Hotell K. Kathryn Bonella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      1999. aasta teisel jõulupühal lendas Michael Balile, kotis kaks akvalangiballooni, mis rikkusid tema noore elu igaveseks. Kui ta oma sukeldumisvarustust võtma läks, jälgiti seda juba, kuna läbivalgustamine oli tuvastanud balloonides midagi kahtlast. Tolliametnikud olid pannud koti pagasilindile, et näha, kellele see kuulub. Hetk, mil Michaeli käsi puutus kotisanga, jäi tema vaba elu viimaseks.

      Edasise osas läksid Michaeli ja politseinike ütlused lahku. Politsei väitis, et viis prantslase koos pagasiga lennujaama kontorisse, et balloone kontrollida, ning Michael vaatas kõike pealt. Pärast seda, kui tehti kindlaks, et terasballoonides ei ole hapnikku, puuriti sinna auk ja leiti peaaegu neli kilogrammi hašišit, mis oli jaotatud sadadeks väikesteks pakkideks. Politseinike sõnul tunnistas Michael esimesel ülekuulamisel üles, et oli Balile lennanud Bangkoki kaudu, kust ostis uimastid kavatsusega need Balil maha müüa.

      Michael eitas ülestunnistust ja seda, et ta hašišist üldse teadlik oli. Mehe sõnul kuulusid balloonid tema sõbrale Phillipile, kes elas Bombays ning oli neid 15-päevasel India-reisil kasutanud, aga keda ta kahjuks enam kätte ei saanud. Samuti väitis Michael, et politsei oli rikkunud protokolli, avades balloonid ilma tema juuresolekuta.

      Michaeli viibimisel K hotellis lasus tume vari – oli reaalne oht, et tema elu katkestab laskekomando. Tema vanemad lendasid Prantsusmaalt kohale, soovides meeleheitlikult midagi ette võtta, kindlad poja süütuses ja tulivihased võimetuse pärast seda tõestada. Nende palve võtta hašišikotikestelt sõrmejäljed lükati tagasi. Michael oli üles tunnistanud ja edasine uurimine ei olnud vajalik.

      Ainus tõeliselt efektiivne kaitse polnud aga süü või süütusega üldse seotud. Michaeli emale Helenele öeldi otse, et altkäemaks vahemikus 330 kuni 420 tuhat dollarit võimaldaks osta Michaelile viieteistaastase vanglakaristuse. Naine keeldus pistist andmast, uskudes, et poeg on süütu, ja nurjas sellega ainsa strateegia, mis oleks töötanud. Kohtunik mõistis Michaelile eluaegse vanglakaristuse, lükates tagasi süüdistajate taotletud surmanuhtluse. Michael pidi surmani vanglasse jääma. Kohtus istus Michael täiesti murtult, plastiktooli kössi vajunult. Et tulla toime teadmisega, et on K hotellile kaotanud kogu oma elu, leidis mees riskantse viisi – temast sai heroiinisõltlane. Vangla oli narkootikumide jaoks ideaalne koht.

* * *

      Michael oli esimene inimene, kes seisis silmitsi võimaliku surmanuhtlusega, aga ei läinud kaua, kui süüdistajad nõudsid juba järgmistele Bali uimastikaubitsejatele sama saatust. 29-aastane Mehhiko sukeldumistreener Vincente Garcia lendas Balile mitu kuud pärast Michaeli süüdimõistmist. Ta oli läbinud passikontrolli ning kõndinud pagasilindi juurde, et võtta lainelaud ja must kott. Mees ei mõjunud ebakindlalt, kuigi kotis oli viisteist kilogrammi kokaiini. Vincente reisis koos 32-aastase mehiklannast endise modelli Clara Gautriniga, kes mängis tema tüdruksõpra, nad pidid paistma tavalise puhkusel oleva paarikesena. Läbi lennujaama jalutades oli see paar vägagi seksikas, näiliselt täiesti muretud noored, nagu iga teinegi reisile minev paarike. Kumbki ei teadnud, et kõndisid otsejoones lõksu.

      Vincente polnud rahul oma mehhiklasest narkobossiga ja tahtis tolle “toiduahelast” välja lõigata. Ta oli küll hästi tasustatud narkomuul, aga soovis enamat – võttis ju tema kõige suuremaid riske, vaid vähesed uimastivedajad olid piisavalt jultunud, et ühe otsaga tuua kaasa viisteist kilogrammi. Ei kulunudki kuigi kaua, kuni ühel Bali suuremal hiinlasest narkobossil õnnestus Vincente enda teenistusse värvata. Mehhiklasest boss sai sellest õige varsti teada ja hakkas kättemaksu hauduma. Ta lasi Vincentet jälitada, et Bali lennu andmed välja uurida. Nagu enamik tarku uimastivedajaid, hoidis Vincente oma marsruudi alati saladuses, andes klientidele tavaliselt umbkaudse saabumiskuupäeva. Endise ülemuse nuhk oli aga kõik välja uurinud ja informeeris Mehhiko uimastipealikku, kes faksis info Bali politseile. Hetkel, mil Vincente registreeris oma pagasi, tõmbasid Bali ametivõimud silmuse pingule ning olid valmis talle turja kargama niipea, kui lennuk mehega Ngurah Rai lennujaamas maandub.

