Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muutunud. Kui ma ei meenutanud sulle Valentine’i enne, miks peaksin siis meenutama teda nüüd?”

      Maryse’i pilk libises peatumata üle noormehe, nagu poleks ta suutnud teda vaadata. „Iga kord kui me Michaelist rääkisime, pidid sa ju ometi teadma, et jutt ei saa käia sinu isast. See, mida me tema kohta väitsime, ei olnud mingil juhul kehtiv Valentine’i puhul.”

      „Te ütlesite, et ta oli hea inimene.” Jace tundis, kuidas temas kohub viha. „Et ta oli vapper varjukütt. Armastav isa. See tundus igati paika pidavat.”

      „Aga fotod? Sa pidid ju ometi nägema Michael Waylandi pilte ja mõistma, et neil pole see mees, keda sina isaks kutsud.” Maryse hammustas huulde. „Kuidas sa seda seletad, Jace?”

      „Kõik fotod olid Mässu ajal hävinud. Nõnda rääkisite mulle teie. Nüüd mõtlen, kas ei lasknud Valentine neid põletada, et ei saadaks teada, kes Ringi kuulusid. Mul polnud oma isast ainsatki fotot,” vastas Jace, mõeldes, kas kogu see kibedus, mis teda valdab, kajastub ka hääles.

      Maryse tõstis käe meelekohale ja masseeris seda, nagu valutaks tal pea. „Ma ei suuda seda uskuda,” lausus ta otsekui iseendale. „See on nii pöörane.”

      „Ära siis usu seda. Usu mind,” ütles Jace, tundes, kuidas käed kõvemini värisema hakkavad.

      Maryse’i käsi langes alla. „Kas arvad, et ma ei taha seda teha?” nõudis ta ning korraks kuulis Jace naise hääles sedasama Maryse’i, kes oli tulnud öösel tema magamistuppa, kui tema, kümneaastane poisike, oli lamanud voodis, silmad kuivad, vaadanud lakke ja mõelnud isast. See naine oli istunud voodi serval, kuni poiss just enne koitu magama jäi.

      „Ma ei teadnud,” ütles Jace jälle. „Ja kui ta kutsus mind endaga kaasa Idrisesse, ütlesin ei. Ma olen endiselt siin. Kas see ei tähenda siis midagi?”

      Maryse pöördus ja vaatas karahvini poole, justkui peaks aru, kas valada endale veel üks pokaal, ent näis siis sellest mõttest loobuvat. „Soovin, et tähendaks,” vastas ta. „Paraku leidub palju põhjusi, miks isa võis tahta, et jääksid Instituuti. Kui mängus on Valentine, ei saa ma lasta endal usaldada kedagi, keda on puudutanud tema mõjuvõim.”

      „Tema mõjuvõim puudutas ka sind,” lausus Jace ja kahetses öeldut otsekohe, nähes ilmet, mis üle Maryse’i näo vilksatas.

      „Mina ütlesin temast lahti,” sõnas Maryse. „Kas sina oled seda teinud? Kas oled suutnud?” Naise silmad olid täpselt niisama sinised kui Aleci omad, aga Alec polnud teda kunagi niiviisi vaadanud. „Eks ütle siis, et vihkad seda meest, Jace. Kinnita, et vihkad teda ja kõike, mida ta esindab.”

      Möödus hetk ja teinegi. Jace’i langetatud pilk püsis kätel. Nüüd olid need nii kramplikult rusikasse surutud, et sõrmenukid tõusid valgena ja teravana esile nagu kala selgroog. „Ma ei saa seda öelda.”

      Maryse hingas vihinal sisse. „Miks?”

      „Miks ei saa sina öelda, et usaldad mind? Olen elanud sinu juures peaaegu pool elu, peaksid mind ju ometi tundma.”

      „Sinu jutt tundub nii aus, Jonathan. See on olnud alati nõnda – isegi siis, kui püüdsid väikese poisina veeretada oma pahategude eest süüd Isabelle’i või Aleci kaela. Olen tundnud oma elus ainult ühte inimest, kes suutis rääkida nii veenvalt.”

      Jace tundis suus vasemaitset. „Sa pead silmas minu isa.”

