Peeglikillud. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoonetelt, pilvedelt, lausa igalt poolt ja tekitasid minus kabuhirmu. Tänavat mööda juba mindi, rahvas lausa vooris mööda võikat-kollakat valgust peegeldavat talveteed linnast välja.

      „Eks seekord peab vist ikka minema…” Nooruke heitis pilgu majale, nagu jätakski ta koduga jumalaga.

      „Jaa! Lähme ka, lähme ruttu!” kiirustasin. Kogu elu olen ma passiivset ootamist alati kõige ebameeldivamaks pidanud. Minek tähendas minu jaoks tegevust, omapoolset panust selleks, et end ja teisi ähvardavast ohust säästa. Tegelikult ma muidugi lihtsalt kartsin.

      Tänaval liitusime üldise põgenikevooriga. Paljudel olid kompsud kelgule laotud, paljud läksid lihtsalt niisama, kott või kompsuke käeotsas. Ja kohe kohtas vanaisa tuttavat – kedagi minule tundmatut kolleegi. Nad kätlesid, meie kogu perega seisatasime, kõik teised aga läksid kiirustades edasi. Arvan siiamaani, et Noorukesel oli kolleegi ees veidi piinlik, et ka tema, soliidses eas pedagoog, oli üldise paanikaga kaasa läinud. Mina aga oma kümneaastase hirmu täis olekuga pahvatasin:

      „Mis te siin veel tutvustate! Lähme ruttu!” Just täpselt nii ma ütlesin, sõnu valimata ja viisakusele mõtlemata. Nii, nagu oleks mu üldiselt korralik kasvatus plangutagusesse kodumajja jäänud. Ja Nooruke, kes tavalises olukorras pidanuks mu ilmtingimata läbi noomima, vabandas, et sõda on lapse närvid ära rikkunud. Majade vahelt välja jõudes nägime ka võika valguse tekitajat – linna lähedal põldude kohal hõljus mitu kobarat valgustuspomme, mida nende välimuse järgi tabavalt „jõulupuuks” hüüti. Lennukimootorite kurjakuulutav heli lähenes veelgi, iga hetk oli oodata pommisaju algust, kuid me olime õnneks juba linnast eemale, hõreda männimetsa alla jõudnud, seega oma arust otsese pommiohu eest pääsenud.

      Seekord vedas nii meil kui Rakvere linnal – tõusis tuul, kandis „jõulupuud” kaugele Kadrina poole ja linnale langes vaid paar pommi. Needki kukkusid linna teise serva, raudteejaama kanti. Miks selle jaoks nii suurejoonelist ettevalmistust ning tervet lennueskadrilli oli vaja, ei tea. Öösel kella kolme ajal valitses linnas jälle vaikus, ka kuu oli pilvede taha kadunud ning me kõmpisime koju tagasi. Selleks, et hirmuga hakata järgmist ööd ootama…

      Linnainimese vastu oli sõda palju julmem ja hoolimatum ning need, kel vähegi võimalik, kolisid ära maale. Maale oli Tallinnast kolinud ka minu pärisema ehk mamma koos oma perega. Tema käekäiku olen lähemalt kirjeldanud romaanis „Äravalitu”. Sõitsime emaga talle Tartumaale külla ja jällegi sai sõidul komistuskiviks Tapa jaam, kus ootasime edasisõidu võimalust üle viie tunni. Kodunt kaasa võetud võileivad said mul peagi söödud ja kõht nõudis lisa. Ainuke söödav, mida Tapal oli võimalik osta, olid pabertorbikutes vaarikamarjad, ja neid siis ostiski ema mulle päris ohtralt. Kõik läksid loomulikku teed mööda minu sisemusse, kuni… Öökimine, mis lõpuks järgnes, on meeles siiamaani ning tooreid vaarikamarju ei söönud ma ligi kolmkümmend aastat.

      Me lahkume Rakverest

      Vahepeal üsnagi kaugele Venemaale veerenud sõda hakkas endast jälle ja üha pealetükkivamalt märku andma. Järjest rohkem liikus tänavail sõjaväge, järjest rohkem toodi linna haavatuid. 1943/44. kooliaasta kujuneski tavatult lühikeseks, sest ka viimased linna koolimajad muudeti sõjaväehaiglateks. Ka Saksa sõdurid olid muutunud – varem alati sõbralikud, naeruhimulised ja abivalmis noored mehed olid kadunud, Vaterland’ist toodud mobiliseeritud olid sõnaahtrad ja sünged ning nende hulgas oli rohkesti vanemaid mehi. Meil oli juba üsna tavaliseks saanud, et söögitoas ööbis alatasa kolm-neli sakslast, kes juba järgmisel hommikul edasi „nach Osten” tõttasid. Siis tuli üks märtsiõhtu, mil pimeduse saabudes jällegi võõrad lennukid undama hakkasid. Valmistusime järjekordselt halvimaks, kuid väike Rakvere linn pommitajaid seekord ei huvitanud. Nende sihiks oli Tallinn ja sel ööl viisid nad oma surmakülvava lasti meist üle mitmel korral. Järgmisel päeval räägiti, et Tallinna põlemise kuma oli Rakvereni paistnud. Õhurünnaku tegelikust ulatusest saadi teada alles mõni päev hiljem, kui pealinnast saabus rakverelaste peavarjuta jäänud omakseid varjupaika otsima.