      Kahtlusalused Vincente Manuel Navarro Garcia ja Clara Elena Umana Gautrin arreteeriti teisipäeval turistisaare Bali lennujaamas, kuhu nad saabusid Tai pealinnast Bangkokist. Politsei väitel leiti paari kohvritest uimasteid. Indoneesia politsei sõnul oli mehhiklastelt leitud uimastite turuväärtus Balil nelisada seitsekümmend tuhat dollarit.

– EFE Uudisteagentuur, 12. aprill 2001

      Vincente ja Clara said süüdistajate ja kohtunikega kokkuleppele, et mehele mõistetakse surmanuhtluse asemel viisteist aastat ja naine pääseb puhtalt. Kohtunikud murdsid aga sõna, Clarale määrati seitse aastat ning Vincentele eluaegne vanglakaristus. Vincente päästmine laskekomandost oli parim, mida kohtunikud olid julgenud ilma kahtlusi äratamata teha. Olnuks raske seletada, miks sama kohus Balil mõistis Vincentele viieteistkümne kilogrammi kokaiini eest viisteist aastat, kui Michael oli vähem kui nelja kilogrammi hašiši eest saanud eluaegse. Ometi oli igaühele selge, et tegemist oli kokkulepega – Vincente sai ju sama karistuse mis Michael, kuigi oli süüdi rohkem kui neljakordse koguse vedamises.

      Veel üks uimastivedaja, kes end K hotelli surmatähe all sisse registreeris, oli 24-aastane Itaalia juveliir Juri Angione. Ta oli Ngurah Rai lennujaamas jäänud vahele surfilauakotiga, kus oli viis kilogrammi kokaiini. Juri oli Balil elanud jupiti kaks aastat, kui ütles kord tüdruksõbrale, et läheb paariks päevaks Taisse puhkusele. Ta oli lennanud Brasiiliasse, kus sai surfilauakoti, millesse oli eelnevalt pakitud viis kilo kokaiini, ning siksakitanud seejärel lennukitega tagasi Balile, üritades hoolega vältida jälgitavaid marsruute. Ta oli hoidnud eemale Jakarta lennujaamast, kuna seal oli mitu kuud varem võetud kolmeteistkümne kilogrammi kokaiiniga vahele brasiillasest kuller Marco, kes kandis uimasteid deltaplaani raami sees – Juri töötas sellesama jõuka Itaalia narkoparuni juures, kelle heaks Marcogi tegutses. Boss elas Balil ning nautis head elu, vaatas päikeseloojanguid ja jõi kokteile kõige eksklusiivsemates rannabaarides ja restoranides, samal ajal kui tema kullerid üle maailma ringi lendasid. Narkoboss oli öelnud Jurile, et vajab teda hädaolukorra tõttu, et saada kokku Marco surmanuhtlusest päästmiseks vajalik pistiseraha. Juri oli lennanud Brasiiliast Amsterdami, sealt Bangkokki, kus oli vahetanud KLM Royal Dutch Airlinesi lennufirma Thay Airwaysi vastu – ja saanud esimese, väga ilmse hoiatuse.

      Tai tolliametnik oli märganud tema röntgenit läbivas surfilauakotis midagi kahtlast. „Mis see on?“ küsis ta kotti katsudes. „See on plastmass,“ oli Juri vastanud. Ametnik sirutas käe luku poole ja Juri oli pidanud kiiresti reageerima, et veenda ametnikku kotti rahule jätma. „See on plastmass, mis kaitseb surfilauda.“ Ta vaatas, kuidas ametnik silus käega kotti, ja kordas: „See on kõigest plastmass!“, üritades kõlada ükskõikselt, kuigi süda tagus rinnus meeletult. „Olgu,“ ütles ametnik, andis tal märku edasi liikuda ja võttis ette järgmise reisija pagasi. Juri oli haaranud koti ja kõndinud tükk maad eemale, enne kui uuesti hingata julges. See oli olnud uskumatult napp pääsemine. Kergendustunne ei kestnud aga kaua. Mees teadis juba Brasiiliast lahkudes, et kott oli halvasti pakitud, aga ta oli selle ikkagi kaasa võtnud. See, et juba tavaline läbivalgustamine kahtlusi tekitas, suurendas tema hirmu veelgi, aga vaja oli läbida veel ka Bali turvakontroll.

      Terve Thai Airwaysi lennu Balile oli Juri kaalnud, kas peaks koti lihtsalt lennujaama jätma. Ta kaotaks kokaiini, aga jääks ellu. Juri oli vähemalt paarkümmend korda kraami vedanud, aga seekord oli kõik teistmoodi – halvasti pakitud kott võis saatuslikuks saada. Kui lennuk Bali lennujaama maandumisrada puudutas, otsustas mees siiski asjaga lõpuni minna. „Ma ütlesin endale: okei, ma teen proovi, mängin edasi. Ma tahtsin edasi mängida.“ Isegi silt „Surm uimastivedajatele!“, mida ta turistiviisa järjekorras oodates nägi, ei pannud teda meelt muutma. Ta oli kõndinud piki koridori Ngurah Rai lennujaama passikontrolli, samal ajal tiirlesid tolliametnikud juba tema koti ümber. Pärast järjekordset kahtlusi tekitanud läbivalgustamist kinnitas kohale kutsutud narkokoer, et kott on uimasteid tuubil täis. Toll saatis selle peibutusena pagasilindile ringlema, et tabada omanik. Nagu Michael ja Vincente enne teda, oli ka Juri pagasit võtma minnes liikuv märklaud. Surfilauakott oli lebanud tähelepanu äratamata tosina teise hulgas, Juri oli СКАЧАТЬ