Peeglikillud. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need käigud alati tohutult vastumeelsed ning igavad. Esiteks tuli maha vantsida pikk maa, teiseks, marjakorjajat minust muidugi ei olnud ja kolmandaks pidin püsima kuskil kindlaksmääratud kohal paigal, sest ema arvates pidi mets madudest lausa kihisema. Letipeal kõndisime metsa hanereas terve rongkäiguna: Nooruke, ema, onu Johannes, tädi Linda ja mina. Mäletan, et seal oli palju vaarikaid ning naised korjasid neid terve korvitäie. Kohati oli mets tihedasse padrikusse kasvanud ja enne marjakoha leidmist olime suure ringi teinud. Tagasiteed otsustati seepärast onu Johannese eestvõttel lühendada ja minna otse päikese poole. Läksimegi, pugesime läbi tiheda võsa ja kuusetihniku, kuni äkki leidsime end lausa lõputuna tunduvast ja läbipääsmatust nõgesepadrikust. Need nõgesed olid hiiglaslikud, ulatudes isegi Noorukesel üle pea; mehed lõikasid endale kepid ja hakkasid nendega edasipääsuks teed raiuma. Teekond muutus järjest vaevalisemaks, ema hakkas nõudma, et tuldud teed mööda tagasi mindaks, kuid mehed ei kuuletunud ja jätkasid tee rajamist. Minul kui argpüksil oli muidugi nutt varuks, ning kui ootamatult hakkas levima võigast haisu ja onu arvas tihnikus mingit metsloomakorjust nägevat, lõppes mu julgus täiesti ja ma pistsin Jeeriku pasunana kisama:

      „Nüüd me jäämegi siia-a metsa-aa!”

      Onu Johannes oli tehnikumi lõpetanud ja läinud edasi õppima sõjakooli, kus ülalpidamine toimus riigi kulul. Seega ta kodust abi enam ei vajanud ja rahadega oli peres lahedam. Vanadel tekkis isegi lootus, et viimaks suudavad nad teostada oma igipõlise unistuse – osta tükike maad ja ehitada endale vanaduspäeviks tilluke maja. Selleks oli onu Johannese abiga kohtki välja vaadatud – ikka vanaisa kodukoha lähedale Anijale, täpsemini Piibe maantee äärde Soodlasse.

      Jälle uus kodu

      Behse maja Rohuaia tänaval jäi meie perele vaid põgusaks vahepeatuseks, sest seal me ei saanud aastatki elada. Varsti tuli meil jälle kolida. Ka seekord ei olnud teekond pikk, kuid läks ülesmäge – meie uueks aadressiks Rakveres sai Pikk tänav viiskümmend neli. See oli mitmeti huvitav elamu – esiteks oli selle asukoht omapärane, maja asus vahetult Vallimäe järsu nõlvaku all, tal oli suur sopiline hoov, mille sügavuses veel üks elamu ja mitmeid kõrvalhooneid. Viljapuuaed oli rajatud terrassidena otse järsult tõusvale mäeküljele. See oli suurim majadest, kus ma seni elanud olin, lisaks mitmele korterile asus selles veel pagaritööstus ja selle tooteid turustav pood. Uus korter oli samuti õige suur ja sellel oli koguni kaks sissekäiku: üks avanes otse tänavale, teine köögi kaudu hoovile. Korteris oli kaks suurt ja kaks väiksemat tuba ja ruumikas köök, mis, tõsi küll, osutus talvel pea sama külmaks kui oli olnud turuplatsi-äärses korteris. Põhjuski oli sama – soojustamata ja alati niiske paekivisein. Lisaks loetletud ruumidele asus pööningukorrusel veel viies tuba, mis oli päris omaette, sest sinna pääses mööda treppi otse tänava-äärsest esikust.

      Ka see maja kuulus saksa soost peremehele, kellel oli küll üsnagi eestipärane nimi – Koop. Peremees ise elas kuskil mujal, tal oli Rakveres mitu maja ning ta käis neid üsna harva vaatamas. Vaatamas ei olegi siinkohal õige sõna, sest härra Koop oli pime ja liikus alati oma proua saatel. Pikk, pisut vimmas, puhmaskulmudega, vanuselt kuskil kuue-seitsmekümne vahel – nii ilmus ta vahetevahel proua käevangus meie õuele ja proua jutustas talle, mida ümbruses näha oli. Koop rääkis ka eesti keelt, kuigi tema häälduses oli tunda tugevat aktsenti.

      Meie korter asus maja ühes, pagaritööstus ja – äri aga teises otsas. Vahepeale mahtus veel pagari korter, mille kohal mansardkorrusel elas perekond Tõnismaa ja nendel oli minust neli-viis aastat vanem poeg Leevi. Õuemajas oli veel kaks korterit, ühes elas keegi üksik naisterahvas, kellega mul mingit kontakti ei tekkinud, ja teises vanapaar, kellel ei olnud lapsi. Taga hoovisopis oli veel üks pliidiga toakene, kus elutses keegi üksik vanamammi.

