Kaldaliiva. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käsi hakkas aga aina tihedamini klaasi järele sirutuma ning pidin talle järjepanu pudelist lisa kummutama. Ning kui see õõneskeha tilgatumaks oli saanud, paistis tagajärg nii naabrimehe näost kui olemisest välja.

      „S-sa silmamuna, ma olen head naabrid s-saanud! S-sa, Valter, oled üks mõistlik mees, teed Kaldaliiva korda… Mina küll arvasin, et s-see popsikoht mädaneb s-siiapaika…” Elmar tegi katset tõusta, aga vajus pingile tagasi. „Peaks vist minema hakkama, aga näe, jalg ei taha kanda,” naeris ta siis häälekalt ja üritas uuesti. Seekord edukalt – mees jäi jalgadele seisma, kuigi need eriti kindlad ei tundunud.

      „Ma tulen, saadan sind!” pakkusin võibolla ülemääragi innukalt. Variant, et Värstiku Elmar oma peatäit Kaldaliivale välja magama jääb, polnud just meeldiv.

      „Küll ma ka ise…” Ta tegi mõned ebakindlad sammud ukse poole, vaarus ja sai veel viimasel hetkel uksepiidast kinni. „S-sa kuramuse s-silmamuna, justkui pähe hakkas teine!”

      „Õues, värske õhu käes on parem,” lohutasin. Pean tunnistama, et mulle ei meeldi purjus inimesed, nad käituvad enamasti ettearvamatult. Aga selle ebameeldivuse vastukaaluks oli Kaldaliiva elumajal uus ja sirge katusehari peal, ning see oleks väärinud hullemaidki üleelamisi. Tänu taevale, et Västriku Elmar pikemalt istuma ei jäänud, siis oleks ta vist lõplikult ära vajunud või tont teab mis juhtunud. Hea, et ta viinast vähemalt agressiivseks ei muutunud, selliseid tüüpe ma pelgan. Ma lihtsalt ei oska nendega käituda.

      Astusime pikkamisi üle õue värava poole. Kaldaliival veel väravat ei olnud, ei olnud veel piirdeaedagi, kuid väravapostid olin juba paika istutanud, ja ühe nendest võttis Elmar nüüd toeks. Näis, et ta ei kiirusta koju, toetus postile ja tahtis veel midagi rääkida.

      „Eks ma Manda käest nüüd saan… Ega ta lase vist tuppagi, eks pean laka peale minema. Tema ei salli, et ma viina võtan.”

      Västriku Manda oli tõesti omamoodi imposantne kuju, kelle kehaline olemus juba meie esimesel visiidil silma paistis. Elmarist pool pead pikem ja jõuline naine, veidi luurava kullipilgu ja kergelt mossis olemisega. Pani tõsiselt imestama, kuidas see paar oli kokku saanud; Elmar tundus kõigiti asjaliku ning välimuselt isegi meeldiva mehena, kes selle naise kõrvale kuidagi ei sobinud.

      „Mis ta siis…” Jätsin ütlemise pooleli, tundus sobimatuna teise pereelu siseasjadesse tungida, ja ega ma seda tahtnudki. Pealegi oli Elmar juba liialt purjus, et temalt mõistlikku vastust tahta.

      „Küll ta õhtuks ära lepib, siis kui voodissemineku aeg on,” hakkas naabrimees korraga kohatult irvitama. „Tema on niisugune naine, et igal öösel olgu… mm…”

      „Hea küll, astume nüüd tasapisi edasi,” sundisin mina ja püüdsin tagasi tõrjuda Elmari juttu ilmestavat kujutluspilti. Mõelda, et ka selliseid naisi on olemas, mina olin enda abielus vaid vastupidist kogenud. Aga Elmar oli sattunud suurde südamepuistamishoogu.

      „Kassa tead, mismoodi me Mandaga kokku s-saime?”

      „Ei, kus ma’s seda, mina olen ju siin võõras, ei tunne kedagi.”

      „S-seda jah… Manda oli noorelt ilus plika, pikavõitu küll, aga üleni s-särtsu täis. Eks ma hakkasin s-siis tema juures ehal käima, lakas. Ikka s-salamahti, Västriku vanad ei tean’d s-sest miskit…”

      „Sinu isa ja ema ei teadnud?”

