Hotell K. Kathryn Bonella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käepideme ja nuppudega, otsas põles sinine tuluke. Selle võimsust sai reguleerida.

      Kui keegi millegi eest vahele võeti ja bossi kabinetti viidi, peksid valvurid teda rotangkepiga ja andsid elektrilööke, kuni inimene püksi lasi ja anus: „Palun aitab, palun aitab!“ Külastusruum asus kabineti kõrval ja kui külastajad kuulsid karjeid „Aitab, aitab!“, said nad peavalu.

– Thomas

      Pärast peksmist lukustati veriseks pekstud Thomas ühte neljast üksikkongist, mida hüüti tikus-kongiks ehk “rottide kongiks” ja mis töötas kartserina, ning jäeti sinna üheteistkümneks päevaks – aluspükste väel ja veriste haavadega. Kong oli kitsas, pime ja sünge, mees sai vaevu jalad välja sirutada, ihuvajadusi sai teha vaid kilekotti. Välja pääses ta sealt üheteistkümne päeva jooksul vaid ühel ööl, kui kongis tehti läbiotsimine, leidmaks salakaupa nagu noad või lõiketerad. See ei jäänud Thomasele aga viimaseks korraks tikus-kongis viibida.

      Kõigega kohaneb. Istud, suitsetad, jood kohvi, võib-olla räägid kellegagi (ventilaatoriava kaudu) ja aeg möödub. Sa ainult tolkned – palju just teha pole. Riideid kanda ei tohi – ainult aluspesu. Tikus-kongis pole lubatud kanda pikki pükse. Võib-olla kardetakse, et pood ennast üles või midagi. Igatahes riideid olla ei või, isegi mitte särki.

      Alguses on nahk natuke marraskil [paljalt betoonpõrandal magamisest], aga mõne aja pärast muutud tugevaks. Alguses kondid valutavad. Mul läks nahk neist kohtadest, kus luu vastu betooni puutus, täiesti mustaks.

       Kas sulle öeldi, et jääd kongi üheteistkümneks päevaks?

      Ei, seda sa ei tea, sest see on piinamise osa. Paar esimest päeva aeg ei liigu. Pea valutab, mõtled liiga palju, aga hiljem leiad ikka viisi, kuidas aega veeta. Saab näiteks väikese ventilatsiooniava juurde ronida ja sõbraga rääkida. Võib-olla tahad kohvi või midagi, nad võivad sulle seda tuua. Sel ajal ma veel tarbisin ka ja sõber andis mulle iga päev ventilatsiooniava kaudu heroiini.

       Kuidas sa selle eest maksid?

      Tol ajal mul oli veel raha ja mu tüdruk käis ka iga päev külas, tõi toitu ja raha. Olin tikus-kongis, tema andis kõik valvureile, söögi või mille iganes, ja valvurid tõid selle mulle.

       Seega said sa iga päev süüa ja juua?

      Jah.

       Ja süstisid iga päev?

      Jah.

– Thomas

      Thomas jäi heroiinisõltuvusse paar aastat enne K hotelli jõudmist, siis suitsetas ta päevad läbi heroiiniga „rikastatud“ Marlboro sigarette. Vanglas pidi mees olema kokkuhoidlik, niisiis hakkas ta süstima, et sama mõju jaoks vähem kulutada. Meeleheitlikult uut doosi vajades jagas ta mõnikord süstalt ka teiste vangidega ning kord tegi selleks, et heroiini verre saada, pastakast süstla.

      Ühel pärastlõunal oli vajadus uue doosi järele talumatu, viimsed varud olid eelmisel õhtul lõppenud. Tema pruut jõudis kohale ning kohe pärast tavalist vetsutrikki tormas Thomas kongi süstima. Kongiuks oli lukus – kaitseks varaste eest –, aga ta ei suutnud võtit leida. Kui ta parajasti ähmiga püksitaskutes sobras, tuli jaavalane Joko, haaras ühe käega tabalukust ja murdis selle lahti. Kongis surus Thomas kohe süstla veeni, Joko vaatas seda pealt. Ta oli Thomaselt regulaarselt heroiini ostnud ja teatas nüüd, et tahab ka. Thomasel piisas pruudi toodust napilt enda tarbeks, seega väitis ta, et rohkem ei olegi, kõik on otsas. Joko haaras pikal kiitsakal austerlasel kõrist ja sihtis seda taskust võetud kääridega. „Olgu, võta,“ ütles Thomas ja viskas talle grammi. Ta teadis hästi, et psühhopaate ning mõrvareid, kellega ta oli sunnitud elupaika jagama, ei tasu vihale ajada.

      3. PEATÜKK

      PEATA LAIP

      Seminyaki linna kogukond Kutas sai eile korraliku šoki. Ühest teeäärsest kraavist leiti meessoost isiku peata laip… Surnukeha hoitakse Sanglah’ haigla surnukuuris.

