Rännak. Brandon Bays

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli õppinud. Kuigi tema eriala oli massaaž, nägin ma, et tal oli suur armastus vaimse sfääri vastu ja arvatavasti sama sugune teadmistejanu nagu minulgi.

      Hakkasime lobisema, enne kui alustasime, ja ma rääkisin talle kogu loo algusest peale: et minu kindel uskumus oli, et emotsionaalsed mälestused talletatakse keharakkudes ja antakse ühelt rakupõlvkonnalt teisele ja et tõeline tervenemine algab siis, kui lased lahti nendest rakumälestustest. Ma palvetasin kogu südamest, et näeksin lõpuks seda, mis oli tolle kasvaja sees peidus. Ma lootsin, et tema suudab aidata.

      Tunnistasin talle, et töötades ise keha ja meelega, olin ma viimase 20 aasta sees arvatavasti kõike proovinud ja teinud. Ma tundsin, et olin kogenud iga kättesaadavat tervendamistehnikat ja arvasin, et olen tegelenud juba kõikide oma emotsionaalsete probleemidega. Nii et kui mu kõht aina kasvas ja kasvas, ei tulnud mulle pähegi, et midagi võiks tegelikult olla tõsiselt pahasti. Ma pidin tunnistama, et olin võib-olla muutunud ülbeks – mõeldes, et minuga ei saanud seda juhtuda.

      Ma andsin talle teada midagi niisugust, mida ma polnud kellelegi rääkinud – kui alandav see oli olnud, ja missugust häbi olin ma tundnud mitte üksnes avastades, kui suureks oli kasvaja läinud, vaid ka taibates, kui kaua ma olin seda eitanud. Ma lihtsalt ei tahtnud uskuda, et minul võib midagi viga olla, sest ma tegin alati kõike õigesti.

      Surja peatas mu, öeldes: „Teate, kõlab niimoodi, et tegitegi kõike õigesti – minule paistab lihtsalt, et siin on mingi vana jama, millest peate lahti saama.”

      „Aga ma tunnen, et olen läbi teinud iga tervendamisprotsessi maa peal!”

      „Noh, selge on, et teie keha niimoodi ei arva! Fakt, et teie emotsionaalne probleem on avaldanud end füüsilisel tasandil, peab tähendama, et olete viimaks valmis sellele otsa vaatama ja sellest lahti laskma.”

      Teadsin, et tal on õigus, ja noogutasin vaikides nõusolevalt. Näis ilmselge, et jagame samu uskumusi tervise kohta, ja ma tundsin end väga mõnusalt.

      Me muudkui jutustasime teineteisele lugusid mitmesugustest terapeutilistest praktikatest ja naersime mõne naeruväärsema asja üle, mida olime proovinud, kui olime nooremad. Siis hakkasime rääkima oma vaimsetest teostustest. Ligi 45 minutit kadus märkamatult, enne kui taipasime, et raiskame väärtuslikku raviaega.

      Enne kui alustasime, palvetasin vaikselt, et mul oleks julgust vaadata seda, mis on talletatud kasvajasse, oli see siis mis tahes. Siis avasin enda ja alistusin sisemiselt ning lubasin endal avarduda vaikusse, mis oli kogu Rännaku kestel olnud minu pidevaks kaaslaseks. Teadsin vaistlikult, et kõik vastused tulevad just sellest vaikusest – mitte minu isiksuselt ja kindlasti mitte minu lobisevalt mõistuselt. Kui minu mõtlev mõistus pidanuks vastustega välja tulema, oleks ta seda nüüdseks juba teinud. Ja kuna see nii polnud, oli minu ainus tee usaldus: usaldus sügavama tarkuse vastu, selle tarkuse vastu, mis kandis hoolt, et mu süda lööb, silmad säravad, juuksed kasvavad; usaldus lõpmatu intelligentsi vastu, mis vastutas mu rakkude paljunemise eest; usaldus selle osa vastu minus, mis on ärkvel öösi, kui ma magan. Ma teadsin, et peaksin alluma oma sügavaimale olemusele – oma tõelisele minale –, mis minule tundus nagu „kodu”.

      Kui Surja hakkas mind masseerima, panin silmad kinni ja tundsin, kuidas ma üha sügavamalt lõdvestusin rahusse. Taas kogesin, et aeg peatus – mu aistingud olid täiesti elavad ja ometi mu meel puhkas täielikult selles rahus, mis tundus tohutu ja piiritu. Tundsin, et olen ühendatud kõigega.

      Masseerimise ajal soovitas Surja: „Astuge oma vaimusilmas paar sammu kasvaja sisse ja vaadake, mismoodi seal all välja näeb.” Tema soovitus tundus nii endastmõistetav ja kuidagi õige. Seepärast otsustasingi nõnda teha. Kui ma jõudsin oma emakasse, ei meeldinud mulle see, mida ma nägin. See nägi välja üsna hirmutav ja rohkem kui korra mõtlesin: „Ma lähen siit välja. Ma ei taha seda kõike näha.” Aga minu sisemine tarkus tuletas mulle kogu aeg meelde, et ma olin seal põhjusega, ja seepärast palvetasin uuesti, et saada julgust astuda vastu sellele, mida ma pidin nägema. Ma olin kindel, et leian midagi, mida ma lihtsalt ei suuda näha.

