Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja soome ma peaaegu ei osanudki. See oli puudus, mille kõrvaldamisega pidin vaeva nägema veel Nokia aastatelgi. Aga mis peamine, minu enesekindlus ja eneseusaldus olid kasvanud. Olin käinud välismaal, oma esimesel reisil, mis kestis kaks aastat. Olin hakkama saanud, kuigi mõnikord olin igatsenud Soomet ja oma perekonda.

      Nüüd olin aga taas Lõuna-Pohjanmaal ja 1969. aasta suve veetsin onu talus heina tehes. 1960ndate lõpu Pohjanmaa oli veel elav ja jõukas. Talu oli väike ja traditsiooniline ning töö sai tehtud peamiselt sugulaste jõul. Lüpsikarjast loobuti alles 1970. aastal. Alles äsja olin ma teinud Atlantic College’is tööd peamiselt pliiatsi ja lükatiga. Nüüd hoidsin käes kas hangu või harki. See suvi oli viimane pikem periood, mille veetsin Pohjanmaal, kuigi toona heinamaal rassides ma seda veel ei teadnud. Mind ei vaevanud nukrus ega nostalgia, pigem olin täidetud põnevuse ja ootusega. Samal ajal lähenesid Neil Armstrong ja Apollo 11 Kuule ning 21. juulil tegi Armstrong esimesed sammud Kuu pinnal. Tema teekonda jälgiti hinge kinni pidades ka väikeses Lõuna-Pohjanmaa talus.

      Atlantic College’is olin iseseisvunud ja kaugenenud perest ja Pohjanmaast. Maailm oli suur ja lai. Vanemad ei suutnud enam minu ideedega sammu pidada ja kahtlemata ei kuulanud ma neid enam nagu varem. Iseseisev laps oli kasvanud ühe hoobiga sõltumatuks noorukiks – valus, aga vajalik samm.

      Samal ajal kui minu eakaaslased huvitusid sotsialistliku süsteemi kolhoosidest, parteist ja majanduse viisaastakuplaanidest, olin mina pääsenud läände, euroopaliku ja globaalse diskussiooni keskele. Minu maailmapilt oli kõige olulisemas arenguetapis avardunud hoopis teises suunas. Olin õppinud ja näinud, kuidas maailm ja kapitalism töötavad. Sel ajal, kui paljud mu tuttavad olid loobunud iseseisvast mõtlemisest ja kuulanud parteide õpetusi, olin mina võinud mõelda oma peaga, kujundada omi arusaamu ja kaitsta neid teiste intelligentsete arusaamade vastu. See kogemus parandas minu enesehinnangut, aga muutis mind ühtlasi kõrvalseisjaks Soomes, kus parteiaktivistid paistsid elus aina paremini edasi jõudvat ja saavutavat üha paremaid positsioone järjest nooremas eas.

      Vasakpoolsus ehk Nõukogude Liidu ja Saksa Demokraatliku Vabariigi imetlemine kuulusid sellesama massipsühhoosi juurde. Vasakpoolsete üliõpilasliikumine saavutas haripunkti 1970. aastal, mil loenguseisakud peatasid töö ülikoolides, üliõpilased streikisid koos töölistega ja üliõpilasorganisatsioonide juhatused olid muutunud parteipoliitilisteks masinavärkideks, mis andsid hinnanguid Lähis-Ida olukorrale, Aafrika vaesusele või maailma imperialismiohule.

      Ma ei unistanud ühestki kindlast elukutsest, aga tundsin siiski, et minu koht võiks olla ülikoolimaailmas. Mõtlesin, et võiksin olla hea füüsikaprofessor ülikoolis või tehnikaülikoolis. Mõtlesin, et võiksin sellega siduda ka oma Atlantic College’i inspireerivas õhkkonnas alguse saanud ühiskondlikke harrastusi. Märkasin, et analüüsin 19aastasena Soome valitsuse majanduspoliitikat laialdase kogemuse varal, mis tugines Atlantic College’i rahvamajanduse praktikumidele ja järjekindlale The Economisti lugemisele. Võib-olla oleks füüsikaprofessoril kasu neistki huvialadest. Ja kas füüsika, matemaatika ja majandusteadus ei tähendanudki siis arvutamist ja matemaatikat, mis laabusid mul järjest paremini? Kõike seda mõtlesin ma suvel heinatööd tehes.

      Augustis tõi post kirja, mida Soome peredes pikisilmi oodatakse: mind oli võetud vastu TKKsse tehnilist füüsikat õppima. Sõitsime isaga Vaasasse tuttavasse panka, kus mul oli lapsest saadik olnud arveldusarve. Vajasin tulevaste õpingute jaoks õppelaenu. Riik hakkas õppelaenu käendama alles hiljem. Seepärast triikisime isaga särgid, tõmbasime selga ülikonnad ja läksime panka. Isa oli mulle käendajaks ja järgmisel päeval võtsin kergendustundega vastu teate, et mulle antakse laenu. Üliõpilaselu võis alata.

