Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ temaga ei pidanud ma poolehoiu pärast võistlema, sest ta oli tüdruk. Olin ema poeg, algusest peale ja kuni ema surmani.

      Kõige vanemal lapsel on muidugi peale nende eesõiguste ka kohustusi. Pidin hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka nooremate õdede-vendade eest. Pidin ka korraldama pereasju ja teiste laste tegemisi. Arvati, et vanim laps peab vanematega rääkima ka pere teiste laste nimel ja nii pidin andma head eeskuju.

      Emas oli vaikset sarmi, mida oskasin täiel määral hinnata alles täiskasvanuna. Ta oskas panna mind endast parimat andma ja ootas häid tulemusi, kuigi ta seda alati välja ei öelnud. Nägin seda tema pilgust ja hoolitsusest. Mõistsin, et minult oodatakse palju, ja proovisin olla ootuste vääriline. Kõige taga oli ema. Tema motiveeris mind õppima, austama teadmisi ja haridust, ja tal oli selleks oma põhjus.

      Ema oli pärit Isokyröst, mis ei jäänud isa suguvõsa talust kuigi kaugele. Põlvkond põlvkonna järel oli elanud ümbruskonna külades ja valdades. Terve minu suguvõsa on 16. sajandist peale olnud Lõuna-Pohjanmaa talupojad. Ema kasvas tagasihoidlikes tingimustes koos seitsme õe-vennaga. Tema isa oli Isak Isaki poeg Kallio, põikpäine Pohjanmaa talupoeg, kes vihkas saksu ja kogu kõrgklassi. Ta oli otsustanud, et ükski tema laps ei lähe pärast rahvakooli edasi õppima, et suguvõssa ei satuks kahtlasi mõjutusi. Ema oli vanuselt teine laps ja tema isa suri enne, kui ema jõudis kooliikka. Nii võis ema minna keskkooli ja sai esimesena oma suguvõsas keskhariduse. Ta oleks kahtlemata lõpetanud ka ülikooli, kui pere loomine poleks plaane muutnud.

      Isa oli pikk, sale ja töökas hea tehnilise taibuga mees. Ta polnud tüüpiline läänesoomlane, sest rääkis palju; välja arvatud sõjast, sellest ta vaikis. Ta oli sõjakangelane, autasustatud ordenitega Jätkusõjas Taipale suunal peetud lahingute eest. Suurtükiväes tulejuhina teeninud isa ei hoobelnud kunagi oma sõjamälestustega. Alles tema lapselapsed, minu pojad, kuulsid lõpuks kõiki vanaisa sellest ajast pärit lugusid. Pärast sõda kulus mitu aastakümmet enne, kui peeti sobivaks neist asjust kõnelda. Selline oli ühtlasi isa iseloom: ta oli täitnud rindel oma kohust ega pidanud vajalikuks sellest suurt numbrit teha.

      Isa tegi tööd, ehitas ja projekteeris. Tal oli kogu aeg mitu rauda tules. Tema järgi hakkasin huvi tundma tuhande asja vastu korraga, mis tähendas hiljem piinarikkaid otsuseid, sest maailm ootas ühele asjale keskendumist. Lõuna-Pohjanmaal oli meestel vabadus tegeleda lugematute huvipakkuvate asjadega, samas kui naised pidid nende tagant koristama. Kõik kodused tööd jäid ema kaela, nagu 1950ndate Soomes sageli kombeks. Kui mina sündisin, oli ema 24aastane ja isa 28aastane. Elama hakkasid nad Kurikkas, vanaisa majas, kus kasvava pere käsutuses oli paar tuba. Teises maja otsas elas veel sugulasi ja ülemisel korrusel vanaisa Kaarlo. Isa läks tööle perekonna ettevõttesse ning vanaisa nägi temas kahtlemata oma mantlipärijat.

      Ümberringi olid kõigil käed-jalad tööd täis. Kes tahab elus edasi jõuda, peab hoolega tööd tegema. Seda õppisin tänu oma Pohjanmaa juurtele ja perekonnale. Vanaisa tegi kaupluses kõvasti tööd ja isa oli tööl seitse päeva nädalas. Ema rühmas meie kasvava perekonna eest hoolitseda ja lühikest aega oli ta ka kohalikus koolis õpetaja. Palgatöö kõrvalt tegeles isa sageli oma projektidega. Ta ehitas maju ja suvilaid ning projekteeris majade elektrisüsteeme. Töötundide üle arvet ei peetud, sest kogu vaba aeg oli täidetud.

      Töötamine oli sama loomulik nagu hingamine. Tööta istumine, loov jõudeolek, oli ebaloomulik. Seda peeti laiskuseks, mis viib teiste pahedeni. Üks suuremaid patte Pohjanmaal oli viina joomine. Külakaklused ja vägivald kuulusid samuti Pohjanmaa elulaadi juurde, aga neid ei idealiseeritud. Inimese mõõdupuuks oli tema töövõime. „Tubli tööinimene“ oli suurim kompliment, mida Pohjanmaal võidi inimese kohta öelda. Tööga oli seotud teinegi väärtus: ettevõtlikkus. Inimene pidi ise enda eest hoolitsema ja püüdma elus edasi jõuda.

