Hertsog leiab armastuse. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ usun küll,” vastas leedi Hillebrough, „aga ma ei käinud teda vaatamas, sest proua Meadowsi sõnul jäi ta magama. Ta toibub pea, kuigi vettekukkumine võib inimese endast välja viia, kui tagasihoidlikult väljenduda.”

      „Ma olen Buckingtonile ääretult tänulik, et ta mu tütre päästis,” märkis hertsog.

      „Sellest ma tahtsingi sinuga rääkida,” sõnas leedi Hillebrough.

      Hertsog kergitas kulme, kuid ei öelnud sõnagi ning hetke pärast jätkas tema nõbu:

      „See, et Buckington päästis Lynda uppumisest, on loomulikult sinu külalised üsna kihevile ajanud ja ma kardan väga, et kui nad sellest Londonis räägivad, teeb see kahju Lynda mainele.”

      Hertsog kortsutas kulmu.

      „Oled sa selles kindel?”

      „Evershami krahvinna, kes on minu meelest üks õel naine, ütles selgelt välja, mida tema asjast arvab.”

      Hertsogi kulm läks veel enam kortsu.

      Evershami krahvinna polnud talle kunagi meeldinud, kuigi tolle daami abikaasa oli väga hea ratsutaja.

      Oli võimatu takistada krahvil võiduajamisest osa võtta.

      „Kahjuks on krahvinna,” jätkas leedi Hillebrough, „Tema Majesteedi kõrvadeks ja sa tead ju, kui täpselt kuninganna nõuab, et noored tüdrukud korralikult käituksid ega annaks enne abiellumist alust kuulujuttudeks.”

      Naine vaikis ning jätkas siis:

      „Ma arvan, Arthur, et peaksid Buckingtoni hertsogiga vestlema.”

      Toas valitses hetke vaikus, siis sõnas Marlowe hertsog kahtlusega hääles:

      „Kas sa mõtled, Edith, et ma peaksin käskima tal heastada juhtunu, mis võib tunduda ebadiskreetsusena?”

      „Täpselt seda ma silmas peangi,” vastas leedi Hillebrough, „ja loomulikult teab ta seltskonnainimesena, et see on tema kohus.”

      Naine heitis pilgu kellale ja lausus:

      „Nüüd pean ma minema. Kahju, et ma kauemaks ei saa jääda, aga George korraldas piduliku õhtusöögi ja ma ei saa sealt kuidagi puududa.”

      „Muidugi, muidugi,” nõustus hertsog, „ja nagu ma olen juba öelnud, Edith, ma olen sulle väga tänulik.”

      Mees saatis ta välisukseni ja ootas, kuni leedi oli minema sõitnud.

      Seejärel lausus ta ülemteenrile:

      „Paluge tema hiilgusel, Buckingtoni hertsogil minu kabinetti tulla. Ma arvan, et leiate ta piljardiruumist.”

      Ülemteener kummardas ja tõttas eemale.

      Hertsog läks tagasi oma kabinetti.

      Ta pidi ootama umbes kümme minutit, enne kui Buckington saabus.

      Mees oli ääretult elegantne, kandes rõivaid, milles ta oli neljahobusevankrit Follyle juhtinud.

      Marlowe hertsog teadis, et Buckingtonile meeldis just see rakend.

      „Te kutsusite mind, Marlowe?” küsis mees.

      „Jah,” vastas hertsog, „ma tahtsin teiega rääkida, Buck. Võtke istet ja jooge pokaal šampanjat.”

      „Tänan,” vastas Buckingtoni hertsog. „See kulub mulle just ära! Tegin äsja Harryle piljardilaua taga ühe punktiga ära ja te ju teate, et ta on hetkel White’s Clubi meister.”

      Marlowe hertsog valas talle šampanjat, mis seisis serveerimislaual toa nurgas.

      Ta ulatas selle külalisele, enne kui läks tagasi, et ka endale valada.

      Ta seisis seljaga kamina poole ning sõnas aeglaselt:

      „Esiteks tänan teid mu tütre elu päästmise eest. See oli minu hoolimatus, et ma ei öelnud talle, et sild on katki, aga ma ei arvanud, et ta tahab sinna minna kohe pärast kojujõudmist.”

      „Te oleksite pidanud ta ujuma õpetama,” märkis hertsog muretult. „Koolis õpivad kõik seda tegema, aga mõni arvab, et noorte naiste puhul pidavat see sündsusetu olema.”

      Mees rääkis seda naeruga, kuid Marlowe hertsogi ilme oli tõsine.

      „Te olite nutikas teda päästes,” lausus mees, „ja loomulikult tegutsesite vastavalt oma mainele.”

      „Õnneks olin ma läheduses,” vastas Buckingtoni hertsog. „Olin lahku löönud teistest, kes minuga ratsutasid, sest mulle meenus, et olin hommikul kirjutanud väga tähtsa kirja oma ratsamänedžerile ja unustanud selle postitamiseks teie teenrite kätte anda.”

      Hertsog noogutas ning mees jätkas:

      „Teile pakuks selle sisu ehk huvi! Ma teen pakkumise Franklini kuuele hobusele, mis teisipäeval Tattersallsi oksjonil müüki tulevad.”

      Marlowe hertsog ohkas.

      „Ma kadestan teid,” lausus ta, „tahaksin neid hobuseid endale, aga ma ei saa seda endale lubada.”

      „Ma kardan, et nad lähevad mulle kena kopika maksma!” sõnas Buckingtoni hertsog. „Aga nad on erakordselt ilusad loomad ja võib-olla võidab mõni neist ka Derby.”

      „Kui te mõne neist võistlema panete, siis toetan teda kindlasti,” märkis Marlowe hertsog.

      Toas valitses vaikus, kuni mees jätkas:

      „Põhjus, miks ma palusin teil siia tulla, Buck,” lausus ta, „on see, et minu nõbu, leedi Hillebrough, kellega te eile õhtul tutvusite, ütles mulle enne lahkumist, et talle teeb suurt muret teie galantsus minu tütre Lynda suhtes.”

      Hertsog kergitas kulme.

      „Tahate öelda, et ma pahandasin teda?” küsis mees.

      „Ei, ei, mitte seda,” vastas Marlowe hertsog. „Minu nõbu muretseb neiu maine pärast ning nagu kuulda, puhub Evershami krahvinna asja juba suureks!”

      Buckingtoni hertsog surus huuled kokku.

      Ta teadis täpselt, miks krahvinna kõiges temasse puutuvas nii vastik oli.

      Naine oli teda peaaegu pool aastat jälitanud.

      Krahvinna taltus alles siis, kui mõistis, et mehel polnud mingit kavatsust tema huvile vastata.

      Kuigi naine oli tunnustatud kaunitar, ei kuulunud hertsog tema imetlejate hulka.

      Tegelikult pidas ta naise teravat keelt ebameeldivaks ja seda tüüpi ilu jättis mehe külmaks.

      Valjusti sõnas hertsog:

      „Ma ei muretseks selle pärast, mida Margaret Evershamil öelda on. Kui ta on üldse elus mõne lahke sõna pillanud, siis pidi see eksitus olema.”

      Marlowe hertsog naeris pisut, enne kui vastas:

      „Kahjuks СКАЧАТЬ