Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema kallist ülikonda, kitsast häirimatut nägu, nahka katvaid musti märke ja käes hiilgavat eset. „Sa maksid sortsilapsele, et too mind esile manaks, ilma et oleksid rääkinud talle, mida ma teha suudan?”

      „Õigesti arvatud,” vastas mees.

      „Targasti välja mõeldud,” kostis Agramon. Deemoni hääl reetis imetlust, mida ta asjatult püüdis maha suruda.

      Mees astus sammu deemoni poole. „Ma olengi väga tark. Ja nüüdsest olen sinu isand. Minu valduses on surmakarikas; kui sa sõna ei kuula, on sellel hirmsad tagajärjed.”

      Natuke aega oli deemon vait. Siis lömitas ta alandlikkust teeseldes maha otsekui ori, kes põlvitab peremehe ees. „Olen sinu teenistuses, mu isand…”

      Lause lõppes viisakalt küsival noodil.

      Mees muigas. „Võid kutsuda mind Valentine’iks.”

      I

      HOOAEG PÕRGUS

      Ma usun end olevat põrgus ja seepärast olengi.

ARTHUR RIMBAUD

      1

      Valentine’i nool

      „Kas sa oled ikka veel vihane?”

      Alec toetus vastu lifti teist seina ja põrnitses Jace’i üle nende vahele jääva kitsukese ruumi. „Ma ei ole vihane.”

      „Oled jah, muidugi oled.” Jace osutas süüdistavalt kasuvenna poole, aga karjatas kohe – mööda tema käsivart sööstis üles kuum valujutt. Pärast seda kui ta oli kukkunud läbi mädanenud laudade kolm korrust allapoole vanametallihunnikusse, ei leidunud tema kehas ainsatki kohta, mis poleks pakitsenud. Isegi sõrmed olid täis vermeid. Alec oli alles hiljaaegu heitnud nurka kargud, millega oli olnud sunnitud käima pärast Abbadoniga löödud lahingut, ning nägi välja peaaegu sama kehv. Tema rõivad olid mudased, juuksed ripnesid higiste salkudena ning üle ühe põse jooksis pikk kriim.

      „Ei ole,” pressis Alec läbi hammaste. „Ainuüksi see, et draakondeemonid pidid sinu jutu järgi olema välja surnud, ei anna veel…”

      „Ma ütlesin, et enamjaolt välja surnud.”

      Alec osutas tema poole sõrmega. „Enamjaolt välja surnud,” ütles ta vihast väriseva häälega, „ei tähenda veel, et nad on PIISAVALT VÄLJA SURNUD.”

      „Saan aru,” vastas Jace. „Pean paluma, et nad muudaksid demonoloogia käsiraamatu sissekannet. „Peaaegu välja surnud” asendatagu märkega „Aleci meelest ebapiisavalt välja surnud; tema eelistab, et koletised oleksid täitsa, täitsa välja surnud.” Kas see muudaks su tuju paremaks?”

      „Poisid, poisid,” manitses Isabelle, kes oli uurinud lifti peegelseinalt oma nägu. „Ärge tülitsege.” Säravalt naeratades pööras ta peeglile selja. „Heakene küll, madistada tuli natuke rohkem, kui olime oodanud, aga minu meelest oli see lahe.”

      Alec silmitses teda ja raputas pead. „Mispärast sina kunagi mudaseks ei saa? Kuidas see sul õnnestub?”

      Isabelle kehitas ükskõikselt õlgu. „Mul on puhas süda. Mustus käib minust suure kaarega mööda.”

      Jace turtsatas nii kõvasti, et neiu pöördus kulmu kortsutades ümber. Noormees vibutas tema poole porist paakunud sõrme, mille küüne all mustendas poolkuu. „Räpane oled sa – läbi ja lõhki räpane.”

