Rännak. Brandon Bays

Чтение книги онлайн.

      6

      Teel lennujaamast koju, paberlipik käes, tundsin endas kasvavat ootamatut elevust. Suutsin vaevu ära oodata, kuhu see uus teeviit mind järgmiseks juhatab.

      Nõtkel sammul kepsutasin Malibus eesuksest sisse, tõttasin telefoni juurde, valisin paberlipik oleva numbri ja mulle vastas terapeudi sekretär. Ta vabandas ülevoolavalt, kuid tal pole kuu aja sees ühtki vaba kohta. Kas ma tahan järgmisel kuul kirja panna?

      Üks kuu? Mul ei olnud enam kuud aega! Jäänud oli vähem kui kolm nädalat.

      Tundsin, nagu oleks keegi torganud nõela minu õhupalli. Kuidas võis olla nii, et ta ei saa mind vastu võtta? Ma olin ju nii kindel, et tema on osa minu Rännakust – üks minu teeviitadest. Seni oli kõik sujunud nii eeskujulikult, nii kenasti – just nagu oleksin „tsoonis”, millest nii paljud sportlased räägivad. See ei saanud olla tõsi. Küsisin sekretärilt, kas ta on absoluutselt kindel.

      „Jah, mul on kahju – tal on kõik ajad kinni.”

      Löödult panin toru ära, ometi kuidagi kõhklevalt. Kaks minutit hiljem helistasin uuesti: „Kas ma võiksin vähemalt temaga rääkida?”

      „Tal on praegu klient.”

      „Kas te võiksite talle mu palve edasi anda?”

      „Ma teatan talle, et te helistasite.”

      Tol õhtul kell kolmveerand üksteist sain telefonikõne, mis algas äreva vabandamisega nii hilise helistamise pärast. „Minu nimi on Benjamin – see kraniaal-vistseraalmassaaži terapeut, kellele te helistasite…”

      Me rääkisime veerand tundi ja ta ütles: „Kuulge, kui teil pole midagi selle vastu, et tulla kell seitse hommikul, sobitan ma teid nii mitmesse seanssi, kui saan, kuni selle ajani, mil peate uuesti analüüse tegema. Kas saate nii vara tulla?”

      „Ma ei saa endale tulemata jätmist lubada. Olen kohal 6.45.”

      Kuigi varahommikud ei ole kunagi minu parim aeg olnud, olin ma põnevil aktiivsest tööst oma füüsilise tervendamise heaks ning rõõmus, et kõik näis jälle õigetel rööbastel olevat ja sujuvalt „voolavat”.

      Esimese seansi lõpus pöördus Benjamin minu poole, kui ma oma mantlit võtsin, ja ütles: „Teate, mul pole niisugust tunnet, et see teile mingi probleem oleks, mul on peaaegu tunne, et see juba tervendab ennast ise. Ma tean, see kõlab jaburalt, sest teie läbivaatus on vähem kui kolme nädala pärast, aga mul on tunne, et te saate selle asjaga hakkama!”

      Ma peaaegu kordasin seda valjusti koos temaga! Vangutasin pead, naeratasin ja viipasin hüvastijätuks: „Homseni.” Mis see oli, mingi mantra või?

      Benjamin andis mulle ühe väga hea käärsooleterapeudi nime ning võtsin kähku temaga ühendust ja sain kohe ka aja. Meie puhastusseansi ajal kompas ta mu kõhtu ja ütles: „Teate, mul on tunne, et see kaob väga kiiresti, aga siia on topitud mingi vana emotsionaalne kraam, millest peate lahti laskma.”

      „Ma tean,” pobisesin vaikselt. Teadsin juba liigagi hästi, et kuigi ma hoolitsesin aktiivselt oma füüsilise keha eest, valmistudes tervenema, ei olnud ma ikka veel puudutanud emotsionaalset poolt – ma ei olnud läinud tuumani, mis ülepea kasvaja oli tekitanud. Vaatasin endasse, et näha, kas ma väldin mingit probleemi, ja tundsin ausalt, et ei. Ma olin kogu aeg avatud ja usaldav, et mind juhitakse, ega olnud tundnud, nagu mind „kutsutaks” või tiritaks sukelduma kasvaja emotsionaalsesse põhjusesse.