      Pagaritööstus tegi elu huvitavaks, sest seal toimus alati midagi. Juba poole öö ajal pandi leivad-saiad ahju, poe avamise ajaks pidid alati olema värsked tooted saadaval. Pagaril oli ka abitööline, kelle hooleks oli puude lõhkumine ja ahju üleskütmine. Üsna varsti pärast meie saabumist kolis eelmine pagar ära ning asemele tuli uus ja noorem. Mis aga peaasi – tal oli kaks last, poeg Pentti ja tütar, keda hüüti Ninnuks. Mõlemad olid minust nooremad ja see pakkus mulle mõningat rahuldust, sest senistest vähestest mängusõpradest olin alati mina noorem olnud. Hellitusnimega Ninnust ja tema vennast Penttist minule aga kaaslasi ei saanud, nad olid selleks liiga väikesed ja saamatud ning me lihtsalt ei sobinud. Rohkem meeldis mulle sõbrustada Leeviga, kes meie vanusevahest hoolimata oli hästi seltsiv. Naaberkrunt pakkus meile piiramatute võimalustega mängumaad, sest seal lammutati madal ja lagunemisohus maja ning hakati Vallimäest kruusa kaevama. Sellega siiski kaugele ei jõutud, töö pandi seisma ja järsul nõlval kasvavas padrikutaolises puudesalus avanes meiesugustele poisikestele tõeline tegutsemisparadiis. Selles džunglis oli suurepärane mängida igasuguseid sõja- ja tagaajamismänge, Leevi muidugi ees ja mina teda jäljendades kannul. Tegime endale puust revolvrid – tema oli puusepa poeg ja oskas selleks kasutada nii isa tööriistu kui oma osavaid käsi. Pärast värvimist nägi tema revolver välja nagu päris, kuigi ma siis ei olnud veel pärisrelva näinudki. Ajast ette rutates tuleb meelde, et esimest korda sain niisugust tapariista oma käega katsuda järgmisel suvel, kui me Kehras suvitasime ja onu meile külla tuli. Ta oli ülendatud lipnikuks, oli täies mundris ning selle juurde kuulus ka püstol koos kabuuriga. Ta võttis püstolist padrunid välja ja ulatas laskeriista mulle tutvumiseks. Ema pidi seda nähes närvišoki saama. Ka Nooruke jäi temaga nõusse, mitte vist küll niipalju eetilistel kaalutlustel kui teadmisest, et ka luuavarrest võib pauk tulla, liiatigi siis tühjast püstolist. Emal oli sedamaid tuua mitu näidet, kus just niiviisi „oli veel üks pauk sisse jäänud” ja inimene sai otsa. Nii lõpetatigi mu püstoliga tutvumine ja mulle jäi vaid teadmine, et see riist on külm ja raske.

      Leevi puurevolver oli aga kerge ja imeosavalt välja voolitud. Püüdsin endale samasugust teha, kuid tulemus oli isegi minu lendava fantaasia jaoks kohutav. Ma olin ikkagi vaid kuueaastane, mul ei olnud lihtsalt piisavalt käteosavust, ammugi mitte aga püsivust, et tehtavat viimistleda. Kärsitus ning tahe kõike kiiresti ja väikese vaevaga saavutada – need omadused saatsid mind kogu noorpõlve. Selleaegset pinnapealsust, mida kohati võiks isegi lohakuseks või laiskuseks nimetada, olen hiljem tõsiselt häbenema pidanud.

      Sõja- ja luuremängude väljamõtlemises ei olnud minust Leevile vastast, kuid see ei takistanud mind tema kannul tundide kaupa naaberkrundi džunglis ringi tormamast. Kui väsisime, istusime kuskile põõsa varju ja Leevi pajatas asjadest, millest mul seni aimugi ei olnud. Sinna kuulusid ka sellised jutud, mida rääkides mu sõber vargsi ümber vaatas ja hääle poolsosinaks alandas. Sain teada kummalisi asju, mis mind esmahetkel lausa nõutuks tegid – näiteks seda, et noku ei olegi ainult pissimise jaoks. See teade jättis mind iseenesest külmaks, aga Leevi kinnitas mitu korda, et ma ei tohi kellelegi öelda, et just tema seda rääkis. Ja siis esitas ta mulle sosinal täiesti arusaamatu küsimuse:

      „Kas sul läheb juba kõvaks ka?”

      Pikal tänaval elades ärkas minus tehnikahuvi. Onu Johannes käis nüüd tihedamini meil ja ühel sellisel käigul kinkis ta mulle aurumasina. Siis soris ta oma kolukastides, mida me oma kolimistel olime truult kaasa vedanud, ja leidis palju huvitavat – küll meie esimese raadioaparaadi osi, küll tööriistu, aga ka lihtsalt traadikerasid ja plekiribasid. Need olid ülipõnevad õhtud, mil onu minu jaoks midagi meisterdas – ta ei öelnud kunagi ette, mida, ja alles siis, kui asi valmis, sain selle otstarbe teada. Nii sündis aurumasina juurde tilluke saekaater, mille raamis oli jõhvsaag ja mis suutis isegi pisut pliiatsiotsa saagida, kõige huvitavamaks osutus mulle aga imeväena tunduv elekter. Onu kolukastis leidus tilluke elektrimootor ja omaaegne raadioaku laadija ning nende abil oli võimalik mitmeid tehnilisi mänguasju ning isegi praktiliselt rakendatavaid seadmeid liikuma panna. Hiljem, juba tehnikumis käies, tegin selle mootori abil isegi äratuskella, sest sõjajärgsetel aastatel polnud seda hädavajalikku eset kuskilt võtta. Mul oli rongile jõudmiseks vaja tõusta igal hommikul kell viis, ja kuigi vanaema oli varmas mind äratama, eeldas see siiski tema valvelolekut. Siis monteerisin meie suure seinakella külge juhtmed, СКАЧАТЬ