      Isabelle avas suu, et vastata, aga sel hetkel jäi lift pidurite valju krigina saatel seisma. „See kaadervärk tuleks ära parandada,” ütles ta ust lahti tõmmates. Jace astus tema kannul trepikotta, mõeldes igatsusega hetkele, kui võib vabastada end turvisest ja relvadest ning minna sooja duši alla. Ta oli rääkinud kasuõele ja – vennale augu pähe, et nood temaga koos jahile tuleksid, ehkki nüüd, kui Hodge’i polnud enam seal neid juhendamas, ei tundnud kumbki ennast niisugustes omaalgatuslikes ettevõtmistes eriti kindlalt. Jace seevastu oli janunenud korraliku unustust pakkuva lahingu järele. Koletiste surmamine ja seejuures saadud haavadki andsid tegevust ega jätnud aega mõelda. Teades, et Jace’il on seda vaja, olid teised järele andnud – roomanud tema kannul läbi mahajäetud räpaste metrootunnelite, kuni leidsid draakondeemoni ja tapsid ta. Nagu varemgi, olid nad taas tegutsenud kolmekesi ühtse meeskonnana. Justkui üks pere.

      Jace vedas tõmbluku lahti, võttis jaki seljast ja heitis seinal olevasse varna. Alec istus tema kõrval madalal puidust järil ja kiskus jalast mudaseid saapaid. Andmaks Jace’ile märku, et viha on hakanud lahtuma, ümises ta endamisi mingit viisikest. Isabelle tõmbas nõelad pikkadest tumedatest juustest, nii et need vajusid kaskaadina tema õlgadele. „Kõht on nii tühi,” lausus ta. „Oleks ometi ema siin ja teeks meile midagi süüa.”

      „Päris hea, et teda pole,” vastas Jace relvavöö pannalt vallandades. „Ta oleks juba ammu vaipade pärast kisa tõstnud.”

      „Selles on sul õigus,” kostis jahe hääl. Jace, käed ikka veel rihmapandlal, pöördus hooga ning nägi ukseavas seismas Maryse Lightwoodi, käed rinnal vaheliti. Naine kandis jäika musta reisikostüümi. Tema juuksed, sama tumedad kui Isabelle’il, olid tõmmatud taga kokku ja rippusid jämeda köiena seljal. Naise jääliustikuna külmad sinised silmad libisesid uurivalt üle kolmiku, nagu ei peaks nende eest miski varjule jääma.

      „Mamps!” Isabelle kogus end kõige enne ja jooksis ema kallistama. Alec ajas ennast samuti püsti ja läks nende juurde, püüdes varjata tõsiasja, et kõnnib ikka veel longates.

      Jace ei liikunud kohalt. Maryse’i pilgus, kui see üle tema libises, oli olnud midagi niisugust, mis naelutas ta paigale. Selles, mis tema, Jace, vaipade kohta ütles, polnud ju midagi nii halba. Nad olid ka varem alatasa nalja heitnud selle üle, kui piinliku hoolega Maryse oma antiikseid vaipu kaitseb.

      „Kus paps on?” küsis Isabelle, astudes sammukese tagasi. „Ja Max?”

      Tekkis vaevumärgatav paus, enne kui Maryse vastas. „Max on oma toas. Isa pidi kahjuks veel Alicantesse jääma. On asjatoimetusi, mis hoiavad teda seal kinni.”

      Alec, nagu ikka õest tundlikum teiste meeleolu tabama, näis kõhklevat. „Kas midagi on juhtunud?”

      „Seda tuleks küsida sinult.” Ema hääletoon oli kuiv. „Kas sa lonkad?”

      „Ma…”

      Alec oli kohutavalt kehv valetaja. Isabelle katkestas venda sujuvalt: „Tühiasi: sattusime metrootunnelites vastamisi ühe dragoniidiga.”

      „Ning too ülideemon, kellega te eelmisel nädalal lahingut lõite – kas tema oli ka tühiasi?”

      Nüüd jäi isegi Isabelle’il suu kinni.

      „See polnud ette kavatsetud.” Jace ei teadnud, kuidas käituda. Maryse ei olnud teda veel tervitanud – polnud lausunud talle sõnagi. Naise silmad torkisid teda siniste pistodadena ning noormees tundis, kuidas tal seest õõnsaks tõmbub. Ükskõik millega ta ka hakkama poleks saanud, Maryse polnud teda kunagi varem niisuguse pilguga vaadanud. „See juhtus eksikombel…”

      „Jace!” Max, noorim Lightwood, pressis ennast Maryse’ist mööda ja tuhises ema keelavat kätt vältides tuppa. „Sa oled tagasi! Te kõik olete siin!” Ta pööras end ringiratast ja silmitses kõiki, näol võidurõõmus СКАЧАТЬ