Kaldaliiva. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Muruniitja ei jäänud kaugeltki ainsaks masinaks, mille Kaldaliiva jaoks valmistasin; järgmine oli kreissaag, millega küttepuid parajaks saagida, ja siis, pärast pikka nuputamist sündis minu käe all kõigepealt joonestuslaual ja seejärel juba metallis tõeline minitraktor, sest Kaldaliival oli tööjärg jõudnud peenra- ja kartulimaa ülesharimiseni.

      Asta laskis mul rahus toimetada. Ilmselt oli ka tema aru saanud, et mu senised tegemised on parasjagu vilja kandnud – Kaldaliiva köögis tuli vesi juba kraanist ja läks valamust oma teed, saunas oli võimalik dušši võtta ning ka kasvuhoones piisas tomatite kastmiseks vaid kraani keeramisest. Kunagisest laudast oli saanud ruumikas tuba, mille laiast aknast võis imetleda vaadet merele ja mille kahe poolega klaasuks avanes otse õuele. Selliseks oli nüüd saanud Kaldaliiva, koht, mida ma endiselt paradiisiks pidasin.

      Vahepealsed aastad olid meie pere elus paljugi muutnud ja ka mitmeid üleelamisi kaasa toonud. Muutused olid kõigepealt seotud Leaga, kes oli tõesti lausa põikpäiselt oma saatust määrama asunud. Majavalitsuses töötamise periood lõppes tal ühtäkki, kuskil jaanipäeva paiku. Siis tuli ta nädalalõpul koju ja teatas lühidalt:

      „Ma võtsin lõpparve. Lähen sügisel edasi õppima.”

      Aasta tagasi oleks niisugune avaldus mind hingepõhjani rõõmustanud. Vahepealse ajaga olin targemaks saanud ja ettevaatlikumaks muutunud.

      „Ja-ah? Kuhu sa siis plaanid – ülikooli?”

      „Ei, sinna ma sisse ei saa. Aga eriala on vaja! Ma lähen Salupere tehnikumi, seal avatakse sekretäride kursus,” ütles ta kindlalt, vähimagi kõhkluseta. Nii, nagu oleks see otsus juba aastaid tagasi tehtud ja nüüd ammuoodatud aeg kätte jõudmas.

      „Noh, seda võiks ju veel arutada! Võibolla leiaks mõne sulle sobivama eriala. Kui juba õppima minna, peaks enne kaaluma,” arvasin tagasihoidlikult. Lead sekretäriametis oli raske ette kujutada, ta oli minu arvates selleks liiga püsimatu.

      „Nii! See on täpselt sinu moodi – kui ma olen lõpuks otsuse teinud, hakkad sina seda maha laitma. Seda oli arvata!”

      „Oota-oota,” katsusin tema ägedust vaigistada. „Sa läksid ju majavalitsusse asjaajajakski sellepärast, et saaksid ringi liikuda. Kuidas sa nüüd kujutled ennast sekretärina, kes peab kaheksa tundi paigal istuma ja kuskile ei pääse?”

      „Sina ei saa aru, et tähtis on saada eriala! Sellega võib igasuguseid ameteid pidada, ega ma pruugi sekretäriks hakata,” selgitas Lea nüüd nagu lapsele.

      „Oled sa ema arvamist küsinud?”

      „Ei ole. Ega seegi minu otsust ei muuda, arvaku mis tahes.”

      „Põikpea oled sa küll… Ja kaua see kursus seal kestab?”

      „Kaks aastat. Stippi pidi ka saama, aga see on väike. Eks sinul tuleb ikka mind toetada, et tütar päris nälga ei jääks.” Lea üritas heatahtlikult muiata, aga millegipärast kukkus see küllaltki virilalt välja, ja sellega meie tookordne jutuajamine ka lõppes.

      Mul oli jälle mõtlemisainet. Ühest küljest tunnetasin mingit tagasilangust, sest vahepeal iseseisvaks hakanud tütar oli minu ülapidamisele naasnud, saanud jälle sõltuvaks, nagu ta oli olnud kooliajal. Teiselt poolt aga leevendas seda tunnet isalik rahuldus teadmisest, et Lea on õppimisvajadust hindama hakanud, ja sellest jälle toitu saanud lootus, et niiviisi võib ta veel kaugele jõuda. Paratamatult lükkus nüüd umbmäärasesse tulevikku kõik see, mida olin enda edaspidise elukäigu kohta kavandanud, aga seegi tõi omamoodi kergendustunde, et nende eneselõikumisena tunduvate otsuste elluviimiseni on veel aega. Ma olen üsna konservatiivse iseloomuga, mulle ei meeldi elumuutused ja kohanen nendega päris suure vaevaga. Sellepärast pole ma oma elus vahetanud ka töökohti, ja küllap sellepärast olid eriti vaevarikkad ka need mõtted, mida ma meie abielu lõpetamise kohta olin heietanud.

