Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Urho Kekkonen, kes oli ühtlasi riigi välispoliitikas põhiline tooniandja. Kekkonen oli kindel Soome-Nõukogude suhete hoidja ja 1970ndate alguses kasvas tema välispoliitika toetus nii suurte parteide kui rahva seas. Suuresti just tänu Kekkonenile õnnestus Soomel näiteks sõlmida eksporttööstuse jaoks oluline vabakaubandusleping Euroopa Majandusühendusega. 1973. aasta jaanuaris hakkas kehtima erakorraline seadus, millega pikendati Kekkoneni 1974. aastal lõppema pidanud kolmandat ametiaega 1978. aastani. Erakorralist seadust ei surutud parlamendis hädaga läbi, vaid selle vastu võtmine eeldas 5/6 enamust ehk peaaegu kõikide parteide toetust. Erakorralise seaduse vastuvõtmiseks tehti eelnevalt kuluaarides põhjalikku lobitööd. Presidendi ametiaja pikendamine seoti Euroopa Majandusühenduse lepinguga ja oma riigi majanduse reguleerimisõigust suurendavate seadustega, mida toetasid eelkõige vasakpoolsed.

      Kekkonen ja Soome välispoliitika leidsid poolehoidu ka läänes. Soome neutraalsus oli üldiselt tunnustatud, aga paljud lääne poliitikud ja ajakirjanikud ei saanud siiski kunagi lõplikult aru, millist noateral balansseerimist Soome välispoliitika külma sõja ajal tegelikult tähendas. Presidendil oli Soomes ka ägedaid vastaseid, kes teda avalikult ründasid, süüdistades Kekkoneni Nõukogude Liidu soovidele allumises ja soometumises.

      Kohtusin Kekkoneniga rohkem kui üks kord. Enamasti toimusid kohtumised ametlikus vormis, aga Tamminiemis oli ka vestlusi, kus rääkisime näiteks ülikoolide haldusreformist. Informeerisime teda SYLi seisukohtadest. Kekkoneni positsioon vabariigis oli kujunenud nii ülekaalukaks, et tal oli kombeks kaasa rääkida neiski küsimustes, mis ei kuulunud otseselt presidendi võimupädevusse. President oli tähelepanelik ja huvitatud, aga tema kaalus asja eelkõige võimupoliitika seisukohast. Kuidas on ses küsimuses jagunenud parteide arvamused? Kuidas mõjutavad mõne poliitiku isiklikud eesmärgid tema väljaütlemisi?

      Kõige meeldejäävam kohtumine toimus Soome Vabariigi aastapäeva vastuvõtul presidendi lossis 6. detsembril 1973. Tollal oli kombeks, et üliõpilasorganisatsioon andis oma tervituse presidendile üle enne vastuvõtu tegelikku algust. Olin ette valmistanud kõne või, õigem oleks öelda, tervituse, milles kavatsesin paluda presidendil tähelepanu pöörata tollal väga tõsisele üliõpilaste eluasemenappusele. Kõndisin piki Aleksanterinkatut presidendilossi poole, märjad Helsingi tänavad tundusid endasse imavat kogu valguse ning kaupluste vaateaknaid ehtisid juba jõulukaunistused.

      Kohtusime presidendiga kell 18.30, kell 19.00 avatakse uksed ja kätlejate rongkäik valgub hanereas Riigisaali. Närveerisin loomulikult tohutult. Esiteks oli meil suur vanusevahe: Kekkonen oli minust viiskümmend aastat vanem. Ta oli seitsmekümne kolme aastane, aga endiselt heas füüsilises vormis, mäluprobleemid hakkasid välja paistma alles kümnendi teises pooles. Teine põhjus oli Kekkoneni positsioon, mida näiteks 1980ndatel sündinutel on võib-olla raske mõista. Olen pärit põlvkonnast, kelle jaoks Urho Kaleva Kekkoneni nimi oli presidendi sünonüüm. Kekkonen oli saanud presidendiks 1956. aastal, kui mina olin viieaastane ja ta oli president veel kuni 1981. aastani, mil ma sain kolmekümne ühe aastaseks.

      Olime kohal väikese rühmaga, mis siis presidendilossi ukselt edasi juhatati. Teised rühma liikmed olid tolle aja vaimule kohaselt riietunud ülikonda, aga mina kandsin frakki, milles ma tol hetkel end küll eriti mugavalt ei tundnud. Lossi saalide seintel rippusid hinnalised kunstiteosed, maalid kujutasid Soome loodust ning ajaloolisi lahinguid. Aga maalikunsti süvenemiseks meil siis muidugi aega polnud.

      Sisenesime ruumi kohmakalt ja üsna jäigalt. President võttis meid vastu püstijalu, kandes kõiki võimutunnuseid. Kaelas rippus keti otsas Soome Valge Roosi suurrist ja vasakule poole fraki rinnaesisele olid kinnitatud kolme rüütelkonna rinnatähed. Kekkonen vaatas meid rangel pilgul läbi oma suurte prillide. Tema mõlemal käel seisis adjutant. Esimehena oli minu ülesanne presidenti tervitada. „Härra Vabariigi President, head iseseisvuspäeva,“ alustasin ma. Samal ajal ulatasime Kekkonenile kimbu maikellukesi, mis olid mõeldud tervituseks tema abikaasale Sylvile. President võttis kimbu vastu ja ma arvasin nägevat tema suunurkades kerget naeratusevirvet. „Tänan. Hoolitsen selle eest, et need peagi õige adressaadi kätte jõuavad,“ ütles ta. See sulatas jää. Siis kandsin ette valmis mõeldud tervituse.

