Hotell K. Kathryn Bonella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hambast ilma. Mees oli kukkunud põlvili, kattes värisevate kätega verise näo, ning Saidin jõudis võtta pakiruumist matšeete. Mees nägi surma silme ees, aga ei saanud enam midagi teha. Saidin lõi matšeete talle pähe kinni, kõlas vali raksatus ja mees kukkus surnult maha. Saidin tõstis matšeete kõrgele pea kohale ja raius surnud mehe kaela, külmavereliselt ja tuimalt. Miski hoidis pead ikka veel kinni, Saidin laskus põlvili, haaras surnu pikad tumedad juuksed kõvasti pihku ja tõmbas pea kaela küljest ära.

      Tony vaatas kõike pealt. Ta oleks venda aidanud, kui too seda vajanuks. Saidin oli kõndinud täiesti rahulikult autoni ja võtnud pagasiruumist kaheksa musta-valge-triibulist prügikotti. Ta toppis verise pea mitmesse kilekotti, et veri autosse ei tilguks, seejärel tassisid nad Tonyga peata laiba üle tee ja veeretasid kraavi riisipõllu juures, mis asus Kerobokani vangla taga. Nad ei aimanud, et koht võiks neile halba ennustada.

      Tagasi Klungkungi sõites oli Saidin istunud Tony kõrval esiistmel ning hoidnud veel sooja pead süles nagu kotitäit kuldkalu. Ta oli lubanud seda oma sõbrale näidata. Kohe pärast päikesetõusu jõudsid nad sõbra majja, Saidin tõstis pea ligaseid juukseid pidi kotist välja ja demonstreeris seda uhkelt nagu trofeed. Surnud mehe silmad olid hullunult jõllis, silmavalged suured.

      Pärast mõnitusi surnu aadressil surus Saidin pea kilekotti tagasi, sõitis lähedal asuva kalakasvatustiigi juurde, viskas kompsu vette ja vaatas, kuidas suured kalad pea suunas sööstsid. Ei pidanud kuluma kaua, et surnud mehe peast saaks äraseeditud kalatoit. See oli täiuslik mõrv – vähemalt nii olid nad lootnud.

      Politsei teeb pingsalt tööd, kuna Bali saare inimesed kardavad, et sadistlik mõrv võib probleeme tekitada – mõrvapaik asub ju turistide meeliskoha Kuta lähedal. Tõenäoliselt on uudis pea maharaiumisest Bali turistideni juba jõudnud.

– Nusa News, 3. märts 1998.

      Saidin tunnistas mõrva üles, kinnitades, et kaitses vaid oma sõbra perekonda – ta lootis, et kohus aktsepteerib seda argumenti. Läks aga teisiti. Kohtunikud olid nõus tegema kokkuleppe: Saidin läheb kinni vähem kui kaheksaks aastaks, kui maksab neile 20 miljonit ruupiat (4500 dollarit). Talle tehti selgeks, et Bali kohtus on ainuke efektiivne kaitse sularaha. Mees oli aga puupaljas – ta tappis raha pärast, aga polnud tasu veel kätte saanud. Saidin teadis, et raha maksmata saab ta karmi karistuse, aga ei saanud selle suhtes midagi ette võtta.

      Tol ajal ei olnud mul raha, nii et millega ma pidin kohtunikele maksma? Nad küsisid kakskümmend miljonit ruupiat ja ütlesid mulle: „Tead, sa oled õnnega koos, et surmanuhtlust ei saa.“ Mina ütlesin: „Mul on kahju, aga mul ei ole raha. Kui tahate mulle surmanuhtluse määrata, siis tehke seda pealegi, aga kui tahate mu ellu mõista, siis tehke seda, kui võimalik. Mina usun Jumalasse. Kui Jumal on teie poolel, siis jah, võite mu tappa või eluks ajaks kinni panna. Kui Jumal on minu poolel, siis te seda teha ei saa.

– Saidin

      Saidin ja Tony olid kuulsad juba K hotelli jõudes. Nende lugu oli eeluurimise ja kohtuprotsessi ajal püsinud mitu kuud ajalehtede esikaantel ja meestest said otsekohe VIP-id. Nad pääsesid kohustuslikust pea paljaks ajamisest ning läbiotsimisest kitsas rottidest kubisevas kongis. Saidinist ja Tonyst said juba paari nädala jooksul tamping´id, kellel oli rohkem võimu, kui enamikul valvuritest.

      Tamping´ide süsteemi kasutati Indoneesia vanglates kõikjal. Vanglaülem valis välja kinnipeetavad, kes aitasid valvureil kongiuksi lukustada ja avada, saatsid teisi vange külaskäikudel ja kutsusid häda korral abi. Selle eest lühendas Indoneesia valitsus korrapäraselt kaks korda aastas nende karistusaja pikkust. K hotellis, kus valvurid eelistasid töötamise asemel kaarte mängida, oli tamping’idel suur võim – neil olid vanglakorpuste võtmed, nad võtsid uusi vange vastu ning hoolitsesid VIP-ide eest. Saidinist sai hiljem pemuka (juht) – vangi jaoks kõrgeim amet, kõigi tamping’ide ülemus. K hotellis oli tavaliselt korraga ainult kaks pemuka’t.