      Nooruke ja ema käisid murelike nägudega ringi. Seni ei olnud meie linn suuremate õhurünnakute ohvriks langenud, oli visatud vaid üksikuid pomme ja vaid paar maja kannatada saanud. Naaberlinnakese Tapa raudteesõlme ümbrust oli aga ikka ja jälle korduvalt rünnatud. Arvestades Rakvere tähtsust Saksa sõjaväe jaotuspunktina, oli tõenäoline, et rünnakud pidid peagi ka meile jõudma.

      „Niipea kui kool lõpeb, lähete poisiga maale. Leeni juurde, ma juba kirjutasin talle,” teatas Nooruke, keda olin nüüd hakanud papaks hüüdma, emale ühel märtsikuu päeval.

      „Aga sina?”

      „Eks mina tulen hiljem järele. Oli kuulda, et õpetajad pannakse jälle laatsaretti valvesse,” ütles papa.

      Kehra sõitsime seekord kolmekesi – ema, Linda ja mina, ning kaasas oli meil suur hulk pakke. Saksa võimud koos kohaliku omavalitsusega olid igasuguse sõitmise võimatult tülikaks teinud. Kõigepealt tuli sakslasest linnakomandandilt taotleda sõiduluba, see aga võis võtta aega isegi nädala. Alles seejärel oli asja raudteejaama uurima minna, kas ja kuidas rongid üldse käivad. Ma võin eksida, kuid minu arust Saksa okupatsiooni ajal regulaarset rongiliiklust ei toimunudki – raudteed olid sedavõrd sõjaväeešelonidega üle koormatud, et reisirongid ei suutnud mingis graafikus püsida. Ka seekord selgus, et Tallinnasse ei ole minemas ühtki rongi. Narva poolt oli tulemas vaid üks sõjaväerong haavatutega, mis pidi Tapalt Tartu poole pöörama. Mõninga kõhklemise järel otsustas ema sõita sellega kaasa, lootuses, et Tapalt (jällegi Tapa!) leiame ehk edasipääsuvõimaluse. Nii jõudsime Tapani ohvitseride vaguni täiskiilutud koridoris. Jõudsime lausa imeväel, sest just enne seda oli seal toimunud järjekordne õhurünnak. Jaamahoone oli juba varem pihta saanud, meie sinna jõudes paar jaamaesise platsi ääres asuvat puumaja veel põlesid. Raudteerööbaste kõrval haigutas pommilehtreid ja õhk oli täis kirbet suitsulõhna. Seda kõike nähes tundsin iiveldamapanevat hirmu, kui mööda platvormi jaamahoone varemete poole astusime. Aga ometi oli eelnevate sõja-aastate kogemus mulle õpetanud, et on asju, mille vastu protesteerimine on tulutu, sest nendest ei käi ka vanemate võim üle. Igaks juhuks hoidsin end vanaema ligi, kes raudteeametnikult teateid küsis.

      „Võibolla paari tunni pärast tuleb midagi Tartu poolt. Kui nad seal pole teed puruks pommitanud,” vastas mees ja kehitas õlgu. Minu arust niisuguse ükskõiksusega, nagu oleks ta kivist!

      „Kas on karta, et nad täna veel?” Ema viitas peaga põlevate majarusude poole ja heitis mulle silmanurgast uuriva pilgu.

      „Arvata võib. Nad käivad kolm korda päevas, aga pommitavad kõrgelt, kardavad…” Mundris mees näitas üle haruraudteede – seal paistis põõsaste varjust paar neljatorulist õhutõrjesuurtükki, mida flakkideks hüüti. Selle asemel et nende kaitse üle rõõmu tunda, tajusin nüüd ohtu veelgi teravamini. Kõige halvem – meil oli vaja oodata just jaamas, mis oligi õhurünnakute sihtmärk. Istusime suure hõbepaju alla pingile ja ma tundsin end kui nõeltel. Hoidusin vaatamast nii ettepoole, kus flakid võisid kohe hakata mürske sülitama, kui ka tahapoole, kus tuletõrjujad suitsevaid majapalke laiali harutasid. Need kolm hirmu täis tundi Tapa jaamas on mulle meelde jäänud kogu eluks. Lõpuks ometi tuli mingi rong ja saime vagunisse trügida.

      Nõlva talus meeldis mulle üle kõige Jägala jõgi, mis oli talu piiriks. Kui siin eelmistel kordadel suvitades olin olnud veel väike ja mind üksi hulkuma ei lastud, siis nüüd võisin veeta jõe ääres pikki tunde. Jõgi oli majale üsna lähedal, neid lahutas vaid sadakond meetrit laugjat põllunõlva. Sõja ajal ei suutnud alakoormusega töötav Kehra puupapivabrik jõevett oluliselt solkida, see oli puhas ja peaaegu lõhnata. Üsna hästi on mul aga meeles 1938. aasta suvi, mil samuti Nõlval käisime ja vastvalminud Kehra vabrik käiku lasti. Kuigi olin siis vaid viieaastane, mäletan siiamaani sadu ja tuhandeid lõpnud kalu, mis Petersoni veskitammi taga paisjärves valkja СКАЧАТЬ