Peeglikillud. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kummalist kriuksumist. Kuulasime seda terve tunni ja keegi ei osanud arvata, millega on tegemist. Alles hommikul saime teada, et öösel oli sakslaste tankikolonn läbi meie metsadetaguse küla läinud. Mingi taktika ajel valisid nad kõrvalise ja kõvera tee, et Piibe maanteelt Kehra pääseda. Läks aga veel mitu päeva, enne kui me esimest sakslast nägime. Ja see oli tõesti omapärane kohtumine.

      Oli augustikuu. Rukis oli küps, aga rinde lähenemine oli viljalõikust üha edasi lükanud ja talust metsani laiuv rukkipõld juba valkjaks muutunud. Ning siis, ühel keskpäeval, märkasime mööda rukkipõllu äärt jalgsi lähenemas välihallis mundris inimkogu. Üksi, paljapäi ja püssita, vasak käsi üleni sidemes ja kaela seotud – nii saabus Laanele esimene sakslane. Ta oli vist mingi vähemat sorti ohvitser, seisatas väraval ja tervitas õuelviibijaid saksa keeles. Nüüd läks vaja saksa keele oskust, mis mammale oli gümnaasiumipäevist kuigivõrd külge jäänud. Sakslane oli näljane ja palus endale praadida mõned munad. Ta olevat kuskil Piibe maantee kandis haavata saanud ja pidi nüüd kaardi järgi minema Kehra jaama, kus olevat haavatute kogunemispunkt.

      „Aga sinna on tervelt seitse kilomeetrit!”

      „Seda ei ole ju palju,” arvas sakslane ja võttis rahakoti, et toidu eest maksta. „Sie sind für uns ein Befreier, Sie müssen nicht zahlen!” lükkas mamma pakutud raha tagasi. Punane hirmuaasta oli meie jaoks lõppenud.

      Oleme jälle Rakveres

      Sõda oli metsadetagusest Laane talust ja kogu Eestimaast kiiresti üle rullunud, kuid Rakverre jäänud vanavanematest ei olnud midagi kuulda. Postiteenistust ega plaanipärast rongiliiklust ei olnud – nii rääkisid külainimesed, kes olid Kehras käinud. Teati sedagi, et Saksa rongid ei saa meie raudteel sõita, sest rööbaste vahe on erinev ning kõik raudteed tulevad ümber teha. Mina oma lapsemeelsuses ei osanudki omaste pärast muretseda, mulle ei mahtunud lihtsalt pähe, et Noorukesega ja emaga võiks midagi halba juhtuda. Tundsin rõõmu sellest, et onu Karl oli ära Tallinna sõitnud oma majavaldusi üle vaatama ja oli lubanud neid valvama jääda. Nüüd sain ma mammaga suhelda ilma, et meid kammitseks mingi keelatuse tunne, kuigi tal väiksemate kõrvalt minu jaoks vähe aega jäi. Kolmeaastane Tiiu ja pooleaastane Jaan nõudsid täit tähelepanu, söötmisest ja pesemisest rääkimata. Mäletan, et kord leidsime hetkeks järelevalveta jäänud poolvennast põngerja köögist perelaua alt, kus ta suure mõnuga emase perekoera tissi lutsis – õuevalvuril olid äsja olnud pojad ja rammusat piima külluses. Ette rutates võib öelda, et Romuluse ja Remuse matkimine andis hea tulemuse, poiss kasvas üles tugeva ja jässakana, kuigi emahundi asemel oli tegemist vaid keskmist kasvu õuepeniga.

      Siis aga ühel õhtupoolikul, ootamatult, nagu kõik pikalt oodatud asjad teoks saavad, märkasin, et üle heinamaa otseteed mööda lähenevad talule kaks inimest. Üks neist oli tunduvalt pikem, teine väiksem ja ümaram…

      „Nooruke ja ema!” Ma tormasin neile kaugele vastu, unustades isegi jalgade ette vaadata – suve jooksul olime kohanud üsna mitmeid rästikuid üle tee vingerdamas. Jällenägemisrõõm oli täielik – olime ju rohkem kui kahe kuu eest lahku läinud ning vahepeal oli paljugi juhtunud. Meist üle käinud sõda pidi aga juba kuskil Venemaal jätkuma, rääkis Nooruke ning ema jutustas värvikalt, kuidas nad reisirongide puudumise kiuste olid ikkagi lõpuks Kehra jõudnud. Rakvere jaama, kus nad juba tunde olid sõiduvõimalust oodanud, saabus Narva poolt rong, kus paari laatsaretvaguni kõrval oli ka üks ohvitseridele määratud reisivagun. Sõitatahtjaid oli jaamas palju ja kõik hakkasid sedamaid sellesse vagunisse trügima. Siis ilmus vaguni uksele ohvitser, kes teatas, et nad on nõus peale võtma kakskümmend inimest, ja asus pealeronijaid loendama. Juhtus aga nii, et trügimises sattus Noorukese ja tema vahele veel keegi ja ema osutus kahekümne esimeseks. Arv oli täis ja ohvitser pani käe ette.

      „Alles. Genug!” Kõik ja aitab. Aga vanaema oskas hädaolukorras isegi saksa keelt!

      „Mein Mann!” oli ta hüüdnud ja näidanud vaguniukse taha kadunud Noorukesele. Minu mees!