– Nusa News, 3. märts 1998

      Oli varahommik, päike helkis märgadelt riisipõldudelt vastu ja õhk oli juba soe. Valitses vaikus ja rahu – aga et tüüne olek varjas vägivaldselt möödunud ööd, selgus koiduvalguses peagi. Kolm väikest last jooksid naerdes ja hüpeldes üle põllu ja märgade kanalite, kui komistasid kraavist väljaulatuvale jalapaarile. Lapseliku uudishimuga läksid nad asja lähemalt uurima – ja said oma noore elu suurima šoki.

      Varahommikune vaikus muutus kiiresti kaoseks. Kraavis kõhuli lebava peata laiba ümber tunglesid politsei, ajakirjanikud ja pealtvaatajad. Fotograafid ja kaameramehed trügisid lähemale, et pildistada keskealise mehe jässakat keha, rebenenud rohelisetriibulisi pükse ja käisteta särki, tehes lähivõtteid moonutatud, sakiliste servadega kaelast, tursunud jalgadest rohelistes plätudes, murdunud hambatükkidest. Pilt oli võigas, kuid Balil müüsid säärased fotod hästi. Politsei otsis sündmuspaigalt mõrvarelva – nuga, kirvest, midagi, mis annaks mingigi juhtlõnga. Nad otsisid läbi ohvri taskud ja leidsid juhiloa – mis andis peata mehele otsekohe näo.

      Samal ajal istus mõrvar Saidin naise ja kolme väikese lapsega kodus, kuulas raadiot ega kartnud või kahetsenud absoluutselt. Ta oli palgamõrvar, tapmine oli tema töö – ning kuigi mõrvaplaan ei kukkunud just kõige paremini välja, oli ta selle täide viinud. Tal oli juba valmis mõeldud, mida öelda kohtunikule, kui ta peaks kogemata kombel siiski vahele jääma. Ta kahtles, et see võiks juhtuda.

      See, et mehed olid jätnud ohvri taskusse dokumendi, oli suur viga. Politsei lahendas mõistatuse ruttu. Surnud mees oli elanud Jaaval, Jakartast lõunas. Kui politsei teatas tema pojale traagilisest uudisest, ütles too, et isa oli lennanud Balile maksmata võlga kätte saama, ning andis politseile nime ja aadressi. Jälg oli väga värske.

      Politsei korraldas Bali rannapiirkonnas Klungkungis haarangu ja arreteeris nimetatud mehe kohapeal. Ta viidi kohalikku politseijaoskonda, kuid ta keeldus rääkimast. Teda peksti ja torgiti elektripiitsaga, ta palus armu, aga piinamist ei lõpetatud. Elektripiits keerati maksimumpingele ehk 220 voldile ning mees sai sellega lööke rindu, jalgadesse, kubemesse. Ta keha vappus valu käes, aga ta keeldus endiselt koostööd tegemast, kuni sai viimaks šoki ja paiskus vastu tsementseina, peahaavast voolas lahinal verd ja ta kukkus põrandale, sest jalad ei kandnud enam. Lõpuks ta murdus ja politsei sai palgamõrvari nime.

      Saidin arreteeriti otsekohe ning mees – pereisa ja endine sõdur – läks politseiga puiklemata kaasa. Ta ei kahetsenud midagi. Ta oli tapnud inimese küll raha eest, aga too oli selle ära teeninud. Saidin ei eitanud kuritegu ja rääkis kohtunikule, miks ta seda tegi. Mõrvapäeval oli sõber Saidini enda juurde kutsunud ja öelnud, et üks Jaavalt pärit mees, kellele ta on võlgu, ähvardab tappa tema perekonna. „Ma tahan, et sa teeksid talle otsa peale,“ oli sõber Saidinile öelnud. „Millal?“ – „Täna õhtul, kui võimalik.“ Mees oli pakkunud tasuks kolm miljonit ruupiat (670 dollarit). Saidini jaoks oli sõbra perekonna kaitsmine auasi ja ta oli töö vastu võtnud.

      Ööpimeduses olid Saidin ja ta noorem vend Tony viinud mehe Denpasarisse, meelitades teda rahaga. Saidin valetas mehele, et üks Denpasari poepidaja on tema Klungkungi sõbrale võlgu miljoneid ruupiaid, seega saab ta oma võla kergesti kätte. Asi ei läinud aga plaanikohaselt. Kui nad suvalise poe juures peatusid, polnud jaavalane nõus vastu tagaust prõmmima, mis oli Saidini plaani oluline osa. Ta oli lootnud, et kui poepidaja ärkab ja leiab ukse tagant agressiivse võõra, kes nõuab raha, tekib suuremat sorti tüli. Saidin oli plaaninud kasutada kaklust kattevarjuna, et vahele hüpata ja murda võlanõudjal kael.

СКАЧАТЬ