Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätta? Isegi mitte emaga?” Ära vasta küsimusele küsimusega, oli Manvah öelnud, aga Inevera ei hoolinud.

      „Parem on neist kohe lahkuda,” seletas Kenevah. „Nad on nüüd sinust madalamal. Kõrvalised. Koolituse ajal ei lubata sul nendega kohtuda ja kui sa oled kord valmis valget rüüd taotlema, ei soovigi sa seda enam.”

      Nii tobeda jutu peale ei osanud Inevera midagi kosta. Ta ei taha ema rohkem näha? Ega venda? Mõeldamatu. Ta hakkab igatsema isagi, ehkki tõenäoliselt ei pane Kasaad tema puudumist üldse tähele.

      Kaji hõimu dama’ting’ide palee ilmus varsti nähtavale. Jäämata alla vägevaimategi Damaji’de eluasemeile, oli dama’ting’ide paleel kahekümne jala kõrgune loitsumüür, mis kaitses lisaks alagai’dele ka päevaste vaenlaste eest. Palee kõrged tornid ja võimas kuppel paistsid üle müüri, kuid müüride vahele polnud Inevera pilk varem küündinud. Neist vägevatest väravatest pääsesid sisse ainult dama’ting’id ja nende õpilased. Ükski mees, koguni mitte Andrah, ei tohtinud sealsele pühitsetud pinnale astuda.

      Vähemalt nõnda oli Ineverale räägitud, aga kui väravad – mis tundusid avanevat iseenesest – selja taga sulgusid, märkas Inevera kaht lihastes meest neid kinni lükkamas. Nood olid valge bido ja sandaalide väel, juuksed ja kehad läikisid õlist. Mõlema pahkluude ja randmete ümber olid kuldsed vangirauad, kuid ahelaid Inevera ei märganud.

      „Ma arvasin, et siia paleesse ei lubata mehi,” ütles Inevera, „dama’ting’ide vooruse säilitamiseks.”

      Everami Mõrsjad mühatasid naerda, nagu oleks see hea nali. Isegi Melan muheles.

      „Sul on pooleldi õigus,” vastas Kenevah. „Eunuhhid on munadeta ega ole seega Everami silmis mehed.”

      „Kas nad on … push’ting’id?” küsis Inevera.

      Kenevah naeris laginal. „Nad võivad ju olla munadeta, aga oda teeb neil tõelist mehetööd.”

      Inevera naeratas virilalt, kui nad ronisid üles laiast, laitmatult puhta läikega valgest marmortrepist. Ta tõmbus kössi, püüdes jätta võimalikult väikese ja tagasihoidliku mulje, kui jällegi nägusad lihastes ja kuldsetes vangiraudades orjad avasid uhke kahe poolega ukse. Orjad kummardasid ning Qeva silitas sõrmega ühe lõuaalust.

      „Päev oli väsitav, Khavel. Tule tunni pärast kuumade kivide ja lõhnastatud õliga minu ruumidesse, et silitustega pinget maandada.” Vaikiv ori kummardas sügavalt.

      „Nad ei tohi kõnelda?” küsis Inevera.

      „Ei saa,” täpsustas Kenevah. „Nende keel lõigati ära koos munadega ja kirjatähti nad ei tunne. Nii ei lobise nad iial imedest, mida dama’ting’ide palees näevad.”

      Tõsi, paleed täitis luksus ja küllus, millist Inevera poleks osanud kujutledagi. Sambad ja kõrge kuppel, põrandad, seinad ja trepid olid viimseni lõigatud veatust valgest, kiiskavaks lihvitud marmorist. Koridorides sirutusid tema paljaste jalgade all hämmastavalt pehmed paksud kootud vaibad, pildudes erksaid värve. Seintel rippusid gobeläänid – meisterlikud kunstiteosed, millel ärkasid ellu Evejah’ lood. Marmoralustel seisid kaunid glasuuritud savinõud, samuti kristallist, kullast ja lihvitud hõbedast esemed: peentest kujudest ja ehisasjadest kuni raskete karikate ja kaussideni. Basaaril oleks sääraseid esemeid hoolega valvatud – üheainsa eest võinuks mõni pere kümme aastat toitu osta –, kuid kes Krasias oleks söandanud varastada dama’ting’idelt?

      Koridorides tulid neile vastu teised Everami Mõrsjad, muist üksi, muist vestlevate rühmadena. Kõik kandsid samasugust voogavat valget siidrüüd peakoti ja looriga – paleeski, kus mehi polnud nägemas. Nad seisatasid ja kummardasid sügavalt Kenevah’ möödudes, ja ehkki nad üritasid seda varjata, uudistati Ineverat hindavalt ja mitte just sõbralikult.

