Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälle rahvamajandust. Põhiliselt istusin teaduskonna raamatukogus Porthanias ja kirjutasin lõputööd. Samal ajal higistas lõputöö kallal veel teinegi tudeng, kelle õpingud olid samuti poliitika pärast ootele jäänud. Erkki Liikanen oli sama vana nagu mina, aga jõudnud juba olla alates 1972. aastast parlamendisaadik. Parlamendisaadikuks saamise ajal oli Liikanen kahekümne ühe aastane riigiteaduste üliõpilane ja Õpilasliidu (Teiniliitto) esimees. Liikanenile kuulub seni Soome ajaloo noorima parlamendisaadiku au. Kirjutasime kumbki oma tööd eraldi ruumis, aga saime kohvipauside ajal kokku. Kohvilaua ääres tegelesime usinalt maailma parandamisega.

      Lõputöö sain valmis 1976. aasta kevadel, minu juhendaja oli Pentti Vartia. Töö teema aga „Rahvusvahelise kaubanduse teooria ebakindluse tingimustes“. Sain oma lõputöö eest aasta parima majandusalase lõputöö auhinna. Loomulikult ei osanud ma aimata, et olen sunnitud tegelema lõputöö teemaga vägagi praktilisest küljest veel kümneid aastaid pärast lõpetamist. Võib vist liialdamata öelda, et ka Erkki Liikaneni praegune töö on seotud rahvamajandusega, on ju Erkki Soome Panga peadirektor ja Euroopa keskpanga nõukogu liige.

      Veel olulisem sündmus kui ülikooli lõpetamine oli meie esimese lapse, Jaakko sünd. Tundsime Liisaga mõlemad, et oleme valmis lapsevanemateks saama ja et õige aeg on käes, kuigi tänapäevase mõõdupuu järgi olime veel väga noored. Isaks saamine oli võimas asi. viibisin sünnituse juures ja olin esimesed kümme päeva koos lapse ja Liisaga kodus ning vannitasin teda iga päev. Lapse sünd oli ka omamoodi murdepunkt. Elu hakkas joonde saama: mul olid korter ja haridus, olin abikaasa ja isa.

      Õppe- ja eluasemelaenust meie perele siiski enam ei jätkunud. Varem olin töötanud mõne kuu rahvamajandusteaduse osakonnas assistendina ja oleksin tahtnud nüüdki ülikoolis tööd saada, aga seal polnud vabu kohti. Nii sattusin teisele ajutisele töökohale. Tsentristide erakond ja nende noorteorganisatsioon otsisid kedagi, kes tegeleks erakonna rahvusvaheliste asjadega. Läksin tööle Pursimiehenkatu parteikontorisse ja minust sai rahvusvaheliste suhete sekretär. Parteikontori esimene mees oli tollal Seppo Kääriäinen, kelle Johannes Virolainen oli tööle võtnud 1970ndate alguses. Mõne aasta pärast, 1980ndal, sai Kääriäinenist parteisekretär. Leppisime Kääriäineni ja tollase parteisekretäri Mikko Immoneniga kokku poole aasta pikkuses töösuhtes.

      Tegelesin rahvusvahelise kirjavahetusega, korraldasin delegatsioonide reise ja kirjutasin kõnesid. Aeg-ajalt helistas esimees Johannes Virolainen ja andis mulle mõne ülesande. Töös tuli arvestada tsentristide välispoliitilise liiniga, mis oli üsna lihtne: sama, mis Soomel ja president Kekkonenil. Töö parteikontoris tagas siiski sissetuleku ja töökoha, mis lubas tegeleda ka õpingutega. Kui kontor õhtupoolikul suleti, läksin raamatukokku matemaatikat õppima. Olin otsustanud lõpetada ka Tehnikaülikooli, aga lõpuks lükkus see edasi 1981. aastasse.

      Mul polnud endiselt aimugi, millises suunas edasi liikuda. Mõned pakkusid välja, et võiksin kodukandis Lõuna-Pohjanmaal parlamenti kandideerida. Ise polnud ma mõttest sugugi vaimustuses. Mul oli poliitikast villand ja ma ei tea, kas ma oleksin üldse piisavalt hääli kogunud. Ma pole kunagi olnud rahvamasside lemmik ega arvanud isegi toona, et olen suuteline pingutuseks, mida nõuaks lõputud valijatega kohtumised ja nende veenmine. Välisministeerium oleks võinud olla juba huvitavam alternatiiv, aga ka ametniku elu tundus pisut igav. Midagi tuli igal juhul välja mõelda. Olin kahekümne kuue aastane pereisa, kellel oli piisavalt haridust ja üksjagu kogemust, aga ei ühtegi töökohta silmapiiril. Pole siis ime, et vanemad minu tegemisi jälgides pead vangutasid. Nad ütlesid, et mitte selleks ei saatnud nad oma poega ülikooli.

      13. Põgenemine uppuvalt laevalt

      1977. aasta märtsiks olin jõudnud otsusele. Arutasime asja Liisaga ja otsustasime, et lahkume Soomest.

