Peeglikillud. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väärtust, palja Saksa raha eest ei saanud midagi osta. Kasulikum oli viia piim meiereisse, kust saadi selle eest kuponge, mille alusel oli võimalik talumajapidamisse üht-teist vajalikku hankida. Just sellepärast pidimegi enamasti käima tuttavate talusid mööda ning siis ka mitte eriti tihti, et pererahval poleks vaja äraütlemisest piinlikkust tunda. Viis kilomeetrit piima järele kõndida polnud mingi kaugus, kuigi see andis omakorda sõjaajal eriti defitsiitsetele jalanõudele valu. Kui vanematel oli veel üht-teist ennesõjaaegset kasutamis- ja parandamiskõlblikku jäänud, siis minu kasvavate jalgade vajadusega oli asi üpris täbar. Suviti olin juba harjunud ema õmmeldud sussides või hoopis paljajalu ringi jooksma, kuid pikemaid piimaretki sussides polnud just mugav ette võtta – maantee kruusakivikesed olid läbi õhukese talla valusalt tunda. Paljajalu võisin käia kodutänaval, kuid linna mind nii ei lastud, võibolla käis see vanaisa kui tuntud linnakodaniku väärikuse pihta. Naised klõbistasid üldiselt ringi puukingades, mille kasepuust talla külge olid löödud rahvuslike mustritega kootud paelad-rihmad. Ühed sellised osteti minulegi – mäletan, kuidas pika vastupunnimise järel need minu jalgade külge seoti ja ma puuklõbina saatel oma piimaveerandi järele kõndisin. Peamiselt jonni abiks võttes õnnestus see käik nende jalanõudega esimeseks ja viimaseks jätta, ilmselt said ka vanemad aru, et poisid selliseid ebamugavaid ja pealegi vaid tüdrukutele sobivaid jalanõusid kanda ei taha. Sügisel anti aga koolist kõigile õpilastele tugevad ja tõeliselt vastupidavad tanksaapad, kusjuures õpetaja jagas igale meist peotäie saapanaelu nende taldade tugevdamiseks. Kuna mõiste „saapanael” võib tänapäeval seostuda jalanõude parandamise vajadusega, pean siinkohal asja pisut selgitama. Saapanael oli lühike ja suhteliselt jämeda teravikosaga terasnael, millel oli ilmatu suur, jäme ja erilise kujuga pea. Need naelad löödi taldade ja kontsa alla nii, et käies saapatallad praktiliselt maad ei puutunud ja seega kuluda ei saanudki. Naelte löömisel võis iga saapaomanik oma taldadele isikupärased mustrid kujundada ja lumist teerada või muldset kõnniteed jälgides oli võimalik teada saada, kes sõpradest on eespool sama teed minemas. Koolimaja põrandate säästmiseks oli meil aga kindel käsk koolis riidest susse kanda, sest selline raudtaldadega kolonn oleks puitpõrandad paari kuuga läbi raspeldanud.

      Üks meeldiv külg jäi nendest sõjaaegsetest koolipäevadest meelde – meile hakati andma tasuta suppi. Enamasti oli selleks paks juurviljasupp, milles ei puudunud ka tollal defitsiitne liha. Rohkesti oli supis ka makarone ja see supilisand on mulle kogu elu jooksul jäänud meenutama sõjaaegseid koolilõunaid, kus igaüks oma savikausist suppi helpis. Omapärane oli see, et suppi jagati kõikidele koolilastele kõikidel päevadel, ka neile, kel parajasti koolipäev ei olnudki. Sellepärast tuli mul iga päev koolis käia – ülepäeviti oma ranitsaga ja teistel päevadel suppi toomas juba tuttava kaheliitrise alumiiniumist piimanõuga. Kahtlemata oli see meie perele tuntav toidulisa, ka supi jagamisel minu mäletamise järgi sellega ei koonerdatud, vaid mannergusse pandi mitu kulbitäit.

      Hirmud

      Peale juba kirjeldatud muutuste meie elus ma sel perioodil sõja ohtlikku olemust otseselt ei tunnetanud. Nooruke oli meie raadio lausa uskumatul viisil tagasi saanud – läks lihtsalt küsima ja leitigi üles! – ja kuulas iga päev sõjauudiseid ning märkis rindekaardile pliiatsiga punkte ja poolkaari. Niisuguseid kaarte trükiti lehes iga päev ning mäletan, et nendel leidus palju võõrapäraseid kohanimesid. Et aga sõjategevus ei saanud meist eriti kaugel olla, sellest andis märku igapäevane lennukimürin. Rakvere lennuväljal paiknes saksa „Stuka”-tüüpi ründelennukite eskadrill ning nad startisid igal hommikul, võttes kursi Venemaa poole. Poisikeste hobiks sai lennukite ülelugemine nende väljalennul ja tagasisaabumisel; enamasti tulid nad tagasi kaotusteta, kuid mäletan, et mõnikord puudus saabujate hulgas isegi mitu lennukit.

