Hertsog leiab armastuse. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et sild oli ebakindel enne seda, kui püüdis oja ületada.

      Lynda aga oli olnud metsa jõudmisest nii õhevil, et ümbruse uurimine polnud talle pähegi tulnud. Ta unistas lugudest, mida puude alla jõudes endale pajatada.

      Lyndale polnud mõttessegi tulnud, et miski tema teed võiks takistada.

      Hertsog kõndis väga kiiresti, püüdes unustada ebamugavaid märgi riideid.

      Lynda märkas, et mehel olid väga laiad õlad, sale piht ja kitsad puusad.

      Hertsogil oli kreeka jumala täiuslik keha.

      Seejärel ütles neiu endale nördinult, et ei tohiks iialgi võrrelda põlastusväärset hertsogit Olümpose jumalatega.

      Kuna Lynda oli jumalatest nii palju lugenud, olid need talle palju tähtsamad kui mõned elavad inimesed.

      „Teda imetlevad paljud inimesed,” mõtles neiu kibedusega, „aga tema ei mõtle kunagi nende peale, kellele ta haiget teeb!”

      Neil kulus läbi pargi minekuks peaaegu veerand tundi.

      Nad ületasid silla vana vallikraavi kohal ning jõudsid sisehoovi.

      Seal märkas Lynda, et teised külalised tulid just ratsutamast.

      Nad tulid trepi ees hobuste seljast maha.

      Kui hertsog hobust juhtides, Lynda sadulas, nähtavale ilmus, vahtisid nad neid hämmeldunult.

      Siis hüüdis üks meestest:

      „Jumal küll, Buck! Millega sa nüüd hakkama oled saanud?”

      „Päästsin hättasattunud daami!” vastas hertsog. „Ta kukkus ojja ning mina olin kohustatud rüütlit mängima ja ta sealt välja tõmbama!”

      Mees kõneles üleoleval toonil, millest aimus, et ta pidas neiut rumalaks.

      Lynda punastas.

      „Te näete igatahes kohutav välja!” hüüdis üks teine mees.

      Seejärel pöördus üks daam, kes oli äsja hobuse seljast maha tulnud, ning sõnas, üks jalg maas:

      „Aga kui romantiline! See on nii buckilik, käituda kangelasena ja lasta meil kõigil end kiita!”

      Polnud kahtlustki, et naise toon oli õel.

      Teeseldud naeruga lisas ta:

      „Ja kui nutikas teist, kulla Buck, et te leidsite päästmiseks nii kena tüdruku!”

      Seda öelnud, astus daam trepist üles.

      Mehed naersid, seejärel lausus üks neist:

      „Tead, mida sul praegu vaja on? Kanget napsu ja kuuma vanni.”

      Hertsog ei vastanud.

      Ta oli hobuse trepi juurde viinud ning sirutas nüüd käed, et Lyndat maha tõsta.

      Neiu oleks eelistanud ise hobuselt maha saada, kuid kleit tundus olevat sadula külge kinni jäänud.

      Seega ei saanud ta mehe abist keelduda.

      „Aitäh,” sõnas ta.

      Ta jooksis trepist üles ning samal ajal hakkasid mehed hertsogilt pärima, mis tegelikult juhtunud oli.

      Vana ülemteener hüüatas kohkunult, kui Lynda majja astus.

      „Saatke toatüdruk minu juurde!” käskis Lynda.

      Tema kleit oli märg ja tal oli raske kiiresti trepist üles minna, sest takerdus ta jalgade ümber.

      Lynda tahtis joosta, pääseda eemale hertsogist ja meestest, kes viimase üle nalja heitsid.

      Ta tahtis põgeneda ka omaenda ebamugavustunde ja alanduse eest.

      „Kuidas ma võisin olla nii rumal oma esimesel kodus veedetud päeval?” küsis neiu endalt magamistuppa jõudes.

      Kui ta märgi riideid seljast tõmbas, mõtles ta sellele, kui vastumeelne oli hertsog talle tundunud.

      Oli ääretult vastik talle tänu võlgu olla.

      Teine peatükk

      Proua Meadows aitas Lyndal lahti riietuda ja nõudis, et ta voodisse läheks.

      „Te saite vapustuse, preili,” sõnas naine, „ja siis on puhkus vajalik.”

      Kuna Lyndal polnud mingisugust soovi minna alla lõunaoodet sööma ja selgitada üksikasjalikult, mis oli juhtunud, täitis ta proua Meadowsi käsku.

      Maitsev eine toodi talle üles, kuid tal oli paha olla.

      Ta teadis, et halba enesetunnet põhjustas allaneelatud vesi.

      Neiu vaid näksis einet.

      Siis jäi ta magama.

* * *

      Kui Lynda ärkas, oli teeaeg.

      „Ma lähen õhtusöögiks allkorrusele,” ütles ta endamisi.

      Ta teadis, et peab toetama isa, nii nagu ema oli seda teinud.

      Ta kuulis proua Meadowsilt, et üks isa sugulastest oli samuti külas.

      Leedi Hillebrough oli eelmisel õhtul laua ääres võõrustaja eest olnud ning lõunaoote ajal taas.

      „Ma arvan, et leedi lahkub pärast teejoomist,” ütles proua Meadows, „nii et tema hiilgus tahab, et nüüd, kui olete kodus, istuksite teie laua otsas.”

      Naine vaikis ning lisas siis:

      „Ja te näete väga ilus välja! Me oleme all ikka rääkinud, et te olete viimase aasta jooksul veel rohkem oma ema moodi läinud ja keegi ei saa eitada, et tema oli kaunitar pealaest jalatallani!”

      „Seda oli ta tõesti,” nõustus Lynda vaikselt. „Kuidas ma sooviksin, et ta oleks siin!”

      Viimaseid sõnu lausus neiu nukralt.

      Ta ei tahtnud, et proua Meadows emast edasi räägiks.

      Ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

      Koolis oli asi teisiti, sest seal polnud keegi tema emaga kohtunud.

      Siin aga olid kõik temaga koos elanud, teda armastanud ning oli raske vältida pisaraid tema kaotuse pärast.

      Lynda läks magama ja tal polnud aimugi, mis allkorrusel toimus.

      Peoseltskond oli Follylt tagasi tulnud ja võtnud istet küllusliku teelaua taha.

      Leedi Hillebrough, hertsogi nõbu, ütles mehele, et tahab temaga rääkida.

      Hertsog viis ta oma kabinetti ja kui oli ukse sulgenud, sõnas:

      „Mul on kahju, et sa pead lahkuma, Edith, aga suur tänu abi eest.”

      „See СКАЧАТЬ