      Soome vaimne õhkkond aitas otsuse langetamisele kaasa. Riigi suveräänne juht oli endiselt Kekkonen, kes tunnetas poliitikas valitsevaid tuuli ja kasutas osavalt retoorikat. Äsja oli ta telekaamerate ees maatasa teinud „kriisivalitsusena“ tuntud Martti Miettuneni valitsuse, kus jäme ots oli kommunistide käes. Kommunistid ei tahtnud siiski valitsuses vastutust kanda ja kriisivalitsus lagunes kiiresti vähemusvalitsuseks. Majanduselu oli üks segapuder. Inflatsioon kõikus mitme aasta vältel viieteistkümne protsendi piirimail. Eluasemelaenu tagasimaksjana oli laenusumma sulamine mulle muidugi kasulik, aga samas andis suur inflatsioon märku jätkusuutmatust majanduspoliitikast. 1977. aasta veebruaris seisis Soome taas silmitsi devalvatsiooniga. Samal ajal tundus kommunistliku süsteemi tulevik paljutõotav. Kultuurielu, ülikoolid ja vaimne atmosfäär olid suures osas vasakpoolsete kontrolli all. Meeleavaldustega toetati Nõukogude Liitu, Kuubat ja Ida-Saksamaad ning oldi vastu kapitalismile, läänele lähenemisele ja NATOle. Pidevalt korraldati streike ja näiteks ühes 1977. aasta streigis osales peaaegu 750 000 palgasaajat.

      Nõukogude Liidu kritiseerijad 1970ndate Soomes karjääri ei teinud. Samal ajal ajasid ettevõtted Nõukogude Liiduga kasumlikku äri. Idaturule kõlbasid needki tooted, mis mujal kaubaks ei läinud. Ehitusfirmad kasvasid tänu Nõukogude ekspordile, tekstiili- ja jalatsitehaste edu oli garanteeritud. Nõukogude turust sõltuvad ettevõtjad ja poliitikud moodustasid enamusrühma, kes ei tülitanud idanaabri poliitikuid ebameeldivate küsimustega. Muidu oleks võinud äri kokku kuivada.

      Suhtusin Kekkoneni saavutustesse lugupidamisega ja toetasin tema poliitikat. Ometi mõjus 1970ndate lõpu õhkkond rusuvalt. Vaimne ebasiirus, muutuste seiskumine ja poliitikute saamatus masendasid mind. Soome tulevik valmistas muret nii mulle kui paljudele teistele. Adusin, et Soome peaks võtma suuna läände. Sain aru, et Soome majandusel ei ole teist võimalust kui siduda end senisest tugevamini Lääne-Euroopaga. Uskusin läänelikku demokraatiasse ja turumajanduse eelistesse sotsialistliku majanduse ja kommunistliku poliitika ees. Tahtsin majandusest rohkem teada saada, tahtsin õppida, et võiksin oma mõtteid paremini põhjendada.

      Helsingi oli sel ajal igav ja hall linn. Restoranid olid armetud, näiteks rahvuslikke söögikohti peaaegu polnud, kui paar hiina restorani välja arvata. Pudeli hea veini muretsemine Alkost oli sama keeruline nagu lõunapohjanmaalase puuduste leidmine. Rõivaid üritati otsida Pukeva- või Kuusineni-taolistest poodidest, aga valik oli kesine, kangad ja lõiked vanamoodsad. Hotellid olid maksimaalselt kolme tärniga. Valitsevas õhkkonnas polnud optimismi kübetki. Ja kõik oli reguleeritud, riik või omavalitsus oleks nagu tahtnud otsused inimese eest ära teha.

      1976. aasta sügisest olin hakanud kaaluma uusi võimalusi. Kui algas 1977. aasta, märkasin ajalehes kuulutust, et Briti Nõukogu (British Council) jagab Inglismaal õppimiseks stipendiumi. Arutasime seda asja Liisaga ühel 1977. aasta märtsiõhtul meie Herttoniemi väikese korteri köögilaua taga. Kaalusin, kas poleks mitte targem Soomest ära sõita. Mõtlesime ka, kuidas Liisa saaks oma õpinguid Londonis jätkata. Pärast mõnesekundilist kaalumist otsustasin, et minu uus kool võiks olla London School of Economics (LSE). See oli tuntud ja hinnatud ülikool, mis õpetas välja majandusteadlasi, sotsiaalteadlasi ja filosoofe. Mõtlesin, et see võiks sobida ka mulle. Taotlesin õpingute jätkamiseks ja doktoritöö kirjutamiseks stipendiumi. Mind kutsuti vestlusele ja ma saingi stipendiumi. Aprillis oli mul olemas raha uueks põgenemiseks.

      Minu otsus äratas imestust või pani lausa muigama. Sel ajal jätsid paljud õpingud pooleli ja hakkasid tegelema ajakirjanduse, poliitika või organisatsioonitööga. Otsust pärast ülikooli lõpetamist veel edasi õppida peeti absurdseks. Välismaal õppimine polnud sugugi tavaline ja enamasti mindi õppima naaberriiki Rootsisse või Ühendriikidesse. Paljud vasakpoolsed tahtsid kinnitada oma usku kommunistliku teaduse saavutustesse ning siirdusid õppima Moskvasse, Ida-Saksamaale või näiteks Varssavisse.

      Rääkisin ärasõidust tsentristide parteikontori rahvale. Istusin parasjagu Pursimiehenkatu kohvikus, kui minuga liitusid kolleegid Seppo Kääriäinen ja Erja Tikka. Hiljem said mõlemad tsentristide parteisekretäriks. Tellisime lõunaks hernesuppi. „Nõndaks, nagu me enne rääkisime, on see minu jaoks ajutine töökoht,“ tegin ma algust. „Sõidan suve lõpus Londonisse СКАЧАТЬ