      8. Teekkaripõli

      1970ndaid on nimetatud pruuniks kümnendiks. Minu 1970ndad algasid juba 1969. aasta sügisel, kui alustasin õpinguid Tehnikaülikoolis. Elama hakkasin Otaniemis Teekkariküla ühiselamutoas, kus olid ülekaalus pruun ja tumesinine. Hoone oli valminud 1950ndate alguses Helsingi olümpiamängude eel ja oli esiotsa mõeldud sportlaste majutamiseks. Meie ühiselamuboks oli 1969. aasta sügisel ilmselt üsna samas seisukorras kui olümpiamängude ajal. Esimesel aastal jagasin tuba teise esmakursuslasega. Teekkarite ehk tehnikaülikooli tudengite huumoritraditsioone järgides võib öelda, et ta ei ole tänaseni Otaniemist kaugemale jõudnud: Matti Juhala on praegu TKK masinaehituse professor. Mõlema jaoks oli toas kitsas voodi, kirjutuslaud, tool ja kapp. Nurgas kraanikauss hammaste ja käte pesemiseks. Boksis oli ühine vannituba, köök ja elutuba. Teisel õppeaastal sain samas boksis omaette toa.

      Tehnikaülikool oli minu jaoks suures osas instinktiivne valik. Meie suguvõsas on alati olnud palju insenere ja ka pärast mind on nii mõnigi Ollila saanud inseneridiplomi. Peaaineks valisin tehnilise füüsika, mis oli üks kooli raskemaid ja teoreetilisemaid õppesuundi. Mulle meeldis väljakutse ja see, et latt oli piisavalt kõrgel. Õpingukaaslased Soome eri paigust olid intelligentsed ja enamasti keskkooli kuldmedaliga lõpetanud. Kõige rohkem inimesi oli siiski Helsingist ja selle ümbrusest, sest parimad keskkoolid olid koondunud pealinna. Varasemast ajast tundsin ainult paari õpingukaaslast.

      Tehnikaülikool oli kolinud Otaniemisse alles mõne aasta eest. Varem asus kool Helsingis, Hietalahdentori lähedal. Otaniemisse ehitati Soome esimene ameerika stiilis kampus, kogu piirkond jäi TKK osakondadele ja ühiselamutele. Oli ka mingil määral teenuseid, näiteks väike pood ja postkontor, aga õnneks ei olnud Helsingi ja Espoo kuigi kaugel.

      Õppetöö oli intensiivne. Loenguid 25–30 tundi nädalas. Seega jätkus lihtsalt Walesis sisseharjunud töörütm. Mäletan, et kahel esimesel aastal õppisin peaaegu ainult matemaatikat ja füüsikat. See eeldas tõsist tööd, aga olin saanud Atlantic College’ist tugeva põhja. Peale õpingute tõi see sügis kaasa uusi vaba aja veetmise võimalusi. Teekkarite uues üliõpilasmajas Dipolis korraldati teisipäeviti koosviibimisi ja nädalavahetustel tantsuõhtuid. Veelgi toredam oli see, et Dipolis sai ka sooja sööki. Ma ei ole kunagi olnud suurem asi söögitegija, kuigi kartulid ja munad saan ikka keedetud. Ühikaboksi köögis piirdusin peamiselt pakisuppide soojendamise ja võileibadega. Seepärast oli Dipolil minu toidumurede lahendamises otsustav tähtsus.

      Boksikaaslased olid toredad. Nende kaheteistkümne teekkari seas oli iga aastakäigu üliõpilasi. Me ei tõmbunud igaüks oma nurka, vaid veetsime elutoas ühiselt aega, keetsime kohvi ja vestlesime päevakajalistel teemadel. Need selles seltskonnas veedetud kaks ja pool aastat olid oluline osa minu elukoolist. Oleme ka pärast lõpetamist paaril korral kokku saanud.

      Praegu räägivad teekkarid odandumisest. Selle termini all peetakse silmas elu koondumist nii kindlalt teekkarikülla, et Otaniemist kaugemale satutakse haruharva. Mina siiski ei odandunud. Käisin Teekkaritennisele reserveeritud aegadel Lönnrotinkatul vanas Teekkarilas tennist mängimas. Päris teekkarielust ma eriti aktiivselt osa ei võtnud, aga elasin muidu aktiivset elu. Isegi sedavõrd aktiivset, et tennisemäng muutus 1970ndatel sesoonseks. See on ainuke periood, mil olen tolles olulises harrastuses pikemaid pause pidanud.

      Taistolastega sattusin esimest korda kokku Otaniemis. Neil olid kindlad seisukohad. „Demarite, tsentristide ja koonderakondlaste probleem on selles, et neil puudub ideaalühiskond. Selline elamise šabloon, mis töötaks igas maailma nurgas, paremini kui Soome. Meil on vähemalt nii Saksa DV kui Nõukogude Liit,“ ütlesid nad.

      Tänapäeva vaatenurgast on raske mõista, kui ülepolitiseerunud olid 1970ndad. Kõik, sõna otseses mõttes kõik, oli poliitiline. Ka mina alustasin oma poliitilist karjääri üliõpilasvalimiste kandidaadina, 1969. aastal olid need esimest korda avalikult parteipoliitilised. Mina kandideerisin Rahvusliku koonderakonna (Kansallinen kokoomus) ridades. Minu kodukandis Pohjanmaal valitses kaheparteisüsteem. Kõik, keda ma tundsin, hääletasid kas koonderakonna või tsentristide (Keskusta, 1960ndate keskpaigani Maalaisliitto) poolt. Leidsin, et koonderakond sobib kõige paremini mõtlevale inimesele, kellele sotsialism ei istu, ja mulle see tõepoolest ei istunud. Mulle sai aga kiiresti selgeks, et koonderakonna üliõpilaspoliitikal polnud tollal mingit muud sisu СКАЧАТЬ