      Üsna mitu kohatud Everami Mõrsjat olid lapseootel. Jahmatav oli näha selles seisus dama’ting’e, eriti kuna nende lähedusse lubati vaid kohitsetud mehi, aga Inevera peitis oma üllatuse turutingija maski taha. Säherdune küsimus võiks Kenevah’ kannatuse proovile panna, ja kui ta siia elama jääb, ilmneb vastus peagi.

      Paleel oli seitse tiiba, üks taeva iga samba kohta, keskmine tiib osutamas Aanoki Päikese, Kaji viimse puhkepaiga poole. See tiib kuulus Damaji’ting’ile ning Inevera viidi esimese mõrsja rikkalikku vastuvõtukambrisse. Qeval ja Melanil kästi väljas oodata.

      „Istu,” ütles Damaji’ting, viibates lihvitud puidust kirjutuslaua ette asetatud sametdiivaneile. Inevera istus arglikult, tundes end tohutus kabinetis tillukese ja tähtsusetuna. Kenevah istus kirjutuslaua taha, pani sõrmeotsad kokku ja vahtis Ineverat, kes vajus karmi põrnitsuse all norgu.

      „Qeva sõnul tead sa oma nimekaimust,” lausus Kenevah süngelt ning Inevera kahtlustas, kas teda äkki ei pilgata. „Räägi, mida sa temast tead.”

      „Inevera isa oli Damaj, Kaji lähim sõber ja nõuandja,” ütles Inevera. „Evejah’s on kirjas, et Kaji armus tema ilusse esimesest pilgust, kuulutades selle Everami tahteks, et temast sai Kajile esiknaine.”

      Kenevah turtsatas. „Damajah oli enamat, tüdruk. Hoopis enamat. Kajiga patjadel lamades sosistas ta mehe kõrva tarkust, tuues abikaasale senikuulmatu võimu. Tema suu kaudu olevat kõnelnud Everam, mispärast see nimi tähendabki Everami tahet.

      Inevera oli ka esimene dama’ting,” jätkas Kenevah. „Tema kinkis meile ravitsemise, mürgid ja hora võlujõu. Ta kudus Kajile nähtamatuse keebi ning uuristas loitsumärgid tema vägevasse odasse ja krooni.”

      Kenevah vaatas Ineverale otsa. „Ja kui Sharak Ka on ligi, tuleb ta uuesti, et leida järgmine Päästja.”

      Inevera ahhetas, kuid Kenevah silmitses teda armulikult. „Ma olen näinud sadat sinu nimega tüdrukut samal kombel ahhetamas, plika, aga mitte keegi ei ole meile Päästjat toonud. Kui palju on teid ainuüksi Damaji klannis? Kakskümmend?”

      Inevera noogutuse peale Kenevah uratas. Ta õngitses kirjutuslaua sahtlist raske kulunud nahkköites raamatu. Seda kunagi ehtinud lehtkullast olid järel vaid kübemed.

      „Evejah’ting,” ütles Kenevah. „Sa loed selle läbi.”

      Inevera kummardas. „Loomulikult, Damaji’ting, kuigi ma olen püha raamatut juba korduvalt lugenud.”

      Kenevah raputas pead. „Sa lugesid Evejah’d, Kaji sõnu, ja neidki on aastate jooksul muudetud, et need dama’de eesmärkidega sobiksid. Aga Evejah on ainult pool lugu. Selle paarilise, Evejah’tingi kirjutas Damajah ise, see sisaldab tema tarkusi ja kirjeldust Kaji võimuletulekust. Sa õpid selle lehekülg haaval pähe.”

      Inevera võttis raamatu. Ehkki lehed olid uskumatult õhukesed ja pehmed, oli Evejah’ting sama paks kui Evejah, mida Manvah oli teda lugema õpetanud. Ta surus raamatu nagu varaste eest kaitstes rinnale.

      Damaji’ting ulatas talle pungis musta sametpauna. Kui Inevera selle võttis, kostis sealt klõbinat.

      „Sinu hora-paun,” kuulutas Kenevah.

      Inevera kahvatas. „Seal sees on deemoniluud?”

      Kenevah raputas pead. „Läheb mitu kuud, kuni sa oled tõelise hora puudutamiseks piisavalt koolitatud, ja tõenäoliselt veel aastaid, enne kui sind lubatakse Varjude Kambrisse endale arbusid voolima.”

СКАЧАТЬ