      Salupere tehnikum asus kaugel, Kivilast oli sinna sada kuuskümmend kilomeetrit, ja kodus käima pääses Lea sealt harva. Otsustasime, et vahetevahel tütart vaatama sõita pole meile just suur lisakoormus, ning nii me ka tegime. Aga kui detsembri algul Saluperesse jõudsime, ootas meid halb üllatus.

      „Lea Kummel? Tema enam siin ei ela,” vangutati ühiselamus pead.

      „Ei ela? Kuidas?” kohkusin. „Kus ta siis elab?”

      „Ma ei tea. Ta võttis koolist paberid välja ja sõitis ära.”

      „Kuulge, see ei ole võimalik!” sekkus nüüd ka Asta jutusse. „Meie oleme tema vanemad, me peaksime ikka teadma, kui niiviisi… Midagi siin ei klapi!”

      „Ma ei tea muud, kui et Lea Kummel sõitis tõesti ära, ja kui ma õigesti mäletan, siis Saaremaale. Ütles, et abiellub.” Komandant laiutas käsi ja mina arvasin tema näol muigekurdu nägevat. Oli ka, mille üle muiata – vanemad ei tea oma tütre tegudest midagi!

      „Saaremaale? Seal pole meil ühtegi tuttavat! Ei ole ju võimalik, et ta üksi sõitis…” Ka Asta näis kõnevõime kaotavat ning vaatas hämmingus vaheldumisi minu ja komandandi otsa.

      „Ega ta üksi ei sõitnudki! Ikka koos oma tulevase mehega, tema on Saaremaalt pärit. Töötas siin sovhoosi töökojas. Eks nad pidudel tuttavaks said ja… Mis seal ikka, noorte inimeste asi.”

      „Siis te teate selle poisi nime? Vähemalt niigi palju!” küsisin. Tundus, et enam pole salata midagi, meie peresidemed või õigemini nende nõrkus oli juba armetult alasti kistud.

      „Nime, jah… Mis sest salata, mees võttis sovhoosist lõpparve, siia ta enam tagasi ei tule. Raigo Roosmets on ta nimi. Aga kust Saaremaa kandist ta pärit on, seda ma küll ei tea. Ainult et… aga mis see minu asi rääkida!” Komandant jättis jutu pooleli ja tegi suu kriipsuks. Aga tema silmist nägin, et ta tahaks veel jätkata.

      „Rääkige ikka! Saage aru, meile on iga teade tähtis. Me poleks ilmaski uskunud, et Lea niiviisi…” painasin, ja Asta noogutas kaasa.

      „Ega muud kui… See Raigo on lahutatud mees. Naine ja kaks last pidid kuskil Läänemaal elama. Paistab, et ta töökohti ei pea, näe siingi töötas vaid natuke üle poole aasta, traktorist oli.” Nüüd tundsin komandandi toonis mingit kahjurõõmu. Nähtavasti polnud ka temal elus mehega vedanud, ta otsis kaaskannatajaid.

      „Issand! Lahutatud mees, lastega…” sosistas Asta. Ma polnud teda varem niisugusena näinud, mu alati olukorra kõrgusel oleva abikaasa enesekindlus oli tõsise hoobi saanud ja ta vaatas mind lausa abiotsiva pilguga. Ka mina olin keeletuks jäänud nagu inimene, kes ootamatult näeb endale lähedast inimest põhjatusse kuristikku sööstvat. Esimesel hetkel tõrgub mõistus uskumast, et sealt enam tagasiteed ei ole, aga paraku on see nii. Oli nii ka Leaga, ilmselt.

      Tagasi sõitsime mitmed kilomeetrid vaikides, enne kui hakkasime olukorda arutama. Lea oli teadmata kadunud, mida teha? Tütar miilitsa poolt tagaotsitavaks kuulutada? Minna omapead Saaremaale otsima? Lollus, Saaremaa pole Kihnu, kus kõik kõiki tunnevad…

      „Ma ei usu, et ta meile teatamata jätab,” ütles Asta lõpuks, ja tal oli õigus. Juba järgmisel päeval leidsime oma postkastist Saaremaa postitempliga kirja. See oli lühike ja kinnitas seda, mida me juba teadsime. Emm ja iss! Elu teeb imelikke pöördeid ja ega minagi neist pääse. Olen leidnud inimese, kellega koos elama hakata. Otsustasin Salupere kooli pooleli jätta, see eriala mind ei huvitanud. Kirjutan teile enne, kui te Saluperesse sõitma hakkate, eks oleksite tulnud jõuluks, aga see oleks tühisõit. Sest elan nüüd Saaremaal, meil on Raigoga kahetoaline korter sovhoosi majas. Raigo on siin autojuht. Ärge minu pärast muretsege. Häid jõulupühi! СКАЧАТЬ