Rännak. Brandon Bays

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma olen viimase 13 aasta jooksul seal nii paljudele inimestele saadaval olnud. Just praegu ei ole aeg ennast teistele anda, isegi kui ma oleksin lihtsalt taustal… Ma olen enesele lubanud, et sel korral toetan ma iseennast ja ma teen oma parima.” Mul oli raske neid sõnu öelda, sest kogu mu süda ja hing ihkas olla seal ja kursustel kaasa aidata, ometi ma teadsin, et pean pidama endale antud lubadust.

      Teadsin, et Doni saab kätte alles hilja õhtul, seepärast otsustasin helistada oma kallile sõbrale Skipile, et tunnistada kellelegi oma „nurjumist” ja vähemalt saada see südamelt. Tema oli üks neist kaheksast inimesest, kellel ma oma tervenemisrännakust olin rääkinud, ja ta oli mind algusest peale toetanud. Tema mõjutas akupressuuripunkte kummalgi seansil, mil ma jätkasin oma emotsionaalset tööd, ja nägi tegelikult minu intensiivset ning võimast muutumist. Ta oli kogu aeg olnud vankumatult toetav ja ma mõtlesin, et vähemalt suudab ta ehk mu tuju tõsta.

      Skip vastas oma tavapärase õhinaga: „Hei, Brandon, kuidas läks?”

      „Noh, mitte nii hästi, kui ma lootsin. Kasvaja on kahanenud korvpallist ainult viieteistkümnesentimeetrise meloni suuruseks.” Jutustasin kogu visiidist arsti juurde.

      „Hei! – Hei! – pea kinni, Brandon. Kas sa ütlesid, et korvpallist meloniks?.. see on uskumatu… sa oled imeväärne! Mille pärast sa muretsed?.. See kahaneb. Ära kuula, mida too tohter sulle rääkis – sa vaata ainult tulemusi. Sa tead, et kasvaja ei hakka paisuma ja kokku tõmbuma – SA TEAD, mis selle muutuse tekitas – ma olin sinuga, kui enamik sellest juhtus!”

      Siis, nagu räägiks ta naljatamisi hurjutades lapsega, ütles ta: „See pole Brandon, keda mina tunnen! VAATA, MIDA SA OLED TEINUD… SEE ON KADUMAS, BRANDON!!! Nüüd on ainult aja küsimus – anna sellele nädal või kaks. Niisuguse kiiruse juures, nagu asi edeneb, on su kõht lame, enne, kui sa arugi saad! Mis sa arvad?” Tema ohjeldamatu innukus, käsikäes absoluutse kindlusega, et ma tervenen, ning tema uskmatus minu seisundi suhtes olid nakkavad ning ajasid mind enda üle naerma. Häbelikult pidin tunnistama, et küllap on tal õigus.

      „Nojah, Skipper, on ju raske jääda tugevaks, kui arst sulle sisuliselt näkku ütleb, et oled paska täis.”

      „Tema on paska täis!” ütles Skip sooja „ega ma nii ei mõtle”naeruga. „Tema ei tea, kui pingsalt sa oled kõike läbi teinud, ega tea midagi alistumisest ja usaldamisest, mida sinult nõudis otsa vaatamine nendele iidsetele probleemi-dinosaurustele, mis sinu kasvaja sees varitsesid. Tema ei tea, kui vabaks sa oled saanud. Sa oled hiilgav, Brandon. Vaata ennast peeglist.”

      Tema vaimustus sai minust võitu.

      „Jäta see arst kus see ja teine, Brandon. Ta ei tea, kes sa oled. Ta ei tea, milleks sa suuteline oled. Kuule, mu naine käib Cedar Sinai hospidalis ühe võrratu arsti juures. Helista õige neile ja vaata, kas saad endale aja kinni panna, ütleme kahe nädala pärast. Selle aja peale peaks su kasvaja kadunud olema. Sa tead Cedarit – see on üks paremaid maal. Neil on see uskumatu kõrgtehnoloogiline aparatuur, mida nad on Jilli (tema naine, kel oli komplikatsioone rasedusega) juures kasutanud, ja nad on tõeliselt hoolivad. Tahad, et helistaksin neile? Nad on tipptasemel, Brandon. Sind peaksid kontrollima kõige paremad. Et su süda rahule jääks.”

      Kõheldes ütlesin jah, mõeldes, kas tõesti on kasvaja selleks ajaks kadunud.

      „Ma helistan sulle kohe tagasi. Vaatan, mida ma saan teha.”

      Viis minutit hiljem ta helistaski, täis elevust: „Hei, ma sain sulle aja mitte selleks, aga järgmiseks kolmapäevaks. Sulle kindlasti meeldib nende juures, kõik on tõesti kenad. Võib-olla tuleb sul paar tundi oodata, sest paistab, et nad on tõesti väga hõivatud, aga ma luban sulle, et asi on seda väärt.”

