Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

      Aga Simon oli juba püsti ja pillas puldi voodile. „Tulen kohe tagasi,” pomises ta. Tema nägu oli hall nagu taevas enne vihmasadu. Kõvasti huulde hammustades vaatas Clary poisile järele – esimest korda pärast seda, kui ema oli haiglasse viidud, tuli talle pähe mõte, et ka Simon ei pruugi olla eriti õnnelik.

      Peegli ees käterätiga märgi juukseid hõõrudes uuris Jace mõtlikult oma nägu. Tervendamisruun oli küll kõige hullemate vermetega hakkama saanud, aga tema silmade all olid ikka tumedad varjud ja suunurgis pingest rääkivad jooned – nende vastu ruun ei aidanud. Jace’i pea valutas ja käis kergelt ringi. Ta teadis, et oleks pidanud hommikul kas või natukegi sööma, aga öistest õudusunenägudest iiveldust tundes polnud ta mallanud söömisele aega raisata, vaid kibeles vallandama kogunenud pingeid palavikulises rahmeldamises, et peletada luupainajad higi ja haavade abil eemale – põletada nad tuhaks.

      Heitnud käteräti käest, mõtles Jace igatsusega magusale mustale teele, mida Hodge oli hommikuti vaaritanud kasvumaja öölilledest. See jook oli surunud maha näljapakitsuse ja tekitanud kiire energiatulva. Pärast Hodge’i lahkumist oli ta proovinud ise keeta taimede lehti vees, lootes saada sama tulemust, aga vedelik sai nii kibe ja tuhamaitseline, et ajas öökima ja tuli kiiresti välja sülitada.

      Jace kõndis paljajalu magamistuppa ning tõmbas jalga teksad ja selga puhta särgi. Kulm kortsus, lükkas ta märjad heledad salgud üle pea. Juuksed olid kasvanud liiga pikaks ja langesid silmile – selle eest saab ta Maryse’ilt kindlasti võtta. Maryse õiendas alati niisuguste asjade pärast. Kuigi Jace pole Lightwoodide bioloogiline poeg, kohtlesid nood teda alati sellena, kui olid ta kümneaastase poisikesena lapsendanud. See oli juhtunud pärast isa surma – arvatavat surma, tuletas Jace endale meelde ning tajus taas sisimas tuttavat tühjust. Viimased päevad oli ta tundnud ennast nagu Halloweeni kõrvits: välja kougitsetud sisikond hunnikusse maha visatud, mõttelage irve näole tardunud. Ikka ja jälle oli ta sunnitud mõtlema, kas selles, mida ta oma elu või iseenda kohta teadis, oli kunagi olnud raasukestki tõtt. Ta oli pidanud ennast orvuks, aga ei olnud seda. Ta oli arvanud, et on ainus laps, aga tal oli õde.

      Clary. Valu ründas Jace’i uue jõuga. Ta surus selle alla. Tema pilk langes tualettlaual lebavale peeglikillule, milles peegeldusid ikka veel puude rohelised oksad ja teemantselge taevas. Idrises hakkas praegu hämarduma. Taevasina oli tume nagu koobalt. Kartes end omaenda tühjusesse lämbuvat, tõmbas Jace järsu liigutusega saapad jalga ja läks trepist alla. Teda oodati raamatukogus.

      Kuulates, kuidas tema kontsad kivist astmetel klõbisevad, arutles Jace endamisi, mida Maryse temaga nelja silma all soovib arutada. Naisel oli olnud niisugune nägu, nagu tahaks ta püsti karata ja Jace’ile vastu vahtimist anda. Jace ei mäletanudki enam, millal Maryse viimati tema vastu kätt oli tõstnud. Lightwoodid ei pooldanud ihunuhtlust – see oli olnud suur muutus poisile, keda oli kasvatanud Valentine. Isa oli leiutanud kõikvõimalikke valusaid karistusi, mis pidid tagama tingimusteta sõnakuulekuse. Jace oli ju varjukütt ja nahk paranes alati – nähtavaks jäid üksnes kõige rängemad jäljed. Ta mäletas, kuidas oli otsinud isa surmale järgnenud päevadel ja nädalatel oma kehalt arme – mingeid tunnismärke, mis seoksid teda füüsiliselt isa mälestusega.

      Nüüd oli ta jõudnud raamatukogu ukseni ja koputas ühe korra, enne kui selle lahti lükkas. Maryse oli seal. Ta istus kamina ääres Hodge’i vanas toolis. Kõrgetest akendest voogas valgust ning Jace nägi naise juustes halle niite. Maryse’i sõrmede vahel oli pokaal punast veini ja tema kõrval laual seisis kristallkarahvin.

