Kaldaliiva. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nüüd sain. Ka Lea saab aru, et see ei ole õige, ja tahab vahel hinge puistata. Kellele siis veel kui mitte oma emale?”

      „Ongi teie vandenõu minu vastu! Mõelda vaid – Lea ja mingi räpane suhe! Ja veel meie abieluvoodis! Kurat, ma ei taha enam sinna voodisse minnagi, ma hakkan oksele!” jaurasin. Olin lõplikult ummikusse aetud, sein oli ees. „Ja mis te nüüd rääkisite? Täna, seal magamistoas? Et hakkate titemähkmeid ostma, jah?”

      „Ei, neid ei ole õnneks vaja. Vähemalt Lea väidab, et ei ole rase. Aga jah, eks minagi kartsin ja sellepärast küsisin. Paistis teine nii erutatud olevat,” seletas Asta.

      „Ja sa saad sellest nii rahulikult rääkida! Seda peaks karjuma, kisendama, saad aru!” Olin üsna endast välja aetud.

      „Jah, see on just sinu moodi. Palju kisa, aga ei mingit tolku… Ehita sina pealegi oma Kaldaliivat, küll meie katsume Leaga omavahel hakkama saada. Ja veel – oleks parem, kui sa temaga sellest ei räägiks.”

      „Et see pimesikumäng jätkuks, jah? Nii et mina ei tea midagi?”

      „Oleks parem jah, muidu rikud sa kõik ära,” arvas Asta.

      Jälle oli mul mõtlemisainet. Kas ma tõesti olen vaid eluvõõras idealist, kes on lootusetult ajast maha jäänud? Sest mis tahes püüdlustest hoolimata ei olnud võimalik midagi lohutavat välja mõelda, kujunenud olukorrast polnud isegi teoreetiliselt niisugust väljapääsu, mis mind rahuldanud oleks. Olin mingi parandamatu ja minu meelest räpase fakti ette pandud, seisin põhjatu sookraavi serval, millest ei saanud üle ega ümber minna… Kas ma tõesti ei teadnud, et minu teel võib selliseid kraave ette tulla? Kas olin ma tõesti seni läbi elu käinud nagu silmaklappidega hobune, kes kõrvale vaadata ei saa ja enda ees vaid sirget ja siledat teed näeb? Kas mulle polnud juba küllalt tõdemusest, et minu abielu Astaga oli kui mitte just päriselt ebaõnnestunud, siis mõnikord vaid suuri vaevu talutav? Ma olin oma tütre kasvamist rõõmuga jälginud ja pimesi uskunud, et Lea on see imerohi, mis kõik heaks teeb ja meie vastukäimised Astaga korvab. Et tema elu kujuneb laitmatuks ja saab minule selle rõõmu allikaks, millest meie abielus oli puudu jäänud. Paraku oli see lootus aasta-aastalt tuhmuma hakanud ja näis nüüd täieliku fiaskoga lõppevat. Kui palju ma selliseid lööke taluda suudan? Mis on mulle veel jäänud niisugust, mis rahuldab ja rõõmu teeb – kas ainult Kaldaliiva?

      See oli halb kevad. Alati olin pikisilmi oodanud rahutuks tegevat aega, mil päike hanged madalaks sulatab, mil need määrdunuks muutunud lumelatakad pikkamisi sootuks kaovad ja kuskile varjulistesse kohtadesse ilmuvad esimesed arglikud rohulibled; sel kevadel oli aga kõik palju trööstitum kui muidu. Üle pika aja maale jõudes näis isegi Kaldaliiva kulurohuga kaetud õu hall ja ilmetu ning ainuke rõõmutegija oli kuldnokk, kes mind oma pesakasti pulgal rõõmsa lauluga tervitas.

      Olin seekord tulnud nädalavahetuseks Koorekülla üksinda, Asta väitis end halvasti tundvat ja ma ei hakanud teda maalesõiduks keelitama. Paari talvekuu jooksul polnud me Kaldaliival käinud, toad olid läppunud ja hallituslõhnalised, eluhõng talvega hajunud. Avasin uksed ja aknad, tegin tule pliidi alla, ja pikkamisi muutus elamine jälle õdusamaks. Aga midagi tundus teistmoodi kui varem. Olin tulnud maale suurte lootustega, et mured jäävad linna ja siin leian selle, mis mul viimasel ajal tundus puuduvat – õnnistava hingerahu, mida Kaldaliival oli minu jaoks seni rohkesti jätkunud. Talvel linnas olin sellise hingekümbluse järele üha rohkem igatsema hakanud ja teadnud, et tarvitseb vaid Kaldaliivale jõuda ning mind valdab jällegi elurõõm ja töötahe. Nüüd aga pidin kahetsusega tunnistama, et päriselt nii ei juhtunud, midagi jäi ikkagi puudu. Ma olin üksinda ja polnud sellega harjunud; sinnamaani olime alati Astaga kahekesi Kaldaliival käinud. Ma olin temast sõltuvaks muutunud, ja ometi ei tahtnud ma seda olla. Järjest teadlikumalt olin ma endas selle sõltuvuse vastu võitlema hakanud, ja nüüd Kaldaliival seda jälle tunnetades oli mul tarvis paljuski selgusele jõuda.

