Paarismäng. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pöörama ja seal säravaid kampaaniaid tegema. Aga kuidas teha säravat kampaaniat margariinile, kui sööd ise põhimõtteliselt ainult võid, eelistatavalt veel Saaremaa oma?

      Telefon helises. Ema.

      „Jaa, tere,” vastasin.

      „Noh, kas sa käisid?” uuris ta pikemalt tseremoonitsemata.

      „Jah, muidugi käisin.”

      „Kuidas läks? Mis ta sulle ütles? Kas ta kirjutas sulle unerohtu?” tuli teiselt poolt järjest.

      „Ei kirjutanud, aga ta arvas, et me võiksime mõned teraapiaseansid teha ja veel rääkida,” ütlesin rahulikult.

      „Millest te rääkisite?” uuris ema edasi.

      „Suhteliselt vähe ja… kas ma pean sulle aru andma?”

      „Aga miks sa ei võiks? Ma ei saa aru, mis teil mõlemal viga on, ta oli ka äärmiselt napisõnaline! Sinu emana ma võiksin teada, mis toimub!” kogus ema teisel pool tuure.

      „Ema, ma olen tööl. Kas me võiksime sellest mingil muul hetkel rääkida?”

      „Hea küll! Ole tubli!” tuli teiselt poolt ja lühike tuututamine tähistas kõne lõppu.

      Siiski oli mingit uut hingamist õhus – või minus endas, see oli tõenäolisem. Nii et kui Henri kutsus mind õhtul kaasa sõprade juurde pokkerit mängima, läksingi. Kadrioru kivitrepikojaga puumaja teise korruse korteri väikesepoolses elutoas ootas juba lõbus seltskond, värskelt Lõuna-Ameerikast tulnud Mark segas caipirinha’sid „nii, nagu on õige” – mitte pruuni suhkru ja purustatud jääga nagu Eesti ööklubides, vaid cachaca ja laimiviilude juurde läks paar lusikatäit valget suhkrut ning terved jääkuubikud, ning tulemus oli joovastav.

      Ma olin pokkeri alles hiljuti selgeks saanud, aga see mäng meeldis mulle. See on nagu elu – midagi sõltub mänguoskusest ja enda valikutest, midagi sõltub õnnest ja sellest, millised kaardid kätte satuvad… aga mõnevõrra ka sellest, kui hästi sa bluffida oskad, ja lõpuks on oluline vaid see, kui tore on seltskond, kes sind ümbritseb, mõtlesin poole mängu peal.

      Kui ma teise kaotajana mängust välja kukkusin, tundsin siiski kerget ärritust. Mulle meeldis võita rohkem kui kaotada. Henri ilkus mu kallal, see võis olla mõeldud sõbraliku pilana, aga mu kaitsekiht oli liiga õhuke, vihastasin ta peale. Kadusin demonstratiivselt kööki telefoniga lobisema, see ei meeldinud omakorda talle. Kui hiljem küpses mõte ööklubisse minna ja suurem osa seltskonnast veel esikus kohmitses, kappasin kontsaklõbinal ees minema. Henri järgnes mulle.

      „Oota! Kuhu sa lähed?” hõikas ta mulle trepikoja välisukselt.

      „Ma võin ju õues oodata?” pöördusin, küsivat ja natuke trotslikku pilku üle õla visates.

      „Jah, muidugi võid. Ma ootan koos sinuga.”

      „OK.”

      „Kellega sa rääkisid enne nii pikalt?” küsis ta pärast põgusat vaikust.

      „Mis see sinu asi on?” nähvasin naudinguga.

      „Ma ei või küsida?” tõstis ta pisut häält.

      „Ei või jah. Või oota, vabandust, muidugi võid küsida, aga ma ei ole kohustatud vastama,” naersin talle näkku, kiuslikult tema rohelistesse silmadesse vaadates.

      „Sa oled ikka täiesti võimatu!” ohkas Henri.

      „Ise alustasid. Enne seda, kui sa mind petsid, olin ma parem inimene,” vastasin külmalt.

