Kaldaliiva. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõppeski. Ei saa öelda, et too kokkupõrge oleks meie edaspidisele suhtlemisele pikka või sügavat jälge jätnud – sellest ajast peale pidin lihtsalt arvestama sellega, et mul on kodus kaks ühtemoodi mõtlevat, tunnetavat ja igal võimalikul juhul minu vastu häälestatud naisolevust. Ja seda enam kiindusin ma Kaldaliiva maakodusse ning seal ootavasse lõputuna näivasse, kuid pidevat tegutsemisrõõmu pakkuvasse töösse.

      Kuigi olin oma tütre otsuses kahelnud, läks Lea tõesti majavalitsusse tööle. Lootsin vaikselt, et kokkupuutumine tegeliku eluga temas need teravad ogad maha viilib, mis meie suhtlemist olid järjest enam mõjutama hakanud. Vähemalt ühte pidi ta oma väikese palga juures tunda saama – seda, et rahasaamine polegi enam nii hõlbus, kui senini oli olnud. Ise raha teenida on hoopis midagi muud kui seda oma vanematelt lunida. Ja seda, mis tema vanemate õpetustest ja kõnelustest ei olnud talle külge jäänud, pidi paratamatult õpetama elu, vähemalt sel ajal ma lootsin niiviisi.

      Siis tuli üks septembripäev, mil Lea õhtul nagu möödaminnes mainis:

      „Tead, iss… Ma panin ennast autojuhikursustele kirja. Paarsada rubla ja mul on load käes!”

      Autojuhtimise vastu oli Lea juba lapsest saadik suurt nõrkust tundnud, ja see oli suuresti minu teene. Vanasti öeldi, et iga inimene peab selgeks õppima peale igapäevaelus vajaliku ka jalgrattasõidu, ujumise ja tantsimise; üldise autostumise ajastul lisandus sellele ka auto juhtimise oskus. Asta keeldus kategooriliselt rooli taha istumast, ja tema asemel püüdsin oma oskusi edasi anda Leale. Tüdruk oli kuuene, kui ta esimest korda autorooli panin, esialgu enda sülle võttes, sest jalad ei ulatunud pedaalideni. Kümneselt tegi ta kuskil metsalagendikul oma esimese iseseisva sõidu, ja hiljem, kui olin veendunud, et Lea asjaga hakkama saab, piirdusin üksikutel maateedel kõrvalistuja osaga. Nüüd, kui vanus võimaldas tal juba juhiluba taotleda, oli tema samm kõigiti loogiline, kuid…

      „Paarsada rubla… See on sinu kahe kuu palk!”

      „Nojah, aga eks ma loodan sinu peale. Üksainuke tütar sul ongi!”

      Jälle see nurruv ja ometi iseteadlik toon – kas ma olen tõesti nii järeleandlik olnud, et Lea sellele mängibki? Teab juba ette, et nagunii saab kõik, mis ta tahab?

      „Seekord jääb ära! Kaldaliivalegi mul ei jätku.” Raputasin tõrksalt pead, tütre enesekindlus hakkas mulle tõsiselt vastu.

      „Kaldaliiva? Sa pead siis seda lagunenud hütti tähtsamaks kui minu juhiluba?” imestas tema ja tegi näo, nagu oleks südamepõhjani solvunud.

      „Kui sa oleksid edasi õppima läinud, siis vast… Aga nüüd otsustasid iseseisvaks hakata, eks siis maksad ise oma väljaminekud!” ütlesin ja tundsin sisimas väikest heameelt, et olin selle ütlemisega suutnud jällegi oma pedagoogilist joont tõestada.

      „Ongi nii või? Siis mul ei jää muud üle, kui pean selle raha kuskilt kokku laenama. Ega ma enam loobuda ei saa, homme on esimene tund. Ja ega ma ei loobugi!” ütles Lea kindlalt.

      „Raha laenama? Taga targemaks! Võlg on võõra oma, see tuleb ju tagasi maksta! Ja pealegi…” Pagana pihta, kas ma pean tõesti talle hakkama seletama, et mina, Kivila metallitehase osakonnajuhataja Valter Kummel, olen siin väikelinnas küllaltki tuntud isik – ja kui mu tütar nüüd võõrastelt raha laenama läheb, oleks see meie perele häbi, suur häbi. Pole me ju nii vaesed, et…

      „Noh, mis pealegi?” küsis Lea. Jälle minu arust väljakutsuvalt, ta sai aru, et on mind umbtänavasse ajanud.