      „Valentine’i silmis eksisteeris ainult kahte sorti inimesi,” lausus Maryse. „Need, kes olid Ringi poolt, ja need, kes olid selle vastu. Viimati mainitud olid vaenlased, esimesed aga relvad, mida ta sai käsutada oma tahtmist mööda. Nägin, kuidas ta püüdis muuta kõiki sõpru, isegi omaenda naist, millegi eest võitlemise sõjariistaks – kas tahad öelda, et ta kõhkles tegemast seda oma pojaga?” Maryse raputas pead. „Tundsin teda liiga hästi, et seda uskuda.” Esimest korda vaatas naine teda pigem kurbuse kui vihaga. „Sa oled nool, mis on suunatud otse Klaavi südamesse, Jace. Oled nool Valentine’i vibult, ükskõik kas sa seda ise tead või mitte. ”

      Clary pani magamistoa ukse enda järel kinni, jättes televiisori mängima, ning läks Simonit otsima. Ta leidis poisi köögist. Too oli kummardunud kraanikausi kohale. Vesi voolas ja Simon toetus kätega kapiservale.

      „Mis on, Simon?” Köök oli värvitud rõõmsalt kollaseks ning seintel rippusid raamituna Simoni ja Rebecca algkooliaegsed kriidi- ja pliiatsijoonistused. Võis näha, et Rebeccal oli natuke annet, aga Simoni inimesed nägid välja nagu juuksetutiga parkimisautomaadid.

      Simon ei vaadanud tema poole, kuigi pinguldunud õlalihased lubasid arvata, et ta oli Claryt kuulnud. Tüdruk läks valamu juurde ja pani käe tasakesi poisi seljale. Läbi õhukese puuvillase T-särgi tundis ta teise teravaid selgroolülisid. Simon on vist kõhnemaks jäänud, vilksatas tal peast läbi mõte. Pealtnäha ei osanud Clary seda öelda. Simonit vaadata oli sama, mis heita pilk peeglisse: kui nägid kedagi iga päev, ei märganud sa enam nende välimuse väikesi muutusi. „Kas sinuga on kõik korras?”

      Järsu randmeliigutusega keeras Simon vee kinni. „Muidugi. Kõik on korras.”

      Clary pani sõrme poisi lõuale ja keeras tema näo enda poole. Simon oli higine. Üle otsmiku kammitud tukk kleepus vastu nahka, ehkki paokil köögiaknast hoovas sisse jahedat õhku. „Ei paista küll sedamoodi. Kas asi on selles filmis?”

      Simon ei vastanud.

      „Palun vabandust. Ma poleks tohtinud naerda, aga…”

      „Sina siis ei mäleta?” Poisi hääl oli katkendlik.

      „Ma…” Clary ei lõpetanud lauset. Häguselt meenusid talle tollest ööst lõputu jooksmine, veri ja higi, ukseavades vilksatavad varjud ja kõrgelt alla kukkumine. Siis veel vampiiride valged näod nagu paberist lõigatud maskid pimeduse taustal ning Jace temast kinni hoidmas ja talle midagi kähedalt kõrva karjumas. „Tõtt-öelda ei mäleta. Kõik on udune.”

      Simoni pilk vilksas korraks kõrvale ning keskendus siis uuesti Claryle. „Kas ma olen sinu arvates muutunud?” küsis ta.

      Clary vaatas talle otsa. Poisi silmad olid musta kohvi karva. Mitte otse mustad, vaid sügavpruunid, vähimagi halli või pähkelpruuni varjundita. Kas Simon tundus kuidagi teistsugune? Võib-olla oli noormehes märgata veidi rohkem enesekindlust pärast päeva, kui ta oli tapnud ülideemon Abbadoni, aga ühtlasi olnuks temasse justkui sugenenud mingit valvsust, nagu ootaks ta midagi juhtuvat või jälgiks mingeid märke. Sedasama oli Clary täheldanud Jace’i juures. Võib-olla tulenes see omaenda surelikkuse adumisest. „Sa oled ikka seesama Simon.”

      Simon sulges otsekui kergendust tundes silmad. Clary vaatas poisi langetatud ripsmeid ja pani tähele, kui teravad on tema põsesarnad. Sõber ikkagi on kõhnemaks jäänud, mõtles ta ja kavatses seda öelda, aga siis kummardus Simon ja suudles teda.

      Clary oli nii üllatunud, tundes poisi huuli oma suul, et tõmbus üleni kangeks ja pidi tasakaalu säilitamiseks kapiservast kinni haarama. Sellegipoolest ei tõuganud ta Simonit eemale ja sellest ilmselt julgust saanud, libistas noormees käe talle kukla taha ja suudles sügavamalt, avades tema huuled enda omadega. Poisi suu oli pehme, pehmem, kui oli olnud Jace’il, ja tema kukalt toetav käsi tundus soe ja õrn. Suudlus maitses kergelt soolane.

      Clary laskis silmadel kinni vajuda ning hõljus peadpööritava viivu pimeduses ja kuumuses, tundes poisi sõrmi läbi oma juuste libisemas. Kui telefoni räige helin ta meeltesegadusest välja kiskus, põrkas СКАЧАТЬ