«Litteraria» sari. Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II). Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Verdeni kindlus. Viimane on ikka veel prantslaste käes. Sakslaste vihased tormijooksud pole teda seni võtta suutnud. Sakslaste kaotused öeldakse olevat 250 tuhat sõjameest. Kahjuks toidame endid ainult Prantsuse sõnumitest, ehk filtreeritult neutraaliste maade hallikatest võetutest. Jutud Venelaste pääletungimisest liiguvad viimasel ajal rohkem kui enne. Näib nii olevat, nagu läheks meie frondil tõesti elavamaks. Staabi telegrammid venivad pikemaks.

      ✓

      Ja, mis ma veel ütelda tahtsin: Olen tõesti abitu, ka lihtsais asjus. Märkasin seda nüüd iseäranis kolimises.

      Missuguste kuludega on iga minu vähemgi tegevus ühenduses. Kui ruttu langeb minu meeleolu vähema kui äparduse juures.

      Aga kõik see oli juba enne, silmapilgul ei tekki midagi uut juurde. Mida enam me iseendaga selgusele jõuame – seda parem.

      ✓

      Kodus kõik endine. Tutt67 kipub teiseks aastaks jääma. Seda arvasin isegi. Ta on lõpmata kärsitu isik. Saab näha, kuda ta ükskord elama hakkab. Kindlasti on ta palju naiivsem kui mina. Enesekriitikat on tal palju vähem kui mul. Võib olla on mul seda viimast liiga palju.

      Ka see selgub edaspidi.

      ✓

      17 Märtsil 1916.

      Uus korter läheb korda. Minu vastu oldakse väga tähelepanelik.

      ✓

      Uus sõjaminister hr. Schuvajev, hr. Polivanovi asemele.68

      Meie kaua oodatud pääletungimisest ei taha midagi suuremat välja tulla. Telegrammides pole sõnumeid, millest suurt pääletungimist võiks näha.

      Nüüd algab kevadise suurvee ajajärk ja siis on veel vähem midagi oodata. Verdeni juures muutuseta. Siiski arvavad prantslased, et „nende kibedamad päevad älles ees.”

      Minu arvamine oli algusest saadik: Verden 1… [langeb.] Seda arvan praegugi. Meie v[äed] on pea kaotanud, iga päevaga on uued juhid.

      ✓

      22 Märtsil 1916.

      Kuni 22 Maini 1916.

      Täna saatis Noor Eesti Aino Kallas’e Tähdenlento69. Kodust pole nädala kolme või rohkema jooksul kirja tulnud. Ka Teodor ei kirjuta. Õde. Pappiina. Öö, hommik ja jääminek Düünal70.

      ✓

      Sõda. Sakslased algasid uusi tormijooksusid Verdeni vastu.

      ✓

      8 aprillil, Suurel Reedel. 1916.

      Eila oli … 22. maini – ei tule midagi välja. Mitu korda on juba olnud. Ja palju veel olema saab.

      ✓

      Mäletan: Kunagi, kui veel Kihelkonna koolis käisin, olime Suurel Reedel Kuremaa järve ääres. Palamuselt kostsid kellalöögid. Algas pealelõunane jumalateenistus. Sest on kaua mööda.

      Kahe aasta eest oli Vanemuises igavene möll, kuhu Beek’iga kogemata sattusime.

      ✓

      Teodor on nüüd juba kirjutanud – ka kodust tuli kiri. Kõik läheb sealgi endiselt. Teodor kirjutab, et ta veel kindlasti ei tea, kas istuma jääb või mitte. Tahab kusagil teisal eksami teha,et aga 7. kl. saada. Seda nõu laitsin: nii võib ta koolist hoopis välja jääda ja siis on isegi teada, mis saab.

      ✓

      Vene väed võtsid Trapesundi71.

      ✓

      10 aprillil 1916.

      Esimesel Ülestõusmise pühal.

      Ilm päiksepaisteline ja võrdlemisi soe. Öösel olin dejour. Venelased tikuvad suudlema. Vist on see protseduur apteegi valitsejatega ees. Kl. 12 kogume kantseleisse, kus temale pühiks õnne soovima peame.

      Arbusov tuli hom[mikul] kl. 5 kantseleisse. Nad olla öösel is. Lukase juures puijutanud ja tülitsenud. Einer olla jälle ühe oma hiilgenumbritest ette kannud.

      ✓

      16 aprillil 1916.

      Ka eila oli… Ja rohkem kui kunagi enne. 24 tundi järgemööda. Kaartid ja viin, siis minu hiilgenummer. Nagu Tartus. Täna ahastus. Sinna tagasi pean ma minema kõige vähem kord, sest võlgnen. Lubasin täna, aga pole jõudu. Närvid hakkavad üles ütlema. Pean aru, kas küsida puhkeaega või mitte. Siis sõidaks Petrogrfadist] läbija kõneleks mõne sealse arstiga kõrva pärast.

      Nüüd peastis mind kõrv… jutt koivast. Kaks päeva, eila ja üleeila puudusin töölt ja ajasin kõik kõrva süüks.

      ✓

      Ema kirjutas. Neil kõik endine, Koolipoissa hakatavat koolidest võtma: nii tuleb Teodoril vist minek. Ta tahtvat lenduriks hakata. Selleks ei kõlba ta. Selleks töötab tema mõte liiga aeglaselt. „Kõik advokaadid ja nende prouad lasevad isa juures tööd teha”, nii kirjutab ema peale muu.

      ✓

      Sõjas pole mingit suuremat muudatust.

      18 apr. 1916.

      Üks üllatus järgneb teisele. Kudas viimne energia kaob. Kudas inimesest midagi järele ei jää, kui ta end natukenegi vaevaks võtab analyseerida. Kudas surma mõtted tulevad. Eila küsisin end puhkusele. Tahan … Ei tea isegi, kas tahan või ei… Tartusse. Midagi iseäralikku ei oota mind seal. Igalpool on ühesugune igavus. Ainult lõpp … võiks mind natuke rõõmustada. Siis teeks midagi. Trööstiks end tööga. Praegu – tänane hommik – oli kole. Kolmandik mu korjandusest läks ühe nädala jooksul. Nüüd tean: minus pole ühtegi aatomi kindlust. Eila õhtul mõtlesin voodis: on minus ainsamgi +. Jõudsin otsusele: Ei. Minus on ainult inetud ja alatud —72

      Täna ehk homme sõidan siiski Tartu, kas läbi Petrogradi või Pihkva. Kõige imelikum, et samased inetud ja alatud siiski elavad ja endast koguni suures arvamises on.

      6 Mail 1916.

      Tartus käidud. 4 V hommikul jõudsin tagasi. Õigus oleks olnud Tartus olles päev päeva järele siia üles märkida. See oligi mul kord meeles, aga olin ju päev päeva kõrvale paloilistään (purjoilistään)73.

      Esimesel õhtul istusime Vanemuises, Simmi toas74, Simm, Hindrey75 ja mina. Mul oli V[itebski] – st toodust 200,0. Öösel aga ajasin siiski Mag. Jürgensoni76 üles. Aga kõik asjata: isegi „nimi” ei aitanud. Sellega sai lolluste-ajajärk alguse.

      Конец СКАЧАТЬ