      Järgmise poolteise nädala jooksul tõdesin rõõmuga, et Skipi sõnad kasvaja vähenemise kohta läksid tõeks. Nädala edenedes muutus mu kõht aina lamedamaks. Kui läksin oma massaažiterapeudi juurde, kinnitas too kogu aeg: „Brandon, mul lihtsalt on tunne, et seal pole midagi. Ma ei tunne seda enam käte all, ükskõik kui sügavale ma ka ei suru.”

      Mu käärsooleterapeut kordas kajana sedasama, öeldes, et ta tundis intuitiivselt, et olin lasknud lahti aastaid kestnud emotsionaalsest koormast. Ja kogu selle aja jooksul kasutasin ma ravimtaimi, sõin ainult värskeid ja tooreid puu- ja aedvilju, jõin tohutul hulgal värskelt pressitud mahlu, võtsin mineraale ning toetasin oma kõhnemat ja erksamaks muutuvat keha nii hästi kui oskasin.

      10

      Järgmisel kolmapäeval, kui ma polikliinikusse jõudsin, tundsin vaikset ärevust, natuke hirmu ja lihtsameelset lootust. Skipil oli õigus – ma pidin ootama üle kahe tunni ja ooteruum seal saalivate tulevaste emade ja juba õnnelike titemammadega nägi välja nagu pidev edasi-tagasi lainetus. Püüdsin oma rahutut meelt panna huvituma mitmesugustest ajakirjadest, mis seal olid, aga leidsin, et olin ootusest liiga elevil.

      Viimaks tuli õde ja hõikas minu nime. Mind juhatati mööda mitmest lahtisest uksest, kust ma nägin igasuguseid keerulisi seadmeid. Õde palus mul riided vahetada, andes samal ajal uhkelt seletusi mitmesuguste aparaatide kohta ruumis, kus ma ootasin. „See on tehnoloogia viimane sõna, sellega saavad arstid täitsa täpselt näha teie organite sisse. Kui te soovite, keerab ta monitoriekraani teie poole, nii et te näeksite, mida ta teeb. Küll näete, doktor on väga vastutulelik – ta seletab teile kõike sel ajal, kui teeb pilte. Kui te tahate, meil on kõige uuem värk – rasedatele meeldib see kangesti –, see on aparaat, mis võib pildid paari hetkega ilmutada samal ajal, kui neid võetakse. See on nagu polaroid. Rasedatele meeldib neid pilte koju viia ja oma in utero titadega uhkustada. Kui tahate, siis ainult paluge arsti, ta annab teile pildid kaasa.”

      Ma mõtlesin, kui tehniline see kõik näib, aga mu süda läks soojaks õe ilmsest sõbralikkusest, ja kui ta lahkus, hakkas mu süda kloppima, kui ma arsti oodates seal aparaate täis toas istusin.

      Viie minuti pärast sammus tohter hoogsalt sisse, tal polnud seljas tavapärane arstikittel. Ta hakkas mulle otsekohe meeldima. Me lobisesime sellest, kui kena paar Skip ja tema naine Jill on, ja lõpuks jõudsime ka minu visiidi eesmärgini.

      Olin juba teinud otsuse, et ma ei räägi sellele arstile kogu lugu. Ma tahtsin värsket kallutamata arvamust, mis põhineb tehnilistel tulemustel, mitte minu eelmise arsti diagnoosil. Seepärast laususin vaid: „Ma olen 39 aastat vana ja minu günekoloog arvas, et oleks hea mõte teha põhjalik ultraheliuuring – ta oli mures, et mul võib olla väike kasvaja, ja et ma olen niisuguses eas, kus seda esineb…”

      Ta katkestas mind, küsides: „Emakas, munasarjades – kus kohas?”

      „Ta ei öelnud täpselt,” püüdsin jääda ebamääraseks ja mittemidagiütlevaks.

      „Noh, teeme siis ulatusliku läbivaatuse. Nõnda saame kõigest täieliku pildi. Hiljuti saime uue aparaadi, mis teeb asja palju täpsemaks ja kergemini nähtavaks. See pole võib-olla nii mugav, sest see tähendab, et ma pean sondi teie sisse viima, aga ma luban, et teen seda õrnalt. Niiviisi näeme seda iga kandi pealt.”

      Vastasin, et tegelikult soovin ma väga nii selget ja põhjalikku vastust kui võimalik ning olen valmis kaasa aitama kõiges, mis vajalik. Läbivaatus kulges üsna sedamoodi, nagu õde oli rääkinud. Arst oli väga jutukas ja tegi selgesti kõik, mis võimalik, et ma end hästi tunneksin, tegeledes samal ajal väga kliiniliste, graafiliste asjadega.

      Lahkelt keeras ta monitori minu poole, et ma näeksin, kuidas ta sondeerib uuritavaid elundeid. Viie minuti pärast ütles ta rõõmsal toonil: „Noh, esialgu ei leia ma midagi. Me peame põhjalikumad olema. Ma vaatan СКАЧАТЬ