      Kui ma kasvaja sees „ringi kõndisin”, jõudsin kohta, mis tundus eriti pime. Kui ma sellele kohale liginesin, tajusin seintest õhkuvat tugevat hirmutunnet. Spontaanselt sähvatas minu ees vana mälestus tugevast lapsepõlvetraumast. Otsekohe kontrollis seda minu kahtlev, mõtlev vaim ja ütles: „Ei või olla – ma tean sellest mälestusest kõik – ma olen ammu selle probleemiga tegelenud ja selle kõrvale pannud! Asi polnud nii suur – see ei saa olla siin toimuva põhjus… mull-mull-mull…”

      Kui Surja jätkas masseerimist, kõnelesin argsi otsustustest, mida minu mõtlev vaim tegi. Ta lausus rahustavalt: „Noh, eks kehamälu tuli selle vana mälestusega lagedale asja pärast. Miks mitte minna nüüd sellega kaasa? Isegi kui teie mõtlev vaim selles kahtleb, mida on teil kaotada?”

      Nõnda ma jätkasin selle mälestuse jälgimist. Omas vaimus leidsin end läbi tegemas seda stseeni otsekui elavates värvides ja aegluubis. Üllatav küll, ootamatud emotsioonid, mis ma olin maha matnud ja ammu unustanud, näisid kerkivat üles ja pinnale näis tõusvat tõeline tunne, mis mul tol korral oli. Ma olin olnud liiga edukas, isegi tollal, maskeerimaks oma tõelisi emotsioone vapra näo taha.

      Pisarad hakkasid vaikselt mööda mu palgeid voolama.

      Tundsin, et see on väga isiklik, ega tahtnud sellest Surjale palju öelda. Ja ometi oli selles tohutu kergendus, et viimaks ometi olin enesega tõeliselt aus – võttes maha maski ja lastes endal kogeda uskumatut haavatavust ja abitust, mida ma tundsin väikese lapsena selles mälestuses. Viimaks lasksin endal tunda loomulikke emotsioone, mida ma ei olnud lasknud endal kogeda toona trauma ajal. Mingil moel, isegi väikese lapsena olin ma õppinud, et mul ei olnud lubatud näidata oma tõelisi tundeid. Ja veel tähtsam, ma polnud suutnud neid endalegi tunnistada.

      Nõnda, väga lihtsal, puhtal viisil lubasin ma viimaks endal kogeda seda, mis oli seal kogu aeg olnud. Ma polnud seda vana mälestust tegelikult kunagi unustanud ja selle „avastamine” ei olnud tegelik ilmutus. Aga üllatusena tuli, kui tugevad minu tõelised tunded olid – ma olin nii edukalt neile kaane peale pannud ja suutnud ennast veenda, et see polegi nii tähtis!

      Sellest, mida ma läbi elasin, rääkisin Surjale vähe, ja ta küsis leebelt: „Kas tunnete, et olete lõpetanud?” Ma küsisin oma sisemiselt tarkuselt. „Ei.”

      „Noh, ehk kujutlete siis väikest lõkketuld ja panete kõik inimesed oma mälestuses koos endaga selle ümber. Ajage tule ääres juttu ja uurige välja, miks teised inimesed käitusid nii nagu nad käitusid, ja andke neile teada oma tõelised tunded – laske oma nooremal minal rääkida nendega nii, nagu oleksid nad praegu siin.”

      Jälle tundus, et see on hea mõte, seepärast mõtlesin, ma proovin – kaotada polnud midagi. Samal ajal sain ikka mõnusat lõõgastavat massaaži. Surja näis vaistlikult teadvat, millises piirkonnas oli mul pinge ja leevendas seda, samal ajal kui mina jätkasin oma sisemist protsessi. Kujutlesin end praksuva laagrilõkke äärde. Seal olid mu mõlemad vanemad – nad näisid nii palju nooremad ja olid riides 1950. aastate vanamoelises stiilis –, nelja-aastane mina, kes oli läbi teinud emotsionaalse mälestuse, seisis seal oma kleidikeses, näides väga kaitsetuna ja ebakindlana. Ka minu praegune mina oli seal, seepärast otsustasin minna oma noorema mina juurde ja kutsuda teda endale sülle, nii et ta tunneks end kaitstuna ja mõnusalt. Ma olin väga üllatunud selle üle, mida lõkke ääres öeldi. Ma polnud aru saanud, kui tugevad olid minu noorema mina üleelamised tolles mälestuses. Paistis, et väikesel minal oli jagada palju väljaütlemata valu. Viimaks ütles ta seda, mida polnud aastaid suutnud öelda. Näis, nagu voolaks temast aastatepikkune valu. Kui paistis, et ta on sõnadest tühi, pöördusin vanemate poole ja küsisin, miks nad olid niimoodi käitunud. Ma olin samavõrra üllatunud, kuuldes, mis tol ajal СКАЧАТЬ