      „Kui palju sul endal raha on?”

      „Ega palju just ei ole. Viisteist rubla kraabin kokku.”

      „Kurat… Ja millal sa maksma pead?”

      „Homme,” teatas Lea süütult.

      „Mul ei ole nii palju! Rahakott on tühi, saad aru?”

      „Aga hoiukassas sul on,” teadis tema, ja tal oli õigus. Olin alati pidanud õigeks, et igaks juhuks peab hoiukassas mõningane summa raha olema, sest kunagi ei või ette teada, millal seda vaja läheb. Kas juhtub mõni autoavarii või…

      „See on hädavajaduseks, saad aru! Seda ma ei kuluta niisama!”

      „Mina arvan, et praegu ongi hädavajadus.”

      „Kurat võtaks, millal sa hakkad aru saama, et oled nüüd iseseisev inimene? Toiduraha me sinu käest nagunii ei võta, kõik, mis teenid, jääb sinule… Aga ära küsi minu käest juurde!”

      „Ega ma muidu küsiks, aga praegu on tõesti hädavajadus. Mis siis ikka, kui sa ei taha anda, eks ma siis laenan.”

      „Jäta järele! Oota, ma räägin emaga, siis vaatame,” ütlesin ja tundsin, et minu kindlus on väga viletsast materjalist tehtud, see mureneb üsna kergesti. Eriti sellepärast, et seda murendatakse ühtaegu nii seest- kui väljastpoolt. Leal on õigus – mul ei ole rohkem lapsi, tema on ainus. Ja tema pärast oleme seni oma abielu püsti hoidnud… Kas tõesti ainult tema pärast?

      Ta sai selle raha – lehvitas võidukalt pruune rahatähti ja pistis oma rahakotti.

      „Aitäh, iss… Ma ju teadsin, et… et sa oled hea isa!”

      Selle viimase oleks ta võinud ütlemata jätta, sest mulle tundus, et tegelikult tahtis ta öelda midagi muud: ma ju teadsin, et ma sinult selle raha nagunii saan…

      4

      Koorekülas oli meile kõige lähem naabertalu Västriku. Selle peremehe Elmariga olime üheealised, see selgus juba tutvumisvisiidi käigus, mille me koos Astaga Västrikule tegime. Vastuvisiiti andis aga oodata, ilmselt oldi Västrikul arvamisel, et vajame mõnevõrra aega, et oma suvekodu korrastada. Aga siis, kui mul maja voodri löömine oli poole peale jõudnud, tuli Elmar ootamatult Kaldaliivale. Ta seisatas keset õue, heitis pika pilgu maja katusele ja nentis:

      „See katus on küll sedaviisi lookas, et ei kõlba. Uue voodri teed ümber, aga oleks pidand vast katusest alustama.”

      „Nojah, eks seda minagi… Aga ma pole enne rookatusega tegemist teinud, ei oskagi midagi ette võtta. Anna head nõu!”

      „Rookatuse kõige nõrgem koht on hari, see on teada! Seda võid küll hoolega teha, aga kõige enne hakkab ikka sealt läbi laskma. Nüüd pannakse harjale eterniit, see peab hästi ja ilus vaadata kah.”

      „Seda olen minagi näinud, aga kuidas seda panna…”

      „Sellega saab hakkama! Kui sa kümmekond lauda ohverdad ja eterniidi ära tood, ma tulen appi,” lubas tema, ja nii ka jäi. Eterniidi tõin aleviku kauplusest oma auto katusel kohale, Elmar tuli ja kopsis kõigepealt kokku pika redeli. Ning hakkas siis katusel turnima, togis sellest läbi mingid teravaks tehtud vaiad, lõi need pööningul sarikate külge ja saagis pealtpoolt parajaks. Siis oli järg laudade käes, seejärel istus mees juba kaksiratsi katuseharjal ja nõudis eterniiti. Kogu minu arvates keeruline töö sai tehtud ühe päevaga, õhtuks oli majal uus ja sirge katusehari peal.

      „Sul käis see nagu käkitegu! Mina poleks selle tööga hakkama saanud, mul pea ei kannata kõrgust,” tunnistasin, kui Asta oli meile õhtulaua katnud ja ise teise tuppa taandunud. Omalt poolt panin lauale ka pudeli haljast. „Katuse liigud! Ütle nüüd, kui palju ma sulle võlgu olen?”

      „Nalja teed või? Ega ma raha pärast tulnud!” naeris Elmar. „Naabreid peab ikka aitama.”

      „Seda СКАЧАТЬ