      „Sa jääd seda mulle igavesti nina alla hõõruma?” küsis Henri, nüüd sigines ka tema häälde trotsi. „Ma olen sada korda su käest vabandust palunud, mida ma veel teha saan?”

      „Ma ei tea! Ja ma ei tea, mida mina endaga peaksin tegema, et ma ei oleks nii neetult katki! Aga ma lihtsalt ei saa üle sellest mõttest, et MIKS kuradi pärast sul oli vaja seda teha ja meie elu ära rikkuda! Kõik ju toimis!” peaaegu karjusin, ise nutma hakates. Henri astus mulle sammu lähemale ja tahtis mind kallistada, iseenesest parim käik hüsteeritseva naisega, aga ma olin nii vihane, et tõukasin ta eemale ja jooksin minema.

      „Kristin! OOTA!” hüüdis ta mulle järgnedes.

      „Käi põrgu!” pomisesin nuuksudes ja mööda tänavat pimedusse põgenedes. Ma tundsin seda kanti paremini kui tema, põikasin ühte hoovi ja ootasin majanurga taga, kuni ta mööda oli jooksnud, seejärel lõikasin läbi teise aia paralleeltänavale. Kadumistrikke ma oskan.

      Kõndisin aeglaselt mööda tänavat edasi ja mõtlesin, mis ma edasi teen. Ma ei viitsinud sellise tujuga üksi kuskile klubisse minna, seda enam, et ripsmetušš oli ilmselt nagunii laiali. Ma ei tahtnud kedagi näha ka, nii et kõige mõistlikum oli ilmselt takso tellida ja koju minna. Telefon hakkas helisema. Henri. Vajutasin kinni. Ta helistas uuesti. Vajutasin uuesti kinni. Kolmandal korral võtsin vastu.

      „Jah?”

      „Miks sa teed nii? Kus sa oled? Palun tule tagasi!”

      Henri hääl oli paluv.

      Vaikisin.

      „Me ei pea minema sinna klubisse, lähme koju? Kus sa oled? Ma tulen võtan su peale,” keelitas ta mind.

      Vaikisin veel natuke. Ja ütlesin siis oma koordinaadid, ta tuli ja võttis mu varsti taksoga peale.

      Taksos oli soe, juht oli parfüümiga liialdanud, aga õnneks polnud see mingi odav odekolonn, vaid midagi päris head. Ta keeras mööda Pirita teed sõites muusika valjemaks, see oli Pulpi „Common People”.

      „I want to live like common people / I want to do whatever common people do / I want to sleep with common people / I want to sleep with common people like you. / … /

      You’ll never live like common people / You’ll never do whatever common people do / You’ll never fail like common people / You’ll never watch your life slide out of view / and dance and drink and screw / Because there’s nothing else to do…”

      Vaatasin mööda vilksatavaid tulesid, kuulasin laulusõnu ja kummaline déjà vu tunne tuli. Mul ei olnud küll Londoni St Martin’s College’i haridust ega ülirikkaid aristokraatidest vanemaid nagu selle loo peakangelannal, aga kohalikus kontekstis… enam-vähem. Milles mu häda õigupoolest oli? Selles, et ühelt poolt ma tahtsin ka elada nagu tavalised inimesed, common people, sellel marsruudil me olime Henriga olnud ja ma ei suutnud talle andestada, et ta oli selle ära rikkunud… Ja samas ma ei tahtnud seda, mida kõik teevad, ma tahtsin midagi erilist, tähenduslikku, teistsugust… aga mida? Terve minu põlvkonna häda, liiga palju võimalusi?

      Jõudsime kohale, Henri maksis taksojuhile, astusime autost välja. Takso kadus mahedal sahinal sumedasse sügisöhe, läksime tuppa.

      „Kuule, ma tõesti tahaksin, et meil oleks kõik hästi, nii nagu enne,” ütles Henri.

      Vaikisin hetke.

      „Jah… Mina ka. Tegelikult,” vastasin siis.

      Ta kallistas mind, see oli hea, soe ja tuttav tunne, suudlesime, kuskilt süttis säde, sasisin ta šatääne juukseid, suudlused läksid üha kirglikumaks, liikusime СКАЧАТЬ