Paarismäng. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

      „Mind see ei koti,” mühatas ujuja ja lurpis viinale rammuleent peale.

      „Korista vähemalt pudel laua pealt ära,” pahandas Helle Aristo.

      „Tellime siis juba kõigile valget viina,” pakkus diplomaat. „Ja hapukurki meega. Puljong veiniga on tõesti nats imelik.”

      Korraldaja, kes oli söögid ja joogid oma parema äranägemise järgi valinud, tundis end solvatuna. Viivuks. Veidi aja pärast haaras ta taas initsiatiivi ja käskis kõigil kordamööda ette kanda, milline on kellegi perekonnaseis ja mitu last kellelgi on.

      „Viis aastat tagasi juba rääkisime sulle,” urises seni vait olnud hallpea, kes kandis rahvusliku ornamendiga kampsunit. Teadsin, et ta mängib ooperiteatris klarnetit. Süvamuusikahuvi oli viinud ta sügavale lava alla, koolis oli ta olnud silmapaistvam muusik – vedas käima biitbändi.

      „Viie aastaga võib ei tea kui palju juhtuda,” põhjendas korraldaja.

      „Meestel alles siis hakkabki juhtuma,” nähvas professor, endine iludus.

      „Kas sul lasi ka mees jalga?” põrutas müüja naelapea pihta.

      „Viiekümnesed mehed muutuvad tagasi poisikesteks,” arvas professor. „Kui nad üldse on jõudnud meheks saada.”

      „Pole mõtet ainult mehi süüdistada,” lausus diplomaat. „Mehed ei haihtu iseenesest. Nad lähevad teiste naiste juurde. Need teised naised on samamoodi süüdi.”

      „Need teised on noored, ühiskondlikult vastutustundetud näkid,” podises klassiõde, kes teadupoolest töötab linnavalitsuse transpordiosakonnas. Istuva ametniku staatus väljendus tema puhul kahtlustavas altkulmupilgus ja monumentaalses tagumikus.

      „Teie olite ka noored näkid,” meenutas ujuja pinginaaber, tõenäoselt väikeärimees. „Ja teie hullutasite ka vanemaid mehi. Siis te ei mõelnud vanemate naiste kurvale saatusele. Nüüd maksategi lõivu omaenda lõbude eest.”

      „Tüüpiline meeste mõttemall!” ägestus professor. „Miks peavad kannatama need naised, kes pole kunagi abielumehi jahtinud ega kellegi elu ära rikkunud!”

      „Kas sa ei ole siis?” uuris väikeärimees.

      „Vaat ei ole jah!” teatas professor. Väikeärimees muigas. Mäletan, et temagi kuulus iluduse austajate ringi.

      Näkijutt tõi mulle taas silme ette Kristini. Ma poleks tarvitsenud teda enam tagasi kutsuda. Või siis oleksin võinud ta südamerahuga saata psühholoogi juurde, teraapiaseanssidele – iga inimene tahab aeg-ajalt südant puistata. Poiss pettis teda ja tema kättemaksuks poissi. Ja siis? Usalduse kriis! Räägib, et reklaamindus on üks stressirohkemaid alasid. No kuulge – ükski arst ei saa sellist juttu tõsiselt võtta. Hüva, tüdruk on omadega natuke puntras. Aga mitte probleemide, vaid probleemide puudumise tõttu. Noorte värk. Just nii! Ja ikkagi olin ma ta tagasi kutsunud… Kas see oli pelk juhus, et ta tuli seekord lühikese kleidiga ja oli end hoopis julgemalt lõhnastanud?