Hertsog leiab armastuse. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Sinu vedamist arvesse võttes,” vastas Edwardiks kutsutud mees, „oleksin täitsa loll, kui su ettepaneku vastu võtaksin. Aga ühel päeval, pane mu sõnu tähele, ühel päeval saad sa oma palga. Võid selles kohe päris kindel olla!”

      Seda öelnud, ratsutas mees endamisi pomisedes minema.

      Hertsog ei teinud väljagi.

      Ta patsutas hobust ja jalutas minema.

      Rahvahulk ja Marlowe hertsog ootasid, et talle aplodeerida.

      Vaene Alice, mõtles Lynda, teades, et tüdruk oli veel üks, kes kannatab võiduka hertsogi pärast.

      Lynda polnud meest tol külaskäigul kohanud.

      Ema oli hoidnud teda rangelt koolitoas ja ta oli külalisi õhtusöögi ajal vaid piilunud.

      Ta jälgis neid akendest, kui nad parki ratsutasid, kuid polnud kellegagi suhelnud.

      Nüüd kohtun ma hertsogiga, mõtles neiu.

      Ta tahtis mehele öelda, kui põlastusväärne tema käitumine on ja kui väga Alice Dalton tema pärast kannatas.

      Tüdruk oli klammerdunud Lynda külge, kui too hakkas koolist lahkuma.

      „Sa lähed tagasi Inglismaale,” sõnas Alice, „aga ema ütleb, et mina pean siia jääma, kuna keegi pole mind vaheajaks enda poole kutsunud.”

      Tüdruk vaikis ja jätkas siis:

      „Ta ei taha mind näha või õigemini ta ei taha, et hertsog või keegi tema meessõpradest üldse teaksid minust.”

      Alice’i silmad täitusid pisaraist:

      „Mis küll juhtub järgmisel aastal, kui mind… peaks esitletama seltskonnas?”

      „Ma olen kindel, et su ema lepib selleks ajaks olukorraga,” lausus Lynda sõbrannat lohutades.

      „Asi on hertsogis – ma olen kindel, et asi on hertsogis! Ema kardab, et too mees ei armasta teda enam, kui saab tema õige vanuse teada.”

      „Kui vana siis hertsog on?” küsis Lynda.

      „Ta on kakskümmend kaheksa ja kui mina sündisin 1852. aastal, nagu papa ütleb, järelikult peaks ema olema vähemalt kolmkümmend viis.”

      Lynda mõtles endamisi, et leedi Daltonil ei õnnestu enam kaua oma vanust varjata.

      Kõik teised tüdrukud olid suveks koju vanemate juurde läinud.

      Aga Alice pidi jääma kooli, vaid üks vanematest õpetajatest oli talle seltsiks.

      „Tead, mida ma teen,” ütles Lynda. „Ma küsin papalt, kas sa tohid minu juurde tulla, aga kõigepealt pean ma välja uurima, kas ta kavatseb mind Londoni õukonnale esitleda.”

      Ta vaikis hetke ja jätkas siis:

      „Küsimus on ainult selles, et pean Buckinghami paleesse minnes ühe sugulase juures peatuma, aga ma olen kindel, et ta nõustub sinu küllatulekuga, kui me maal oleme.”

      „See meeldiks mulle väga!” hüüatas Alice. „Oh, palun, Lynda, püüa mind enda juurde saada.”

      „Muidugi püüan,” vastas Lynda. „Ära kurvasta, palun!”

      „Kuidas ma saan mitte kurvastada,” küsis Alice nukralt, „kui ema ei taha mind ja papat huvitab vaid poistele laskmise õpetamine. Teda ei huvita ükski asi, mis mulle huvitav on.”

      Lynda ei osanud enam midagi öelda.

      Ta suudles Alice’it põsele ja lubas, et kirjutab kohe, kui Inglismaale jõuab.

      Ta oli võtnud nõuks rääkida isaga, niipea kui pidu läbi on.

      Isa oli tema juurde tulnud, kui ta juba voodis oli, ja suudles teda armastavalt.

      „Mul on kahju, mu kallis,” lausus ta, „et sa jõudsid alles võistluse lõpuks kohale.”

      „Ma ei saanud varem tulla, papa,” selgitas Lynda, „ma pidin Prantsusmaal nii paljudega hüvasti jätma ja lahkuse eest tänama.”

      Hertsog vaatas talle küsivalt otsa ning neiu jätkas:

      „Ma ei liikunud Prantsusmaal seltskonnas, aga mind õpetasid ja aitasid paljud väga targad professorid.”

      Lynda naeratas ning sõnas:

      „Nii et ma pidin neid tänama lahkuse eest, mida nad osutasid Inglise tüdrukule, kes esitas liiga palju küsimusi!”

      Hertsog naeris.

      „Vähemalt nüüd oled sa kodus,” lausus isa, „ja nii tore, et sa jälle siin oled, mu kullake.”

      Ta kummardus, suudles Lyndat ja läks siis tagasi allkorrusele.

      Kuna reis oli olnud väga väsitav, magas Lynda kaua, kuigi oli tahtnud enne hommikusööki ratsutama minna.

      Proua Meadows tõi talle hommikueine voodisse.

      Üles tõusnud, otsustas Lynda, et üksinda ratsutama minna oleks viga.

      See võis isa pahandada.

      Parem minna koos peoseltskonnaga pärast lõunaoodet välja.

      Oli tavaline, et Marlowe lossi daamid käisid pühapäeviti kirikus.

      Mehed aga ratsutasid.

      Pärastlõunal sõitis kogu seltskond alati tõldades või ratsa Follyle, lossi taga kõrguvale künkale.

      Sealt avanes imeline vaade, nagu hertsog alati uhkelt lausus, kolmele eri maakonnale.

      See oli kindel viis oma külalisi lõbustada.

      Seejärel naasid nad lossi luksuslikule teejoomisele.

      Daamid puhkasid alati enne õhtusööki.

      See kõik oli nii tuttav, et Lynda teadis kogu programmi peast.

      Kuid varem oli temal selles väga väike osa, sest ta käis vaid emaga kirikus.

      Nüüd, mõtles neiu, asub ta ema kohale.

      Ta südamesse lõi igatsusest ema järele.

      Iga ruum, iga mööbliese, iga maal ja nipsasi tõi ta silme ette lapsepõlve, mil nad kõik olid olnud väga õnnelikud.

      Hertsogile oli kibedat pettumust valmistanud see, et tema abikaasa, keda ta jumaldas, ei saanud pärast Lynda sündi talle enam lapsi kinkida.

      Tema kiindumus tütresse korvas kurbuse selle üle, et ta ei saa poega, kellele tiitlit pärandada.

      Loss oli perekonna valduses olnud viissada aastat ning hertsog unistas siiani, et ühel päeval jaksab ta selle korda teha.

      Ta tahtis taastada vallikraavi, mis oli möödunud sajandite jooksul aegamööda kuivanud ja kinni kasvanud.

      Ta СКАЧАТЬ