Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ta tahab, et annaksime su üle tervena ja heas seisundis. Kui see poleks tema käsk, oleksin lasknud peksta sind verilihale. Kui julged meile veel ühe korra vastu hakata, astun sellest üle ja käsin su naha ribadeks piitsutada. Kas said aru?”

      Tessa pööras näo seina poole.

      Merel – Main oli äsja möödunud Newfoundlandist – polnud Tessa ühel ööl sõba silmale saanud. Ta oli läinud tekile, et hingata värsket õhku, ning näinud öisel merepinnal helklemas sädelevaid valgeid mägesid – jäämägedeks oli üks mööduv madrus neid nimetanud; jäämägedeks, mis olid ilma soojenedes põhjapoolsete jääväljade küljest lahti murdunud. Aeglaselt olid need triivinud tumedal veel nagu mingi uppunud valge linna tornid. Tessa oli mõelnud, et pole veel kunagi näinud vaatepilti, millest hoovaks niisugust üksildust.

      Nüüd teadis ta, et tõelisest üksindusest polnud tal toona aimugi. Kui õed olid lahkunud, tundis Tessa, et ei soovi enam nutta. Surve oli silmade tagant kadunud ning andnud maad tuimale õõnsale meeleheitele. Proua Darkil oli olnud õigus. Kui Tessa võimuses seisnuks neid mõlemaid tappa, oleks ta seda teinud.

      Tüdruk sikutas prooviks nööre, millega tema jalad ja käed sängisammaste külge olid seotud. Need ei andnud järele. Sõlmed olid kindlalt kinni tõmmatud – nii kõvasti, et soonisid ihusse ning panid käed ja jalad kirvendama ja võbelema, otsekui oleksid need pinde täis. Veel mõni minut, teadis ta, ning siis on tema jäsemed surnud.

      Mingi osa temast – ja üldsegi mitte väike osa – oleks tahtnud loobuda rabelemast ning jääda lõdvalt lebama, kuni tuleb Magister ja viib ta endaga kaasa. Taevas oli väikese akna taga hakanud juba tumenema – kaugel ei võinud see aeg enam olla. Võib-olla ihkas too mees tõepoolest temaga abielluda. Ehk tahtis ta päriselt täita kõik tema soovid.

      Ühtäkki kuulis ta kõrvus tädi Harrieti häält. Kui leiad mehe, kellega sooviksid abielluda, Tessa, pea meelest üht: sa ei tohi hinnata teda selle järgi, mida ta räägib, vaid pead lähtuma sellest, mida ta teeb.

      Tädi Harrietil oli muidugi olnud õigus. Mees, kellega Tessa soovinuks abielluda, ei oleks lubanud kohelda teda kui vangi ja orja, poleks vangistanud tema venda ega lasknud Tessat piinata, et arendada tema „talenti”. See oli koletu komejant. Taevas ise teab, mida Magister teha plaanib, kui Tessa kord juba tema võimuses on. Isegi ellujäämise korral eelistaks ta niisugusele elule ilmselt surma, mõtiskles tüdruk.

      Jumal kui kasutu oli tema anne! Miks pidi ta olema suuteline muutma oma välimust? Palju parem oleks suuta panna asju põlema, purustada metalli, laskma oma sõrmedest välja kasvada nugadel! Oskaks ta vähemalt muuta ennast nähtamatuks või kahaneda väikeseks nagu hiir…

      Ühtäkki lõpetas ta rabelemise ja jäi vaikselt lebama – nii vaikselt, et võis kuulda, kuidas ingel tema rinnal tiksub. Ta ju ei pidanudki tegema ennast väikeseks kui hiireke. Piisanuks sellestki, kui ta kahanenuks nii palju, et köidikud randmete ümber lõdveneksid.

      Tessa oli suuteline muunduma kellekski teist korda, ilma et pruukinuks puudutada tollele inimesele kuulunud eset – tähtis oli üksnes, et ta oleks seda varem juba teinud. Õed olid talle pähe tampinud, kuidas see käib, ning praegu valmistas nende sunniviisiline õpetus talle esimest korda rõõmu.

      Surunud end vastu kõva madratsit, püüdis tüdruk meenutada. Tänav, köök, nõela välkumine, gaasivalgus. Tahtejõudu pingutades sundis ta end takka, et kutsuda esile muundumine. Mis su nimi on? Emma. Emma Bayliss…

      Muundumine tabas teda vääramatu jõuga nagu pealetormav rong. Suutmata õieti hingatagi, tundis Tessa oma nahka teisenevat ja luid ümber kujunevat. Ta surus huulile kerkivad karjed alla ja tõmbas selja vibuna kaardu…

      See oli õnnestunud. Silmi pilgutades vaatas Tessa lakke, laskis siis pilgul ringi käia ning peatas selle oma randmetel ja neid ümbritseval nööril. Tema käed – Emma käed – olid kõhnad ja haprad, nöörikeerud rippusid lõdvalt õõnukeste randmete ümber. Võidurõõmsalt rapsas Tessa käed vabaks, ajas end istukile ja hõõrus köidikutest punaseks hõõrdunud nahka.

