Rännak. Brandon Bays

Чтение книги онлайн.

      Kuidas sa seletad seda 1200 entusiastlikule õppurile? Kuidas sa ütled inimestele, et meie kõigi sees on jõud – sisemine tarkus, mis vastutab selle eest, et meie süda lööb ja rakud paljunevad, et me hingame sisse ja välja isegi siis, kui me magame – ja siis pakkuda, et sellega on võimalik kontakti saada ja usaldada, et see juhatab meid avastama rakkudesse talletatud emotsionaalseid mälestusi?

      Ja kuidas sa siis seletad, mida teha, kui need mälestused on avastatud? Kuidas täielikult läbi töötada seda, mis on jäänud lahendamata, ning sellest viimaks lahti lasta? Kuidas oskaksin ma seletada, et selles protsessis juhatati mind spontaanselt, ja et siis, kui ma lõpuks lasksin emotsionaalsel lool minna ja andestasin kõigile asjaosalistele täiesti, hakkas minu sees juhtuma midagi sõnulseletamatut? Et minu keha hakkas spontaanselt ja automaatselt tootma terveid rakke, ilma et minul oleks midagi vaja teha olnud.

      Kuidas sain ma seletada, et korvpallisuurune kasvaja võib kaduda kenasti ja puhtalt ainult kuue nädalaga, kui rakkudesse talletatud mustriga on lõplikult arved klaaritud?

      Ma kõndisin minema, mõeldes, et see oli võimatu ettepanek, ja kadusin vaateväljast, et Tony mind kogemata üles ei leiaks, enne kui Chopra peab lavale minema. Kuid mõtlema oli ta mind pannud küll. Mingi osa minust ütles: „Brandon, see kasvaja oli kingitus – mitte ainult sinule, vaid ka teistele, kes saaksid kasu sellest, mida sina avastasid.” Ja teine osa minust ütles: „Jah, kuid iga inimene peab ise oma tervenemisrännaku läbi tegema. Keegi teine ei saa seda tema eest teha – see peab olema isiklik avastamise Rännak, igaühe jaoks ainulaadne. Kes olen mina, et tahan astuda lavale ja öelda inimestele, mida teha? See on puhas ülbus.”

      Ja nõnda kõikus mu meel edasi ja tagasi, samal ajal kui ma ennast koridoris varjasin, oodates, et Chopra lavale läheb. Kui tema oli juba laval, lipsasin ma seminariruumi ja seisin taga, et kuulda tema juttu rakutervenemisest.

      Ma olin seda nii palju kordi varem kuulnud ja alati oli see värske ning inspireeriv. Aga seekord kuulasin seda uute kõrvadega – mitte kui oivalist teooriat või võimalikku mudelit, vaid kui fakti avaldamist, minu enda kogemuse avaldamist. Ta seisis laval ja kinnitas, teaduslikust vaatevinklist, täpselt seda, kuidas minu kasvaja oli lahkunud – öeldes, et on võimalik katkestada degeneratiivsetesse rakkudesse talletatud mälestusi, ja kui see muster on lõhutud, saavad uued terved rakud nende asemele tulla.