      Pohjanmaalaste arvates ei olnud võimalik liiga palju tööd teha, aga ohtlik jõudeaeg võis saada saatuslikuks. Just sellele põhimõttele toetudes ehitati Soome üles arenenud ühiskonnaks. Samamoodi mõeldakse tänapäeval näiteks Kagu-Aasia areneva majandusega riikides. Tunnen seal ära Pohjanmaalt tuttava mõtteviisi: tööga võib edasi jõuda, rikkust koguda ja anda oma lastele paremaks eluks vajaliku hariduse. Sain selle mõtteviisi kaasa oma vanematelt. Ja kui elu on tegemistega täidetud, ei ole vähemalt igav.

      Ema uskus Jumalat. Tema suguvõsas oli pietiste, kes selle Pohjanmaa äratusliikumise tavade kohaselt rõivastusid musta ja laulsid Siioni laule. Liikumine leidis Pohjanmaal toetajaid ja mäletan, et olen põlvpükstes pisipoisina isegi pietistide koosolekutel käinud. Jumalast meie kodus siiski palju ei räägitud. Kirikus käidi jõulude ajal, ristsetel ja matustel. Isa ja ema olid pigem loodusteaduste kui Jumala usku. Raamaturiiulis leidus palju geograafia ja loodusteaduste teatmeteoseid, aga romaane hakati meie kodus lugema alles 1960ndatel. Ilukirjanduse klassikuid küll loeti, aga kasulikumaks peeti teatmeteoseid. Raamaturiiulis oli ka entsüklopeediaid, kaarte ja looduse imede pildiraamatuid.

      Matemaatika ja arvutamine loeti meie peres kahtlemata vooruste hulka ja kuulusid lahutamatult argipäeva juurde. Vanemad eeldasid, et matemaatika istub ka nende lastele. Tunnistusel seda hinnet isegi õieti ei vaadatud, sest oldi kindlad, et see on niikuinii hea. Isa, mina ja õed-vennad – kõik me olime pärinud vanaisa arvutamisoskuse ja ka ema oli matemaatiliselt andekas. Hakkasingi matemaatika vastu huvi tundma juba kodus ja õppisin endalt nõudma head arvutamisoskust. Seda nõudsin hiljem ka teistelt inimestelt. „Oma arve peaks ikka tundma,“ võisin mõnikord toriseda mõnele alluvale, kes oli kasumiaruande segamini ajanud.

      Arvude taga avanes palju suurem maailm. Arvud tähistasid asju ja asjad võisid olla vägagi suured. Kui sain aru arvudest, sain aru ka asjadest. Kui sain aru asjadest, õppisin kontrollima maailma. Kui arvud olid selged, võis keskenduda asjadele. Nii võis saavutada midagi head. Kõik see sai mulle selgeks alles hiljem, aga ilma isa ja ema lugupidamiseta matemaatika vastu ei oleks ma see inimene, kes ma praegu olen.

      Minu esimesel neljal eluaastal elasime vanaisa majas väikses korteris. Seejärel kolisime suuremasse maailma, panga majja Kurikka keskuses. See on minu esimene mälestus lapsepõlvest. Uus kodu panga kohal oli üürikorter, kus jätkus omaette tube ka lastele. Vanas mitmekorruselises kivimajas oli ruumi laialt ning kauplused ja kool käeulatuses. See oli minu esimene kolimine. Neid tuli aga teisigi: enne seitsmeteistkümneseks saamist elasin vähemalt üheksas kohas.

      2. Kadunud sõrm

      Oma maailm. See oli mul olemas juba nelja-aastaselt Kurikkas. Sinna kuulusid uus kodu panga majas, vanemad, õed-vennad ja palju huvitavat lähikonna majades. Pangahoone ümber seisis hulk korrapäraselt paigutatud puumaju. Pohjanmaal ehitati maju sirgete ridadena. Kõik pidi olema laitmatus korras.

      Lemmikaastaaeg oli muidugi suvi. Sõitsin jalgrattaga ja käisin jões ujumas, sest järvi Lõuna-Pohjanmaal eriti ei ole, kuigi pohjanmaalaste arvates on seal muidugi kõik vajalik olemas. Peale selle andsin jõest väikesi särgi ja ahvenaid õngitsedes oma osa pere toidulauale. Karjatasin ka vanaema lehmi ja lambaid. Minu lemmiksöök oli ema tehtud võileivad ja kuklid kuuma kakaoga.

      Emal ja isal polnud eriti aega oma poja tegemistel silma peal hoida, nii et võisin rahus tutvust teha kõiksuguste põnevate kohtadega. Üks selline koht oli kodust paarisaja meetri kaugusel asuv kaupluse ladu. Seal hoiti uhiuusi läikivaid põllumajandusmasinaid, millega koristati vilja, purustati õlgi, künti põlde ja niideti heina. Masinad olid väga põnevad. Neil olid punaseks värvitud metalldetailid ja erekollased puidust osad, mis varjasid masina südant: mootoreid, terasid, rihmu ja võlle ehk kõike, mis äratas huvi.

      Avastasin koos oma mängukaaslase Heikki Sillanpääga ühe eriliselt põneva masina. Heikki haaras masinal vändast. Teisel pool oli auk, kust nägi, kuidas nugateravad labad lautade jaoks õlgi hakkisid. Masin oli uus ja uhke. Pidime tingimata kohe teada saama, kuidas see töötab. Samal ajal, kui Heikki katsetas masina vända keeramist, otsustasin mina uurida mehhanisme teiselt poolt.

      Uurimine СКАЧАТЬ