Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ müüs East Endis kärult piparmündivett. Et veidi raha sisse tuua, oli Emma õppinud juba üsna väikese lapsena õmblema. Ööde kaupa istus ta väikese köögilaua taga ja palistas küünlavalgel kleite. Mõnikord kui viimane küünal põles lõpuni ja uut osta polnud raha, läks ta välja tänavale, istus posti otsas oleva gaasilambi alla ning jätkas õmblemist selle paistel…

      „Kas sa seda tegidki oma surmaööl, Emma Bayliss?” küsis proua Dark. Tema näole oli nüüd ilmunud naeratusevari ning ta limpsis alahuult, nagu maitseks juba ette vastust, mis pidi järgnema.

      Tessa nägi kitsaid hämaraid, paksu uttu mattunud tänavaid ja hõbedase nõela välgatusi gaasilambi kollakas valguses. Udus kostis summutatud samme. Hämarusest sirutusid välja käed, haarasid tal õlgadest kinni ning tirisid ta karjuvana pimedusse. Nõel ja niit kukkusid käest, paelad pääsesid juustest, kui ta püüdis ennast vabastada. Räme hääl karjus vihaselt tema peale. Siis läbistas pimedust noa hõbejas välgatus, mis rebestas tema nahka ja päästis voolama vere. Valu kõrvetas nagu tuli, hirm oli meeletu. Ta virutas jalaga mehele, kes teda kinni hoidis, ning tollel lendas pistoda käest. Emma püüdis selle kinni ja pistis jooksu. Veri voolas kiiresti, väga kiiresti tema kehast välja; komistades ning järjest nõrgemaks muutudes jooksis ta edasi, kuni varises ühel põiktänaval kokku, kuuldes kedagi enda taga sisistavat ja kriiskavat. Ta teadis, et mingi olend jälitab teda, ning lootis surra enne, kui too ta kätte saab…

      Muundepilt varises kildudeks nagu purunev klaas. Tessa langes karjatades põlvili ning väike räbaldunud lint pudenes tal käest. Nüüd oli see jälle tema käsi – Emma oli kadunud, otsekui oleks Tessa heitnud endalt tema naha. Taas viibis ta üksi omaenda mõttemaailmas.

      Kusagilt kaugelt kostis tema kõrvu proua Blacki hääl. „Theresa. Kus on Emma?”

      „Ta on surnud,” sosistas Tessa. „Ta suri mingis põiktänavas – jooksis verest tühjaks.”

      „Suurepärane.” Proua Dark hingas rahulolevalt välja. „Seekord läks sul hästi, Theresa. Olid väga tubli.”

      Tessa ei lausunud sõnagi. Tema kleidi rinnaesine oli verega koos, aga valu ta ei tundnud. Tüdruk teadis, et veri ei ole tema oma; seda oli juhtunud varemgi. Ta pigistas silmad kinni, tundis pimedust enda ümber pöörlevat ja püüdis kogu jõudu kokku võttes hoiduda minestamast.

      „Oleksime pidanud laskma tal seda juba varem teha,” lausus proua Black. „See Baylissi plika lugu on mind kogu aeg vaevanud.”

      Proua Darki vastus oli napp. „Ma polnud kindel, et ta sellega toime tuleb. Mäletad ju küll, mis juhtus tolle Adamsi-eidega.”

      Tessa sai kohe aru, millest jutt käib. Mitu nädalat tagasi oli ta muundunud naiseks, keda oli tulistatud südamesse; verd purskus tema kleidile ja voolas mööda seda alla. Hirmu pärast hüsteeriliselt karjudes oli ta silmapilk oma kehasse tagasi pöördunud ja rahunenud alles siis, kui õed olid näidanud, et tal endal pole midagi viga.

      „Kas sulle ei tundu, õde, et sellest ajast saadik on ta kõvasti edasi arenenud?” küsis proua Black. „Praegu ei saa teda võrreldagi materjaliga, millega pidime töötama algul – ta ei teadnud isegi seda, kes ta on.”

      „Tõsi mis tõsi, ta oli täiesti vormimata savi,” kiitis proua Dark takka. „Oleme temaga tõepoolest imet teinud. Pole kahtlustki, et Magister on tulemusega ülimalt rahul.”

      Proua Black ahhetas üllatunult. „Kas tahad öelda… Usud sa, et on juba aeg?”

      „Aga muidugi, kallis õde. Ta on igati valmis. Meie Theresal on aeg kohtuda oma isandaga.” Proua Darki häälde sugenenud kahjurõõmus noot oli nii ebameeldiv, et Tessa meeltes valitsev hämu hajus. Millest nad räägivad? Kes on Magister? Pooleldi langetatud ripsmete alt piilus ta, kuidas proua Dark tõmbas siidist kellanööri, et kutsuda Mirandat, kes pidi viima Tessa tagasi tema tuppa. Näis, et selleks korraks on tund lõppenud.