      „Ei, Västriku omad! Mina olen nagu koduväi või nii… Mina olen Kraavilt, s-see oli popsikoht, nüüd ainult veel müürid püsti. Ja Mandale hakkas meeldima!” Elmar naeris teadvalt. „Ega ma s-siis igalt poolt nii väikest kasvu polegi…”

      „Kuule, äkki ikka kõnnime edasi, ma saadan sind koju…”

      „Äh, s-silmamuna! S-soe ilm, tõmbaks siiasamasse kadakate vahele s-siruli ja põõnaks paar tundi… Kuule, kuidas s-sinul naisega klapib? Paistab teine küll muidu na’ pehme ja ümarik olema…”

      „Mis minul? Minul on kõik korras!” tõrjusin. Kurat võtaks, see veel puuduks, et hakkaksin tongis naabrimehele oma pereelu üle kurtma! Seda ma ei teeks isegi mitte purjus peaga.

      „Äh, ega s-sul s-see perekonnaelu vist kiita ei ole, s-see on ju näha. Ka üks omajagu hapuks läind värk!”

      Selle ütlemisega lõi Elmar mind tummaks. Kas tõesti suudab tema, lihtne maamees, mingite pea olematute märkide järgi meie puudujääke taibata? Ometi olime neid kõikide võõraste eest lausa kiivalt varjanud, isegi tuttavate ringis peeti meid hästi sobivaks paariks.

      „Ole nüüd ilusti! Aitäh, et mu katuse korda tegid ja…” See jutuajamine Västriku Elmariga tekitas minus kahesuguseid tundeid. Jättes kogunisti kõrvale puhtpraktilise poole, et tema abil olin oma majale korraliku katuse saanud, tundsin kõigepealt heameelt sellest, et siin maailma äärel oli meie kohalolek naabrite poolt vastuvõetavaks tunnistatud ja heaks kiidetud. Samas aga immitses kuskilt hinge tilluke kahjutunne, isegi pettumus, millele ma ei osanud esialgu õiget nime anda. Tegelik elu hakkas vägisi ümber lükkama minu naiivset ettekujutust omaette maapealsest paradiisist, kus meil õnnestub kõiki võõraid vältida ja elada vaid oma elu. Ning Elmari suust kuuldud väide, et meie puudujäägid on ka võõrale näha, tegi rahutuks. Seda öeldes oli ta liiga purjus, et hakata temalt selle tähelepaneku tagamaid pärima; hiljem tundus niivõrd isikliku teema uuesti üles võtmine kohatu enesepaljastusena, ning asi jäigi sinnapaika. Aga kuskile alateadvusse tekkis sellest mingi sügelev armike, mis aegajalt ahvatles ennast kratsima: kui juba võõrad näevad, et meie elu pole korras, siis peab asi tõesti laiduväärt olema…

      Sügisel hankisime veidike küttepuid, et ka talve poole vähemalt vahetevahelgi Kaldaliivale jõudes toasooja teha. Need sõidud tegime pea eranditult Astaga kahekesi, sest Lea oli endale uusi kaaslasi leidnud ning veetis kõik nädalavahetused nende seltsis. Hiljem hakkasin küll kahetsema, et ma ei olnud tema seltskonna vastu tookord huvi tundnud; alles mõne aasta möödudes taipasin, et nagunii oleksin olnud võimetu tütre juba väljakujunenud eluviise kuidagi mõjutama. Sel ajal aga hellitasin veel endas mingit naiivset usku Lea tervesse ja mõistlikku ellusuhtumisse – et ta niisuguse oli kodunt kaasa saanud, tundus mulle aksioomina, mis ei vaja tõestamist. Sest kui mitte arvestada lahkarvamustest aegajalt tulenenud pahandusi (aga kus neid ei oleks?), võis meie koduga kõigiti rahule jääda, siin ei tarvitatud alkoholi ja jäeti kõik erimeelsused koduseinte vahele.

      Siis tuli detsember ja jõuluaeg oli lähenemas.

      „Jõulupühadeks läheme Kaldaliivale!” ütlesin kord õhtusöögi ajal, mil me kõik kolmekesi söögilaua ääres istusime.

      „Mina ei tule!” kuulutas Lea sedamaid.

      „Sina ei tule? Jõulud on perekonnapühad, siis peab kogu pere koos olema,” arvasin tagasihoidlikult, kuid Asta asus tütre poolele.

      „Mis temal! Las läheb noortega, neil omakeskis lõbusam.”

      „Nojah, ma arvasin, et meil on perekond…” Tegin pettunud näo, kuigi olin niisugust asjade käiku ette arvanud. „Aga sina ikka tahad minna?”

      „Jaa, ema tahab kindlasti!” ütles Lea enne, kui Asta jõudis suud paotada. „Eks ju ema, sa lähed?”

      „Mis mul üle jääb, eks peab minema.”

      „Asta!” ütlesin etteheitvalt. „See on ju Kaldaliiva!” Äärepealt oleksin lisanud – meie paradiis, aga hetkel tundus niiviisi öelda kuidagi kohatu. Näis, et kaks pereliiget poleks sellega nõustunud.

      Veetsimegi СКАЧАТЬ