      „Ach so? Ein Moment!” Ja ehtsaksaliku täpsusega saatis ta vaheletrüginu vagunist maha ning kutsus ema asemele. Nii sõitsid nad Tapani, kust rong pööras Saksamaa poole. Seal olid nad jälle mitu tundi sõiduvõimalust oodanud ning lõpuks kaubelnud end vedurile, mis vaguniteta Tallinna sõitma hakkas. Vedurikatla kõrval kitsukesel platvormil seistes nad Kehra jõudsidki.

      Ees ootas kojusõit, mis pidi samamoodi keeruline olema, isegi keerulisem, sest nüüd olime neljakesi. Kuid Kehra jaamas saime oodata vaid paar tundi ning siis oskas Nooruke meid rääkida Tallinna poolt saabunud rongile, jällegi ohvitseride vagunisse. Mäletan, et sakslasest ohvitser loovutas vanaemale galantselt oma istekoha. Paraku saime nii sõita ainult Tapani, sest rong jätkas oma teed Tartu suunas. Rakvereni jäi vaid veerandsada kilomeetrit, kuid nagu kiuste ei olnud sinnapoole minemas ühtegi rongi, nii vähemalt kinnitasid raudteeametnikud ja sama rääkis ka sakslasest jaamakomandant. Istusime üsna nõutult jaamaperrooni pingil – Tapa sõlmjaamal oli meie sõjaaegsetes reisimistes oluline koht, kus tuli edaspidigi ootamist ja hirmu üle elada. Seekord meil siiski vedas – vaid tunni möödudes ilmus seesama ohvitserist jaamakomandant, viipas juba eemalt Noorukesele ja teatas, et ta oli leidnud meie jaoks edasipääsuvõimaluse. Autobuss sõjaväelastega oli just asumas teele ja selle sõidusihiks oli Rakvere! Ohvitser oli juba jõudnud bussis reisiva sõjakirjasaatjate grupi ülemaga kokku leppida ja meid võeti vastu sõbralike tervitustega. Jälle kogesime fakti, et Saksa sõjaväelaste suhtumine eestlastesse oli heatahtlik, ning see sisendas nõukogude hirmuaastal kaduma läinud turvatunnet. Ja meenutades pean tunnistama, et oma poisikesepõlves (või just selle tõttu?) ei kogenud ma Saksa sõjaväelaste poolt midagi taunimisväärset.

      Tookord sõjaväebussis sõites seisime üsna bussijuhi selja taga ja tema tegevuse jälgimine pakkus mulle suure elamuse. Olin tehnikahuviline poiss ja auto juhtimist seni vaid kaasa sõitmata eemalt näinud, ning arvan siiamaani, et just sellelt sõidult pärinebki mind läbi elu saatnud kiindumus autojuhtimise vastu. Ainult ühest ei suutnud ma seal sõites aru saada – miks küll bussijuhil on vaja ennast sõidu ajal peeglist imetleda? Sest otse tema ees ülal akna kohal oli päris pirakas peegel ning üsna tihti heitis ta sellesse pilke. Seda, et peeglist ka midagi muud peale iseenda näha võib, minu kaheksa-aastane mõistus tookord ei taibanud.

      Rakveres aga ootas mind üllatus – me ei läinudki Pikale tänavale! Nooruke ja ema olid jälle korterit vahetanud… Miks?

      „Sõjaaeg, Erik. Meile pole nii suurt korterit vaja. Võtab palju kütet ja üür on kallis. Ja linna keskel ei ole sõja ajal hea elada,” seletas Nooruke. Sellest viimasest sain aru küll alles hiljem, paari aasta pärast – siis, kui iga lennukimürin mind hirmunult kõrvu teritama pani. Aga siis, neljakümne esimese hilissuvel, oli selleni veel aega.

      Uus kodu asetses linna lõunapoolses servas, mururohelise Nisu tänava ääres puuderohelusse uppuvas madalas majas, milles oli kolm korterit. Meie söögitoa aken avanes pererahva kartulimaale, teised aga aeda, mis lausa ägas õunte-marjade külluse all. See sülge suhu toov pilt jäigi ainult pildiks, sest aeda minek oli minule rangelt keelatud – nii oli juba üürileppes maha tehtud. Minu pärusmaaks jäi seespool tänavaäärset kõrget ja tihedat plankaeda asuv kuuride-esine sissesõidutee ja lapike hoovi, kus olid vihmaveetünn ja prügikast, nurga taga kartulimaa servas aga peremehe tubakapeenrad ja väike majake, milleta ka keiser läbi ei saa. Pikal tänaval kogetud luksus, kus käimla otse korteris asus, tuli unustada. Olin aga juba kaheksa ja pool aastat vana ning minu maailm ei mahtunud enam hoovi piirava plangu varju; siin, Nisu tänaval, võisin juba luba küsimata oma mängumaad tänavale laiendada. Agulitänav oli üleni rohelise muruvaibaga kaetud, vaid selle keskel oli märgata kollakasse savipinda kuivanud vankrijälgi, mis olid kohati teelehtedesse kasvanud. See oli üks meie selleaegsete väikelinnade tüüpilistest kõrvaltänavatest, vaikne ja turvaline, kus pea kõik majad olid end ümbritsenud planguga ja vaid mõned neist ennast esiletõstvalt muldse kõnnitee СКАЧАТЬ