      „Võib-olla homme,” jätkas proua Black, „või koguni täna öösel. Kui ütleksime Magistrile, et tüdruk on valmis, tõttaks ta kindlasti aega viitmata kohale.”

      Proua Dark astus laua tagant välja. „Ma saan aru, et sa ei jõua ära oodata, millal meile kogu selle töö eest tasutakse, kallis õde,” lausus ta naeru kõkutades. „Paraku ei piisa ainuüksi sellest, et Theresa on valmis. Peale võimekuse peab ta olema ka… esinduslik. Kas oled minuga nõus?”

      Õele järgnedes pomises proua Black midagi vastuseks, aga jäi kohe vait, sest uks avanes ja sisse astus Miranda, näol muutumatult tuim ilme. See, et Tessa kössitab verisena põrandal, ei paistnud teda üllatavat. Muidugi, mõtles tüdruk – ilmselt on ta selles toas näinud märksa koledamaid vaatepilte.

      „Vii tüdruk üles tema tuppa, Miranda.” Elevus oli proua Blacki häälest kadunud, ta oli taas järsk ja asjalik. „Võta asjad – tead küll, need, mida me sulle näitasime –, pane ta riidesse ja sea valmis.”

      „Asjad… mida te mulle näitasite?” Paistis, nagu ei saaks Miranda aru, mida temalt nõutakse.

      Prouad Dark ja Black vaatasid teineteisele tülpinult otsa ning läksid Miranda juurde, varjates ta Tessa pilgu eest. Tüdruk kuulis neid sosistavat ja eristas mõningaid sõnu: „kleidid”, „garderoobituba”, „püüa teha ta võimalikult ilusaks” ning lõpuks üsna õelalt öelduna: „Ma pole kindel, et Miranda napist mõistusest piisab seda sorti umbmääraste käskude täitmiseks, õde.”

      Püüa teha ta võimalikult ilusaks. Aga mis pidi õdedele korda minema see, kui hea või halb ta välja näeb? Eks võinud nad ju sundida teda muutuma, kelleks iganes soovisid, mis tähtsus pidi sealjuures olema tema tõelisel välimusel? Ja miks pidi see huvitama Magistrit? Õdede käitumisest, tõsi küll, võis välja lugeda, et nende meelest huvitab see teda.

      Proua Black tuhises toast välja, saadetuna nagu alati õest. Proua Dark seisatas ukselävel ja vaatas Tessa poole. „Pea meeles, Theresa,” lausus ta, „et just selleks päevaks, tänaseks õhtuks oleme meie sind kogu aja ette valmistanud.” Naine haaras seelikutest kondiste kätega kinni. „Ära meid alt vea.”

      Ta laskis uksel kõva kolksatusega enda järel kinni vajuda. Tessa võpatas, aga Miranda näos ei liikunud ükski lihas. Kogu Tumedas Majas veedetud aja jooksul polnud Tessal õnnestunud seda tüdrukut ehmatada või sel määral üllatada, et tema näoilme muutunuks.

      „Tulge,” ütles Miranda. „Me peame nüüd üles minema.”

      Aeglaselt upitas Tessa ennast jalule. Tema peas ajas üks mõte teist taga. Ehkki Tumedas Majas veedetud aeg oli olnud kohutav, oli ta – nüüd andis ta sellest endale aru – siinse eluga peaaegu harjunud. Tessa oli teadnud, mida igalt järgmiselt päevalt oodata. Ta oli teadnud sedagi, et õed valmistavad teda millekski ette, aga milleks, sellest polnud tal aimugi. Ta oli uskunud – võib-olla naiivselt –, et nad tapavad ta. Aga miks näha vaeva ja treenida teda, kui ta pidi lihtsalt surema?

      Proua Darki hääles kõlanud võidurõõm oli pannud Tessa mõtlema. Midagi oli muutunud. Õed olid saavutanud tema puhul oma eesmärgi. Neile pidi selle eest makstama. Aga kes oli maksja?

      „Tulge,” lausus Miranda jälle. „Peame teid Magistri tulekuks korda seadma.”

      „Miranda,” ütles Tessa. Ta rääkis leebelt, nagu meelitaks ligi kartlikku kassi. Miranda polnud seni ühelegi tema küsimusele vastanud, aga sellegipoolest tasus proovida. „Kes on Magister?”

      Mõnda aega valitses vaikus. Vormitul näol muutumatult tuim ilme, vaatas Miranda СКАЧАТЬ