      Esimest korda sain õhurünnakuhirmu oma nahal tunda neljakümne teise aasta varasuvel. Oli ilus õhtupoolik, kool oli selleks aastaks lõppenud – sõjaajal lõppes koolitöö varakult, kord vist isegi aprillis. Siis aga pidi olema juba juunikuu, sest ilm oli soe ja tänavamuru roheline. Selitasime Nisu tänava väikese poistekambaga murul ja vahtisime taevasse, püüdes liikuvates pilvedes ära tunda meile tuttavaid loomi.

      „Näe, lennukid!” märkas keegi.

      „Mis? Kus, ei näe!”

      „Vaata, õige kõrgel! Nii pisikesed!”

      Tõepoolest, minugi silmad hakkasid seletama – pilvede vahel helesinises laotuses helkles päikesekiirtes neli-viis imepisikest täppi. Nad olid tõesti kõrgel, sest nende edasiliikumist ei olnud märgata.

      „Eks lähevad jälle Venemaale pommitama,” arutasime, aga mõni hetk hiljem hakkas kostma mingi senitundmatu, ebaloomulik heli. See oli midagi vilina ja vuhina vahepealset, see muutus järjest valjemaks ja pani kõrvatrummid vibreerima.

      „Mis see on?” Vahtisime kohkunult üksteisele otsa ja siis kostis maadvapustav ja kõrvulukustav kärgatus. Kohe ka teine. Kolmas. Neljas…

      „Pommitavad! See on pommitamine!” Olime hetkega jalul. Neli väikest mehehakatist tormas ülepeakaela kodu poole. Minul oli joosta kõige kaugemale, peaaegu terve tänava pikkus. Ma ei usu, et ma kunagi hiljem oleksin sellise paarisajameetrise vahemaa suutnud joosta kiiremini kui tookord, üheksa-aastase põnnina. Lapse esmainstinkt, et kõige halva eest leiab varju kodust, oli ainumäärav, mingi alalhoidlik varjumine ei tulnud mõttessegi. Õnneks rohkem plahvatusi seekord ei järgnenud; hiljem selgus, et kokku oli visatud kuus üsnagi suurekaliibrilist pommi. Lähim neist kukkus naabertänavasse, aga see õnneks ei lõhkenud. Selles pommirünnakus jäid terveks nii majad kui inimesed, lähedasel Seminari tänaval ja Rägavere teel purunesid aga aknaklaasid. Niisuguse aktsiooni eesmärk sai olla ainult vaenlase tagalas taktikaline paanikakülvamine ning hiljem saime mitmel korral selletaolisi rünnakuid tunda. See, 1942. aastal kogetu, oli aga esimene Nõukogude vastuaktsioon, mis andis märku Saksa poole senise hoogsa pealetungi takerdumisest.

      Üldse seostuvad järgnenud sõja-aastad Rakveres minu mälus üksikute tugevate negatiivsete elamuste reana. Enamasti olid need pommirünnakud, mil õnneks vaid üksikuid lennupomme visati ja mis sügisperioodil toimusid tavaliselt öösiti või hilisõhtul. Eriti tõenäolised oli õhurünnakud aga kuuvalgetel talveöödel. Tänapäeval on raske kujutleda, et täiskuuperioodid olid sel ajal linnaelanikel hoolega kalendritesse märgitud, ja kui täiskuu ajal ilm umbpilve tõmbus, tähendas see inimestele suurt kergendust. Üks selline veebruari täiskuuöö on mulle eriliselt meelde jäänud. Mind kästi järjekordselt riietes magama heita, Nooruke kruttis raadiot, et raginate-segamiste vahelt sõjauudiseid kuulda, siis aga hakkas üha tihedamini väljas kuulatamas käima – õhurünnaku korral antavat häiret oli meie juures äärelinnas vaid nõrgalt kuulda. Juba tavaliseks saanud kohvritevirn välisukse kõrval, ema ja Linda süngelt ootusärevad näod – kõik see kuulus nende sõjaõhtute juurde, aga ei suutnud ometi minu lapseund takistada. Seekord aga raputas ema mind ärkvele, kui seinakell pool kaksteist näitas.

      „Erik, tõuse üles, pane mantel selga. Vist hakkavad pommitama,” püüdis ta öelda eriti rahuliku häälega, aga mind haaras paanika – niisugust äratamist polnud ma seni kogenud.

      „Mis me teeme? Kuhu me läheme?” pärisin ärevalt. Keldrit meie majal ei olnud, oli vaid väike köögipõranda-alune panipaik kartulite ja hoidiste tarvis. Sinna ronida poleks olnud mõistlik, seda oli ka minu kuuldes arutatud.

      „Vaatame, vast läheme õue,” arvas vanaema.

      Kiiresti ja värisevi käsi tõmbasin oma pikad villased sukad jalga. Pikki pükse kohtas minuealiste jalas siis haruharva, nii imelik kui see tänapäeval ka ei tundu. Tanksaapad sukkade otsa, sall kaela, talvepalitu, suusamüts ja kindad. Nooruke, ema ja Linda võtsid kohvrid ning läksime õue. Oli kummaliselt valge ja külm veebruariöö, lumi helkles kuidagi kollase ja võikana. Ka üksikud pilved taevas paistsid kummaliselt kollaselt helendavat. Täiskuu oli pooleldi pilvede varjus, kuust see kummaline valgus tulla ei saanud. Siis aga lisandus СКАЧАТЬ