Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eeskuju oli ameeriklane John Quitter, haritud, maailma sündmustega kursis, mõjus ja professionaalne pankur. Quitter reisis palju ja tundis hästi Põhjamaid ning nende juhtfiguure. Ta oli matemaatikaga sinasõber ja oskas iseenesestmõistetavalt esitada täpsustavaid küsimusi praktikantide finantsarvutuste kohta. John oli ka väga hea suhtleja: ta võis sundimatult vestelda nii tehasetööliste kui juhatuste esimeestega. Kogemust, visiooni ja eruditsiooni tal seega jagus. Hiljem olen kohanud lugematul hulgal ärijuhte, kes on teinud tõeliselt kõva tööd. John Quitter kannatab suurepäraselt välja nendega kõrvutamise, kuigi ta ei jõudnud kunagi päris panganduselu tippu. Johnist sai minu eeskuju ja juhendaja ning ma helistasin talle korduvalt ka veel Nokia ajal.

      1978. aasta sügisest 1979. aasta sügiseni Londonis veedetud rikkalik aasta möödus kiiresti, liigagi kiiresti. Olin vastu võtnud elu suurima otsuse, olin õppinud, saanud palju uusi teadmisi ja hakanud pankuriks. Liisa oli lõpetanud oma eriala Helsingi ülikoolis ja õppinud veel lisaks LSEs. Olime mõlemad teinud palju tööd. Ka meie väike poeg oli Londoni aega tragilt kasutanud. Kui me Londonisse sõitsime, oskas ta juba soome keeles rääkida, siis lõpetas ta natukeseks ajaks rääkimise täielikult, ja nüüd, kolmeselt Soome tagasi pöördudes oskas ta nii soome kui inglise keelt.

      16. Kohustused Soomes

      Meie aeg Londonis hakkas otsa saama ja ma pidin Soome tagasi pöörduma kahel põhjusel. Esiteks tuli läbi teha sõjaväeteenistus ja seejärel alustada tööd Soome Citibankis, mis ootas endiselt rahandusministrilt ametlikku tegevusluba.

      Sõjaväe- või tsiviilteenistusse tuli siis nagu praegugi minna enne kolmekümnendat eluaastat. 1970ndate lõpus oli sõjaväeteenistus jätkuvalt populaarne. Sõjaväkke läksid hea meelega isegi paljud taistolased, ilmselt selleks, et õppida vajalikke oskusi revolutsiooniks ja revolutsioonile järgnevateks aegadeks. Mina polnud ajateenimisest erilises vaimustuses, aga ma polnud ka selle vastu. Austasin riigikaitset ja tahtsin täita oma kodanikukohust. Londonisse sõites arvestasin oma plaanides loomulikult ka ajateenistusega. Väitekirja kirjutamine oleks sõjaväe tõttu pisut keerulisem kui ilma selleta, aga igal juhul peaksin ma Soome tagasi pöörduma.

      Liisa oli saanud töökoha sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumisse. Tema pidi Soomes tagasi olema mõni nädal enne mind, et uuel töökohal alustada. Seega lendas ta koos meie kolmeaastase pojaga juba varem kodumaale. Olime Inglismaal ostnud oma esimese auto ja tahtsime selle Soome kaasa tuua. Niisiis hüppasin mina omakorda Audi 100 rooli ja sõitsin koju Euroopa kaudu. Londonist suundusin Hulli, sealt praamiga Oostendesse ja edasi Travemündesse, kus astusin Finnlinesi laevale. Reisi ajal ületasin kindlasti vähemalt Belgia, Hollandi ja Saksa piiri. Sellega seoses tuli mul teha tegemist tolliametnikega. Nad said aru, miks minu pass kehtis veel vaid paar päeva: olin teel sõjaväkke. Iga kord, kui piiri ületasin, pidin kuulma nöökimist. „Ahaa, kiirustate koju. Ärge unustage, et on kohtumisi, kuhu ei tohi hiljaks jääda.“ 14. oktoobril olin tagasi Soomes ja samal päeval aegus ka minu pass.

      Noorsõdur Ollila kandis oma kohaleilmumisest ette Tuusulas, Hyrylä väeosas 15.10.1979. Ajateenistust tuli alustada hiljemalt selle aasta viimasel teenistusse võtmise korral, mil kutsealune saab kahekümne üheksa aastaseks. Olin sellesse ikka jõudnud kahe kuu eest. Nüüd oli üheteistkümnes tund asi käsile võtta. Kuna olin tuupinud piisavalt matemaatikat ja füüsikat, et osata arvutada, määrati mind õhutõrjepolku.

      Kuu aja eest olin istunud kontoris, kitsatriibuline ülikond seljas, ja maadelnud numbritega. Nüüd olin kasarmus, seljas Soome armee hall munder, ning õppisin automaatpüssi koost lahti võtma ja uuesti kokku panema. Ühes ruumis elas kokku kaksteist meest, enamik neist kaheksateistkümne- kuni kahekümneaastased. Seega ei käsitletud vestlustes kuigi sageli ühiskonnaelu finesse. Poisid olid Helsingist ja selle ümbrusest ning jätsid suuremalt jaolt mõistliku mulje. Kasarm oli 1960ndatele tüüpiline karp, aga üsna halvas korras. Siseruumides andsid tooni linoleum, hall betoon ja teadetetahvlite lõputu rivi. Uste kõrval oli korrapidaja laud, kus too kontrollis liikumist kasarmusse ja veelgi enam sealt välja.