      Saidini sõjaväeline taust ja külmavereline tapahimu tõstsid ta kõrgesse staatusesse. Matšeete, mida ta hoidis kuritöö meenutuseks oma voodi all, lisas müstikat veelgi. Olgugi et vennad olid keskmist pikkust ja kaalu, olid nad tol ajal vangla kardetuimad mehed.

      Saidin ei jäänud kauaks trellide taha. Talle määrati karistuseks seitseteist aastat, aga ta sai vabaks juba paari kuu pärast, kuna kusagil oli tehtud juriidiline viga. Ta polnud esimene ega kindlasti mitte ka viimane mees, kes vabanes ega pidanud sealjuures sentigi maksma. Ta oli kohtuotsuse edasi kaevanud, aga Bali kohus ei võtnud seda juriidiliselt kohustusliku aja jooksul ette. Kinnipidamiseks lubatud aeg lõppes ja K hotelli valvuritel ei jäänud muud üle, kui avada uks ning lasta Saidinil minna.

      Kahe aasta pärast jõudis Saidin uuesti vanglasse ning seekord oli tal rohkem võimu kui kunagi varem. Tonyt seal enam ei olnud – mees oli korraldanud kõige riukalikuma ja vanglat häbistavama plaani K hotelli ajaloos ning edukalt põgenenud.

      4. PEATÜKK

      SUUR PÕGENEMINE

      Filipiinlannast vang Nita Ramos kõndis vangla naistekorpuse poole, aimamata, et oli just näinud oma poiss-sõpra, Saidini venda Tonyt, viimast korda. Nad tutvusid K hotellis aasta tagasi ning veetsid sageli koos aega, kõndides käest kinni või nautides mehe pere külaskäike. Nita oli narkodiiler, Tony mõrtsukas, koos moodustasid nad võimupaari. Sel pühapäevasel pärastlõunal, kui nad olid mošee ees põgusalt kohtunud ja juttu ajanud, imestas Nita, miks mees kannab musta seljakotti, aga ei hakanud küsima.

      Ei Nita ega ülejäänud viiskümmend kolm naist osanud aimata, milline torm nende korpuse seinte taga hoogu kogub. Kell pool kuus pandi nad ööseks luku taha nagu tavaliselt, umbes tund aega varem kui mehed. Istuti väikestes kongides – see oli lihtsalt järjekordne lõppev päev, millest üle jäänud energia polnud veel raugenud. Nita kongis oli kuum ja kärarikas. Sinna oli topitud kolmteist välismaalast, sealhulgas kuus itaallast, kes olid klubis ecstasy’ga vahele jäänud. Nita istus madratsil ja rääkis noore hispaanlanna Ginaga, kes pidi järgmisel päeval kohtusse minema, kuna varastas poiss-sõbra kaamera. Igaüks tegeles oma asjadega – kes kirjutas kodustele kirja, kes luges või loputas riideid. Esialgu ei märganud keegi kergeid suitsupilvi, mis üle vanglakorpuse seinte lainetasid. Kümme minutit pärast lukustamist aga hakkas kongidesse vajuma paks suits, mis ajas köhima. Õige pea puhkes kogu korpuses paanika, naised olid kongides lõksus ja kartsid sissepõlemist. Nad seisid, raputasid trelle ja karjusid köhahoogude vahel appi. Mürgised mustad pilved rullusid üle naiste, näha polnud rohkem kui meetri kaugusele. Pärast lukustamist ei olnud naiste- ehk W-korpus valve all ning ainus võimalus abi kutsuda oli köita teisel pool seina olijate tähelepanu. Jõupingutused ei kandnud aga vilja – tol pärastlõunal ei tulnud appi ükski valvur, sest neil oli ületamatu hulk probleeme. Tony põgenemisplaan töötas ideaalselt: W-korpusest väljaspool valitses kaos, igal pool üle vangla möllasid tulekahjud, leegid olid nii kuumad, et ehitised hakkasid sulama. Õhus lendas tuhk, maha sadasid põlevad tukid. Sadu vange jooksis ringi, kattes nägu ja üritades tuletormi eest pääseda. Ka valvurid jooksid paanikas edasi-tagasi, järjest rohkem konge lahvatas leekidesse. See oli katastroof.

      Kõigest veerand tundi varem olid valvurid jalutanud vanglas ringi, et kongid õigel ajal lukustada, eesseisvast midagi aimamata. Ometi oli jõutud igasse korpusesse kuhjata petrooleumiga immutatud madratseid ehk süttimispunkte, mis pidid põlema lahvatama järjekorras, täpselt kindlaksmääratud hetkel. Esimese tiku viskas Tony ise ja petrooleum võttis silmapilkselt tuld. See oli märk, mida teised vangid ootasid. Samal ajal kui kaks valvurit jooksid Tony lõõmava kongi poole, viskas mees vangla teises otsas tiku järgmisse madratsikuhja ja järgmine paar valvureid jooksis sinnapoole. Kõikjal vanglas puhkesid pealtnäha juhuslikult tulekahjud, tegelikult oli aga kõik planeeritud sõjaväelise täpsusega – see strateegiline muster pidi viima valvurid segadusse ja jooksutama vangla ühest otsast teise. Vangid võtsid korpustesse jõudnud valvurid kinni, vedasid kabinettidesse ja СКАЧАТЬ