      SYLi esimehena oli mind kutsutud ka suurele vastuvõtule. Niisiis juhatas lossi personal meid Liisaga pärast lühikest kohtumist Mariankatu-poolsesse kätlejate järjekorda. Samal ajal saabus Kekkonen Riigisaali kätlemiseks ette nähtud kohale. Sylvi Kekkonen, kelle tervis ei olnud siis enam kuigi hea, ootas presidenti istudes. President ulatas maikellukesed abikaasale ja kätlemine võis alata.

      11. Idas ja läänes

      Peale poliitiliste tõrjelahingute tegeles üliõpilasorganisatsioon üliõpilaste igapäevaste, aga tähtsate probleemidega. Ehitati ühiselamuid, arendati tervishoiuteenuseid ja reformiti ülikoolide haldust.

      SYLi esimehena pühendusin suhteliselt palju rahvusvahelistele küsimustele, kuigi peamised olid siiski kodused probleemid. Hästi mäletan kohtumisi Põhjamaade kolleegidega, sest Soome, Rootsi, Norra ja Taani üliõpilasorganisatsioonide juhid said kaks korda aastas kokku, et arutada ajakohaseid teemasid. Soome üliõpilasorganisatsioonil olid suhted ka Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa üliõpilasorganisatsioonidega. Esimehena käisin korduvalt Moskvas ja Prahas, kus asus IUSi, Rahvusvahelise Üliõpilasliidu peakorter. Rahvusvahelised koosolekud andsid kogemuse, kuidas esindada Soomet, järgides ametlikku välispoliitilist liini, ning ühtlasi said selgeks nende koosolekutega kaasnevad erilised töömeetodid.

      Neil sõitudel olid sageli kaasas Soome kommunistid. Mäletan üht korda, kui sõitsime rongiga teisele poole raudset eesriiet. Tollal pidas konduktor rongis külalisteraamatut, kuhu reisijad kirjutasid oma nimed ja tervitused. Rühm valitud taistolasi otsustas jätta sotsialistlikule raudteele järgmise sõnumi: „Minu kodumaa on Soome, aga isamaa on Nõukogude Liit.“

      Esimest korda käisin Moskvas juba 1970. aastal. Tookord tegeles meie teekkaridelegatsioon eelkõige vene õllekvaliteedi uurimisega ega avastanud selles mingeid olulisi puudujääke. Nõukogude Liit ei avaldanud noortele teekkaritele erilist muljet, sest vastuolu maa suurriikliku positsiooni ja tehnoloogilise arengutaseme vahel oli liiga ilmne. Oli siiski huvitav näha, et 1970ndate vene üliõpilaspoliitikud olid tähelepanuväärselt intelligentsed ja rahvusvaheliste asjadega hästi kursis. Nendega võis vabalt vestelda dollari kursist, naftakriisist või Ühendriikide majanduspoliitikast. Neist vestlustest hoolimata oli siiski näha, et tegemist on kommunistliku süsteemi kasvandikega. Partei seisukohad olid kõigile teada ja nendega ei tohtinud ametlikult vastuollu minna, aga hilistel õhtutundidel, pärast mõnda viinaklaasi, sai paljudest asjadest rääkida ka avameelselt. Tõelisi sõprussuhteid oli siiski raske luua. Mitu toonast tuttavat on hiljem leidnud koha Gorbatšovi, Jeltsini või Putini valitsuses.

      Haridustase oli Nõukogude Liidus hea: üliõpilaspoliitikud olid kodus nii matemaatikas, rahvamajanduses kui rahvusvahelises poliitikas. Aga et minu ametliku visiidi juurde kuulus näiteks ringsõit Moldaavia (toona kuulus Nõukogude Liitu, praegu iseseisev Moldova) maapiirkondades, märkasin, et riigi logistikasüsteem ei töötanud. Virsikud jäid Moldaavia kolhoosidesse, kuigi need oleks tulnud müüa näiteks Moskvasse. Rahvas ei saanud tööga rikkaks ja seega puudus töötamiseks stiimul. Nõukogude Liidust tagasi Soome tulles tundsin iga kord kergendust: see majandussüsteem ei võida kunagi turumajandust.

      Turumajanduse süsteemil oli aga teisi probleeme. Täpselt nagu sotsialismil, oli ka kapitalismil vahend, millega end hävitada. Rahvamajanduse üliõpilasena olin õppinud nägema majandust kui süsteemi, mis liigub ebastabiilsusest stabiilsusesse ja jälle tagasi. 1970ndate algus oli aeg, mil liiguti kiiresti ebastabiilsuse suunas. 1973. aasta lõpus otsustasid naftariigid avaldada lääneriikidele survet nende Iisraeli-poliitika muutmiseks. Nafta hinda tõsteti seitsekümmend protsenti ja mõne naftapartii eest maksti maailmaturul eelmise aastaga võrreldes kümnekordset hinda. Maailma majandus oli korraga naftariikide pantvang ja rahvusvaheline majanduslangus oli vaieldamatu.

      Maailm tuli naftakriisist välja, aga СКАЧАТЬ