      Jalad olid ikka veel seotud. Ta kummardus ja hakkas nobedasti nööre harutama. Oli selge, et proua Black võiks sõlmede sidumises võistelda iga meremehega. Kui köidikud lõpuks lõdvenesid ja Tessa jalule hüppas, olid tema sõrmed verised ja valusad.

      Emma õhukesed ja kerged juuksed olid pääsenud valla klambritest, mis olid mõeldud koos hoidma Tessa omi. Tüdruk lükkas need kannatamatult selja taha ja raputas end Emmast vabaks, lastes muundunud kujul endast maha voolata, kuni sõrmede vahelt libisesid jälle läbi tema enda juuksed, tihedad ja tuttavlikud. Vaadates teises seinas olevasse peeglisse, nägi ta, et Emma Bayliss on läinud – Tessa oli jälle tema ise.

      Selja tagant kostev heli sundis teda pöörduma. Magamistoa ukse link oli hakanud liikuma, jõnksudes edasi-tagasi, nagu katsuks teisel pool olija ust avada.

      Proua Dark, mõtles tüdruk. Too naine on tulnud, et piitsutada ta verilihale. Ta on siin, et anda Tessa Magistri võimusse.

      Haaranud aluselt portselankannu, hiilis Tessa ukse kõrvale, pigistades sanga nii kramplikult, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.

      Link pöördus; uks avanes. Toas valitsevas hämaruses nägi tüdruk kedagi tuppa astuvat, aga eristas üksnes varjutaolist kogu. Ta sööstis edasi ja virutas kõigest jõust kannuga…

      Varjukuju pöördus välkkiirelt, aga jäi ometi veidi hiljaks; kann tabas tema väljasirutatud kätt ja raksatas Tessa haardest vabanenuna vastu seina. Keset kildude sadu kostis võõra karjatus.

      Karjatus kuulus kahtlemata mehele nagu sellele järgnenud ohtrad vandesõnadki.

      Tüdruk taganes eemale ja tormas siis ukse juurde. Paraku oli see kinni löödud ega avanenud, kuidas ta ka poleks sikutanud. Tuba lõi pimestavalt valgeks, otsekui oleks tõusnud päike. Tessa pöördus kannapealt, pilgutas silmi, et pisarad voolama ei pääseks, ja jäi jahmunult vaatama.

      Tessa ees seisis poiss. Too ei võinud olla temast eriti palju vanem – seitsmeteistkümne- või äärmisel juhul kaheksateistkümneaastane. Rõivaste järgi otsustades võinuks teda pidada töömeheks – tema must jakk ja püksid narmendasid ning jalas olid tal robustsed saapad. Vesti noormees ei kandnud, tema pihta ja rinda ümbritsesid risti-rästi tõmmatud laiad rihmad. Nende küljes rippusid relvad – pistodad ja liigendnoad ning mingid terariistad, mis olnuksid otsekui jääst. Poisi paremas käes oli iseäralik helendav kivi – sellest voogav hiilgus muutiski toa nii valgeks, et tüdruku silmadel oli valus. Teise saleda, pikkade sõrmedega käe selg veritses kohas, kuhu Tessa oli kannuga virutanud.

      Aga mitte see ei paelunud praegu Tessa pilku, vaid hoopis poisi nägu. Nii ilusat noormeest ei olnud ta kunagi varem näinud. Tolle mustad juuksed olid sassis ja silmad otsekui sinisest klaasist. Põsesarnad olid elegantsed, huuled täidlased, ripsmed pikad ja lopsakad. Isegi tema kurgualune kaardus kaunilt. Nõnda meenutas ta neid väljamõeldud noormehi, keda Tessa endale mõnikord vaimusilma ette oli mananud. Muidugi mõista polnud tüdruk kujutlenud neist ühtki niiviisi kiruvat, nagu tegi too siin, raputades süüdistavalt oma veritsevat kätt.

      Noormees näis märkavat, et tüdruk teda silmitseb, sest lõpetas vandumise. „Sa lõid mu käe puruks,” ütles ta. Tema hääl oli meeldiv, britipärane. Ja väga argine. Poiss silmitses oma kätt, nagu pakuks see talle erilist huvi. „See võib olla surmav.”

      Tessa seiras teda, silmad suured. „Kas teie oletegi Magister?”

      Poiss kallutas kätt. Veri voolas mööda seda alla ja tilkus põrandale. „Taevas halasta kui suur verekaotus. Ma võin iga hetk hinge heita.”

СКАЧАТЬ