte alati polnud peegelpilt Tessale pettumust valmistanud. Üleüldise arvamuse järgi oli just heledapäine ja klaari jumega Nate pärinud emalt hea välimuse, aga Tessa oli olnud igati rahul omaenda pruunide juuste ja kindlameelsete hallide silmadega. Ka Jane Eyre’il ja paljudel teistel romaanide kangelannadel olid olnud pruunid juuksed. Isegi tema kasvus polnud õieti midagi halba. Tõsi küll, enamikust omavanustest poistest oli ta pikem, aga tädi Harriet oli alati öelnud, et kui pikka kasvu naine hoiab selja sirge, näeb ta kõrge eani kuninglik välja.

      Praegu Tessa kuninglik välja ei näinud. Tüdruk, kes talle peeglist vastu vaatas, oli hirmul ja räsitud ning meenutas pigem hernehirmutist. Ta kahtles, kas Nate teda sellisena äragi tunneks.

      Selle mõtte peale tundis ta südames pitsitust. Nate. Just tema pärast on Tessa olnud nõus seda kõike tegema, aga mõnikord tundis ta vennast valusalt puudust – nii valusalt, nagu oleks neelanud teravaid klaasikilde. Nate’ita oli ta ilmas täiesti üksi. Tal polnud ainsatki lähedast inimest. Kogu maailmas ei läinud kellelegi korda, kas ta on elus või surnud. Mõnikord valmistas see mõte Tessale nii suurt õudust, et ta tundis end langevat põhjatusse kuristikku, millest ei saanud enam olla tagasiteed. Kui sinust siin ilmas mitte keegi ei hooli, kas sind on siis üleüldse olemas?

      Tema mõttelõnga lõikas järsult pooleks luku klõpsatus. Uks avanes ja lävel seisis Miranda.

      „Tulge nüüd minuga kaasa,” ütles teenija. „Proua Black ja proua Dark ootavad.”

      Tessa heitis talle vastikustunnet väljendava pilgu. Ta poleks osanud öelda, kui vana Miranda on. Üheksateistkümnene? Kahekümne viiene? Naise siledas ümaras näos oli midagi eatut. Kraavivee karva juuksed olid rangelt kõrva taha kammitud ja pungis konnasilmad, täpselt samasugused kui Tumedate Õdede kutsaril, andsid tema näole püsivalt imestava ilme. Kindlasti on need kaks omavahel suguluses, mõtles Tessa.

      Kui СКАЧАТЬ