      Nõudis palju vaprust ja rohkem kannatlikkust, kui mina harjunud olin, et püsida usaldav, ning teadsin teravalt, et aeg marsib edasi! Tol õhtul sain telefonikõne San Franciscost, oma kallilt vaimselt sõbralt Kabirilt. Ta on juhtumisi onkoloog, kes spetsialiseerub vähile, ja ma kuulasin, kui ta pidas tunniajase loengu tehnilistest meditsiinilistes detailidest, millest ma enamasti aru ei saanud. Kogu aeg oli mul tunne: „Peab olema mingi põhjus, miks ma kõike seda kuulan.” Viimaks, jutuajamise lõpu poole, astus ta oma arstirollist välja ja muutus jälle sõbraks ning mina sain ka sõna sekka öelda. Andsin talle teada, et olen kavatsenud mitte tavameditsiini teed käia. Et kavatsen üritada ennast ise tervendada, enne kui annan kirurgidele võimaluse mu kõht lõhki lõigata, ja et ma tõesti tahan jõuda emotsionaalsete probleemideni, sest olen aru saanud, et need on asja tuumaks. Sest ma tahan saada selgeks, mida see kasvaja tahtis mulle õpetada.

      „Brandon, mul tuli just üks mõte! Sa peaksid paariks päevaks siia tulema, mul on üks suurepärane kehaga töötaja, kes aitab inimestel vabaneda emotsionaalsetest probleemidest, mis kehas peidus on, samal ajal kui tema nende keha töötleb – see on imeväärne meetod! Ma käin ise korra nädalas tema juures! See naine on maagiline! Ma olen tema seanssidest tõesti palju kasu saanud.”

      Arsti kohta muutus ta mõnikord nii dramaatiliseks, aga selles, mida ta rääkis, köitis mind miski, ja pealegi, kui too naine polnudki nii hiilgav, võisin ma alati minna kohalikku meditatsioonikeskusse, seal mediteerida ja osaleda mõnes programmis – lisaks sain veeta aega Kabiriga ja temaga vaimsetel teemadel juttu ajada.

      „Ma vaatan, kas saan hea lennu. Kui mitte, siis peame arvama, et see polnud määratud.”

      Nagu jumal tahtis, sain ma super-super erisoodsalt kaks piletit San Franciscosse kõigest 48 tundi hiljem. Arsti juurde minekuni oli ainult kaks ja pool nädalat ja siin ma olin taas – USALDASIN, USALDASIN, USALDASIN!

      Sain rõõmuga teada, et Kabir oli mulle juba paar seanssi kinni pannud. Arstina polnud tal peaaegu üldse aega minu jaoks, mis sobis mulle hästi, sest mul oli lennukilt maha astudes tunne, et San Franciscos peab juhtuma midagi tähtsat

      Tegin ebatüüpilise otsuse mitte minna Kabiri poole, vaid võtsin Donile ja endale kohad väikeses kõrtsis, mis pakkus öömaja ja hommikusööki. See asus terapeudist natuke maad edasi, samal tänaval. Kuna mul tuli viibida seal kõigest paar lühikest päeva, mõtlesin, et võib-olla meeldib mul seansside vahel puhata, olla vaikselt ja lasta endal terveneda. Pealegi oli kõrts samal tänaval meditatsioonikeskusega, kuhu ma võisin minna mediteerima ja vaikuses istuma.

      Mingi osa minust teadis vaistlikult, et käes oli aeg tõele näkku vaadata – pöörduda endasse ja hoida omaette. Ma ei teadnud, kui tähtsaks too otsus osutus.

      7

      Kui astusin trepist üles, et minna kohtuma massaažiterapeut Surjaga, tundsin, kuidas ma sisemiselt vedelaks lõin ja natuke kartma hakkasin. Imestasin, mis see nüüd olgu, ja jätsin selle mõtte, kui kella helistasin.

      Ukse avas lahke näoga naine. Väga rahustaval toonil juhatas ta mu oma ravituppa, mis oli soe ja puhas ning lihtsal, kodusel viisil hellitav. Küsisin, milleks on toolil kaisukarud. „Oh, laste tarvis, kui nad siia tulevad. See annab neile turvatunnet. Mõnele täiskasvanule СКАЧАТЬ