      Keetsin kohvi, istusin laua taha ja püüdsin järele mõelda. Raske oli meie abielusuhetes loogilisi seoseid leida – pikaaegse kooselu jooksul oli Asta hingeelu minule mõistatuseks jäänudki, tema käitumine ja suhtumine minusse aga aastatega veelgi võõrastavamaks ja ettearvamatuks muutunud. Viimasel ajal olin aina sagedamini hakanud mõtlema abielulahutusele – sellisele elupöördele, mida varem täiesti võimatuks pidasin; ma olin seda mõtet järjekindlalt tagasi tõrjunud, kuid ta tuli üha uuesti ahvatlusena alustada kõike otsast peale. Mõte leida keegi teine, igati sobiv inimene – lahke, leebe, armastav – tundus vahel kuratlikult ahvatlevana. Jah, seni oli üks põhilistest lahutuse vastuargumentidest olnud Lea ning dogmaks saanud teadmine, et isana olen kohustatud tütart tema iseseisvumiseni toetama. Nüüd oli see küsimus lahendatud, Lea oli oma tee valinud. Aga mismoodi Asta asjasse suhtuks – kas tema oleks nõus abielu kokkuleppel lahutama? Pahanduste käigus oli ta seda provotseerivalt mitmeid kordi ette pannud, aga miks peaks tema lahutusega nõus olema? Ta on minust majanduslikult sõltuv, ta saab pensioni ootel olles ainult väikest toetusraha ja kulub veel viis aastat, enne kui talle hakatakse täispensioni maksma. Lahutuse puhul peaks ta tagasi tööle minema, see on selge, aga vaevalt ta seda tahaks.

      Ja mina – mida mina pärast lahutust üksikuna peale hakkaksin? Vabadusihast hoolimata ei ole ma inimene, kes tahaks üksinda elada. Näe, praegugi tunnen Kaldaliival ennast ebamugavalt, sest Asta jäi linna. Ja üksik meesterahvas on üldse ebaloomulik nähtus. Räägitakse küll, et üksikute meeste peale pidid naised tormi jooksma, aga hoidku taevas selle eest! Sobivat elukaaslast niisuguste pealetungijate hulgast vist küll ei leiaks, sellistele on ebameeldiv mõeldagi. Ja üldse, praeguses eas, kui inimese iseloom ja harjumused on juba ammu välja kujunenud, hakata vabade naiste hulgast sobivat otsima, kas see poleks võimatu ülesanne?

      Aga aastad lähevad halastamatult teineteise järel. Viiskümmend on mul kohe täitumas, pärast seda hakkab kõik juba kiiresti allamäge minema. Illusioonid on purunenud, lootus mingile muutusele või ootamatule pöördele meie abielus on ülimalt naiivseks osutunud. Lea on sisuliselt meie perest lahkunud, läinud oma teed, ja vaevalt see teda mingitele tippudele viib… Mingit rõõmu või vanemlikku rahuldust temast loota ei ole, see tundub nüüd selge ja paratamatu tõde olevat. On tõesti viimane aeg ärgata ja kaduvale elule silma vaadata, enne kui on lõplikult hilja. On vaja otsustada, mismoodi edasi elada… Aga kas ma olen selleks suuteline?

      Ma ei osanud nendele küsimustele vastata. Avastasin ehmatusega, et seni olime kõik põhjapanevad otsused teinud ikkagi Astaga kahekesi, niiviisi tundus see julgem olevat. Aga miks oli niiviisi julgem, kas ainult sellepärast, et ennetada võimalikke vastastikuseid etteheiteid ja tülisid? Et sel puhul oleks võimalik õigustavalt öelda – ka sina otsustasid… Aga nüüd, kui mina otsustaksingi abielulahutuse kasuks ja Asta on tõenäoliselt vastu, mis siis? Kas siis peab asja lahendama kohus? Kas me peame hakkama võõraste ees oma musta pesu pesema – asi, millest oleme kogu elu hoidunud… See oleks häbi, väljakannatamatu häbi. Turvalisem oleks vist endistviisi edasi elada, mis sest, et erimeelsuste, pahanduste ja enesealandusega…

      Istusin sel kaunil päikesepaistelisel kevadpäeval Kaldaliival köögilaua ääres terve tunni, rüüpasin kohvi ja tundsin mõtete tulist võru koomale tõmbuvat. See põletas, pigistas ja torkis, niisugune piinav tunne mu peas oli viimasel ajal vastikult tuttavaks saanud. Ajus lakkamatult ringlevad kinnismõtted halvasid võime loogiliselt mõelda, uutel mõtetel lihtsalt ei olnud enam ruumi. Ma oleksin tahtnud nende mõtete eest põgeneda, veidigi nendest puhata, aga kuhu ja kuidas on võimalik iseenda eest põgeneda?

      Mingile otsusele ma tol kevadpäeval siiski jõudsin. See tundus esialgu karm, kuid selle täideviimine veel ebamääraselt kauge ja sugugi mitte konkreetne: sellisele elule tuleb teha lõpp. Sest elu on inimesele antud vaid üksainus kord, miks peaks seda siis elama pidevas stressis ja ahistuses? Miks peavad kaks teineteisega sobimatut inimest ennast pidevalt piirama ja oma tahtmisi maha salgama, kui võiks elada hoopis teisiti, rõõmsalt ja vabalt? Sest vaevalt et ka Asta sellise eluga rahul on, kindlasti mitte.

      Abielus СКАЧАТЬ