      Õhtuti tuli sini-valgeruuduline päevatekk voltida voodi ees olevale taburetile võimalikult korrapäraseks nelinurgaks. Kui päevatekk polnud küllalt „teravalt“ kokku murtud, tegi nooremseersant märkuse ja tekk tuli uuesti kokku panna. Isikliku kalendermärkmiku aset täitis teadetetahvlile üles riputatud päevakava, mis ütles, millal pidi olema rividrillis, millal lasketiirus ja millal pääses sõdurite klubisse. Elu käis samavõrd päevaplaani ja kalendri järgi, nagu näiteks, ütleme, Nokia tegevjuhil. Vaba aega oli sõjaväes siiski rohkem.

      Sageli harjutasime looduses liikumist ja sõjapidamist. Kaevasime lühikesevarreliste jalaväelabidatega kaevikuid, harjutasime granaadiviset ja üritasime poolrühmatelki võimalikult kiiresti üles panna. Maa oli esialgu õnneks veel sula. Muutus endisega võrreldes oli mõõtmatu. Ma ei raisanud aga aega hädaldamisele. Olin ajateenistust piisavalt kaua edasi lükanud ja nüüd tuli sellega ühele poole saada. Kui see tehtud, võin oma tõelise eluga edasi minna. Kuna ajateenistus tuli niikuinii läbi teha, võtsin seda kui kogemust ja sportlikku sooritust.

      Liisa elas meie vanas kodus Herttoniemis. Meie asjad olid kaks aastat laos seisnud ja nüüd panime kõik jälle oma kohale. Liisa oli elevil oma uuest, ministeeriumi pearevidendi tööst. Praegu on ta sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi välissuhete juht ja ülemus samas osakonnas, kuhu ta 1979. aasta sügisel tööle läks. Ka muidu suhtusime elusse Soomes uue optimismiga, meeleolu oli hoopis teine kui paari aasta eest kriisivalitsuse ajal, mil me riigist lahkusime. Londonis olime elanud ühtse perena. Sõjaväeteenistuse tõttu tekkis senisesse rütmi nüüd lünki, mis polnud meeldivad kellegi jaoks. Käisin siiski mõne nädala tagant Herttoniemis puhkusel.

      Esimese teenistuses oldud kuu jooksul kirjutasin avalduse, et mind viidaks üle eriohvitseride koolitusse. Mul oli kõrgharidus ja tahtsin seda kasutada ka sõjaväes. Mõne nädala pärast sain vastuse: minu palve on rahuldatud. Seega läksin pärast kahte Hyryläs oldud kuud üle Hamina Reservohvitseride kooli (Reserviupseerikoulu, RUK). 1960ndate kasarm jäi selja taha ja ma hakkasin elama RUKi 19. sajandi lõpus valminud peahoones. Seal valitses hoopis teistsugune õhkkond kui Tuusulas. Tulevased ohvitserid olid enamjaolt auahned ja motiveeritud mehed.

      Mind valiti hääletusel õpilaskonna esimeheks. Vastaskandidaat oli Lauri Kontro. Lauriga olin kokku puutunud juba tudengipõlves ja hiljem tsentristide parteikontoris, kus ta töötas partei noorteorganisatsioonis. Hiljem sai Laurist ajakirjanik, diplomaat ja ajalehe Maaseudun Tulevaisuus peatoimetaja. Sõjavägi ja RUK tähendasid minu jaoks tagasipöördumist Soome argipäeva ja tavaliste Soome meeste sekka. Ühtlasi oli hea tunne tunda hääletusel ohvitseriõpilaste usaldust.

      Kontro valiti lõpuks õpilaskonna peasekretäriks ja meie koostöö laabus hästi. Õpilaskond tegeles paljude RUKi kursuse praktiliste küsimustega ja jooksvate asjadega. Toimetasime näiteks kursuse lehte. Kursuse peo korraldamine oli samuti tähtis projekt ja paljude õpilaste jaoks kursuse kõrgpunkt. Eelnenud aastatel oli peo naelaks olnud mõne kuulsuse, tavaliselt estraadilaulja, esinemine. Meie juhtkonnale sai osaks kõvasti tunnustust, kui otsustasime sellest kulukast allhankest loobuda. Nüüd pidid eeskava eest hoolitsema õppurid ise ning paljudel neist oli laval esinemiseks tõepoolest eeldusi ja andeid. Panime alguse uuele traditsioonile.

      Õpilaskonnas sain aimu, mida Soome armee kutselised ohvitserid mõtlevad riigikaitsest ja ühiskonnast üldse. Kohtusin kindralite ja teiste kõrgemate ohvitseridega, kes olid pärast külma sõda oma väljaütlemistes veel loomulikult ettevaatlikud, aga muidu tulevikule mõeldes avatud suhtumisega. RUK oli väärt kogemus.

      Reaalne maailm omakorda oli kaootilisem paik kui kunagi varem. Iraanis olid võimu haaranud fundamentalistid. Iraanis olid Ühendriikide Teherani saatkonna töötajad pantvangi võetud ja maailm jälgis nende saatust hinge kinni pidades. President Jimmy Carter andis sõjaväele käsu korraldada pantvangide vabastamiseks rünnak, kuid see ebaõnnestus. Lõpuks vabanesid ameeriklased alles 1981. aasta alguses. Soome sõltus СКАЧАТЬ