Hertsog leiab armastuse. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muruplatsi parki metsast eraldava oja suunas. Need kolm tuhat aakrit isa metsa meeldisid talle üle kõige.

      Sellest ajast peale, kui ta oli väike tüdruk ja ema oli talle haldjajutte ette lugenud, oli ta kindel, et puude vahel elasid haldjad ja paharetid.

      Kevaditi hõljusid haldjad kellukate kohal.

      Nümfid elasid sügaval vaiksete vete all metsatiigis, mille kaldad olid ümbritsetud tulikatest.

      Ema loetud jutud olid tundunud väga tõelised.

      Need hakkasid taas kõlama siis, kui Lynda jalutas tammede ja jalakate all ning siis, kui ta nägi kauneid arukaski tumedate kuuskede taustal.

      Lynda jõudis üle oja viiva sillani.

      Ta tahtis ruttu metsa jõuda.

      Neiul oli tunne, nagu ootaks ka mets kannatamatult tema naasmist.

      Sillale jõudes Lynda peatus.

      Isa oli talle kirjutanud rajust ja vihmast, mis oli oja vett tõstnud.

      Muidu oli oja kitsas ja sellest viis üle puidust sillake.

      Nüüd nägi Lynda, et vesi oli tõusnud lausa sillakehani.

      See tundus lausa vettinud kohtadest, kust vesi oli üle külgede loksunud.

      Kuid see ei seganud neiut oma muinasjutumetsa poole kiirustamast.

      Sillal polnud käsipuud, millest kinni hoida.

      Nähes, et lauad on libedad, astus Lynda ettevaatlikult sillale.

      Ta tundis puitu enda all nagisemas, kui asetas ettevaatlikult ühe jala teise ette.

      Ta oli jõudnud silla keskele, kui kuulis hobuse kabjaplaginat.

      Seejärel kuulis mehehäält selja taga hüüdmas:

      „Olge ettevaatlik! See sild on ohtlik!”

      Üllatusega pööras Lynda end ringi, et näha hüüdjat.

      Samal hetkel lõi sild vabisema, tütarlaps libastus ja kukkus ojja.

      Vees rabeldes mõistis neiu, et oja oli tegelikult väga sügav.

      Ta tundis, et hakkab uppuma.

      Kui vesi Lynda pea kohal kokku lõi, rabeles ta ikka veel meeleheitlikult.

      Ta ei osanud ujuda, sest isa meelest ei sobinud see noorele neiule.

      Peas tagus mõte, et ta upub, kui keegi ei tule talle appi.

      Ta ahmis õhku, ahmis veel kord, suutmata hingata.

      Siis aga tundis ta, et keegi haaras temast kinni ja tõmbas ta kleidikraed pidi veest välja.

      Puristav ja õhku ahmiv neiu tõmmati ojakaldale.

      Lynda oli allaneelatud veest lämbumas ega suutnud hingata.

      Tal kulus pisut aega, enne kui ta silmad lahti sai.

      Ta hõõrus silmi käeseljaga.

      Seejärel pistis keegi tema pihku niiske taskurätiku.

      Sellega läks pühkimine hõlpsalt ning viimaks avas Lynda silmad.

      Ta tajus, et tema kohal seisis üks mees, kes oli sama märg kui ta isegi.

      Mehe hobune näksis tema selja taga rohtu.

      Neiul kulus paar sekundit et taibata, kellega on tegemist.

      See oli Buckingtoni hertsog.

      „Kuidas te võisite olla nii rumal, et püüda selle silla kaudu üle oja minna?” küsis hertsog. „Sild on ju katki ja lisaks sellele ka libe!”

      „Ma… ei teadnud, et see on k-katki,” õnnestus Lyndal kuuldavale tuua, „aga aitäh teile… aitäh, et mind… päästsite.”

      „Korraliku ülikonna hinnaga!” vastas hertsog.

      Ta püüdis ratsutamiskuue nurgast vett välja väänata, kuid siis loobus.

      Ta võttis kuue seljast ja viskas selle maha.

      „Parim, mida me teha saame,” sõnas hertsog, „on minna kärmelt tagasi lossi ja riided ära vahetada.”

      Ta kõneles nii ükskõikselt, nagu oleks ta mõelnud pigem iseendale kui Lyndale.

      Siis küsis ta:

      „Te vist peatute lossis?”

      „Ma elan seal,” vastas Lynda külmalt.

      Tal õnnestus selleks ajaks end istukile ajada ning tundis nüüd, et on üdini märg.

      Juuksed tilkusid veest ja kingad olid vees rabeldes ära kadunud.

      „Ma vist tean, kes te olete!” lausus hertsog. „Te olete minu võõrustaja tütar. Ta rääkis, et jõudsite eile hilisõhtul koju.”

      „Täpselt nii,” kinnitas Lynda, „ma jäin võiduajamistele hiljaks.”

      Neiu tõusis püsti.

      Hertsog märkas äkki, et tal pole kingi jalas ning sõnas:

      „Parem oleks, kui teie Rufusel tagasi ratsutaksite. Mina lähen jala.”

      Ta ei oodanud neiu nõusolekut, vaid haaras ta oma käte vahele ja tõstis sadulasse.

      Ta haaras ohjad ning hakkas hobust tagasi mööda tasast välja pargi poole juhtima.

      „Te jätsite oma… kuue maha,” tuletas Lynda mehele meelde.

      „Ma saadan teenri sellele järele,” vastas too.

      Hertsog kõneles järsult.

      Lyndale tundus, et mees oli üsna tusane, et oli pidanud teda päästma ja et ta märjaks sai.

      Neiu tundis end väga korratuna ja ka pisut alandatuna.

      „Kuidas,” küsis ta endalt, „võisin ma teada, et sild on katki?”

      Talle tundus, et hertsog peab teda rumalaks, kuna ta läks sellele vettinud sillale.

      Vanasti oli ta sealt tihti üle käinud.

      Tegelikult oli ta metsas käinud ka siis, kui sild oli lumes või läikis härmatisest.

      Ta oli alati ühelt kaldalt teisele jõudnud.

      Teades, kui väga tütrele meeldib metsas käia, oleks isa Lynda meelest pidanud laskma silla ära parandada.

      Uudishimulikult päris ta hertsogilt:

      „Kuidas teie teadsite, et sild on katki?”

      „Kui me eile võiduajamistele ratsutasime,” selgitas mees, „märkasin, et vesi voolas juba üle sillaplankude ja pöörasin teie isa СКАЧАТЬ