      „Maryse,” lausus Jace.

      Naine võpatas kergelt, veini loksus üle pokaaliserva. „Jace. Ma ei kuulnudki, kui sa sisse tulid.”

      Noormees ei astunud edasi. „Kas mäletad laulu, mida sa Isabelle’ile ja Alecile laulsid, kui nad olid väikesed ega tahtnud magama jääda, sest kartsid pimedust?”

      Maryse näis olevat jahmunud. „Millest sa räägid?”

      „Ma kuulsin sind läbi seina,” ütles Jace. „Aleci magamistuba oli toona minu oma kõrval.”

      Maryse ei vastanud.

      „See oli prantsuse keeles,” jätkas Jace. „See laul.”

      „Ei tea, miks peaks sul niisugune asi meeles olema.” Naine vaatas talle otsa, justkui süüdistaks teda milleski.

      „Mulle ei laulnud sa kunagi.”

      Järgnes vaevumärgatav paus, enne kui Maryse vastas. „Sulle või?” küsis ta. „Aga sina ei kartnud ju kunagi pimedust.”

      „Missugune kümneaastane laps ei kardaks kunagi pimedust?”

      Maryse’i kulmud kerkisid kõrgele. „Võta istet, Jonathan,” ütles ta. „Kohe.”

      Viivitades meelega parasjagu nii palju, et teist pahandada, läks Jace üle toa ja viskus ühte laua kõrval olevasse kõrge korjuga tugitooli. „Palun ära kutsu mind Jonathaniks,” ütles ta.

      „Miks? See on ju sinu nimi.” Maryse silmitses teda arupidavalt. „Kui kaua sa seda juba teadnud oled?”

      „Mida?”

      „Ära mängi lolli. Said aru küll, mida ma küsisin.” Ta keerutas pokaali sõrmede vahel. „Kui kaua sa oled teadnud, et su isa on Valentine?”

      Jace kaalus vastusevariante ja heitis need üksteise järel kõrvale. Tavaliselt õnnestus tal Maryse’i südant pehmendada niiviisi, et ta ajas naise naerma. Tema, Jace, oli vist küll ainus inimene maailmas, kellel läks korda Maryse naerma panna. „Umbes sama kaua kui sinagi.”

      Maryse raputas pead. „Ma ei usu seda.”

      Jace ajas end sirgu. Tema rusikasse tõmbunud käed lebasid tooli käetugedel. Noormees märkas, et sõrmed värisevad pisut, ning mõtles vilksamisi, kas seda on temaga eales varem juhtunud. Ta oleks võinud vanduda, et pole – tema käed olid alati olnud sama kindlad kui südamelöögid. „Sa ei usu mind?”

      Jace kuulis omaenda hääles nii suurt hämmastust, et võpatas seesmiselt. Muidugi ei usu Maryse teda. See oli olnud ilmne naise naasmise hetkest peale.

      „See pole tõenäoline, Jace. Sa pidid ju ometi teadma, kes su isa on.”

      Ta ütles mulle, et on Michael Wayland. Me elasime Waylandide maamajas…”

      „Kena lüke,” lausus Maryse. „Ja sinu nimi. Mis on su tõeline nimi?”

      „Sa tead mu tõelist nime.”

      „Jonathan. Ma teadsin, et see oli Valentine’i poja nimi. Teadsin, et ka Michaelil oli poeg Jonathan. See on varjuküttide seas üsna levinud nimi ja ma ei imestanud põrmugi, et nad otsustasid seda jagada. Michaeli poja keskmist nime ei tulnud mul kunagi pähe küsida, aga nüüd ei saa ma seda mõtet enam peast välja. Mis oli tegelikult Michaeli poja keskmine nimi? Kui kaua oli Valentine oma tegevusplaani haudunud? Kui ammu ta teadis, et mõrvab Jonathan Waylandi ja…” Pööramata Jace’ilt pilku, jättis Maryse lause pooleli. „Tead, sa pole kunagi olnud Michaeli moodi,” jätkas ta. „Mõnikord ei olegi lapsed vanematega ühte nägu, seepärast ei mõelnud ma varem sellele. Nüüd näen ma sinus küll Valentine’i. Pilk, millega sa mind vaatad, on sama väljakutsuv. Minu jutt ei lähe sulle karvavõrdki korda, eks?”

      Läks küll. Aga Jace oli harjunud oma tundeid teiste eest peitma. „Kui ütleksin, et läheb, kas sellest muutuks miski?”

      Maryse СКАЧАТЬ