Paarismäng. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ te siis kirjutate mulle neid tablette?” näitas ta veel kord üles püsivust.

      „See oleks minu jaoks kõige lihtsam. Aga ma ei tea, kas kõige parem teile. Mida patsient sisse ei võta, see ei saa talle ka halba teha. See on kõige ohutum arstirohi.”

      „Ma ei mõista, doktor Eisen.”

      Esimest korda selle jutuajamise jooksul oli mul au olla doktorina kõnetatud. Olin meelitatud, kuid jäin kahtlustama, kas noores naises ei ole mitte peidus osavat manipuleerijat. Kui ta midagi tõesti tahab, siis oskab ta eesmärgi saavutamise nimel käigu pealt tämbreid vahetada.

      „Vaadake, Kristin, kedagi magama panna ei ole kunst,” sõnasin.

      „Tänan, ei – ma ei ole kass.”

      „Ööks magama,” lisasin. „Mõnda aega see toimib. Aga mitte kaua. Peagi peame doose suurendama. Siis algavad lainetused peas ja iiveldused südames. Märksa mõttekam oleks üles leida põhjus, miks teil on unehäired.”

      „Otsite kassi minu kodust?” muigas ta peaaegu sõbralikult.

      „Võib nii öelda küll,” noogutasin.

      „Mida te siis teada tahate?”

      „Kõigepealt seda, kas unetus on ainus probleem, mis teid vaevab. Kas te olete viimasel ajal tähele pannud muidki muutusi oma… meeleolus ja keskendumisvõimes, näiteks? Olete sagedamini kui muidu ärritunud?”

      Naine vaikis viivu. Ma ei kiirustanud teda tagant.

      „Minu elu on up and down. Mõnikord mõtlen ma nii halbu mõtteid, et neist ei sünni rääkidagi,” ütles ta erutusega, kuid tasasel häälel.

      „Halvad mõtted tuleks peast välja rääkida.”

      „Jah, aga mu pea ümber oleks nagu võru.”

      „Peavõru?”

      „Jah, peavõru.”

      „See vist ei ole lilledest punutud pruudipärg,” kompasin.

      „Jätke! Pruudipärja mahamängimist olen alati vihanud.”

      „See võru teeb siis teile haiget?”

      „Jah, ta pitsitab ja soonib. Kuidagi metalselt.”

      „Metalselt,” kordasin.

      Vaevu suutsin oma üllatust varjata. Kuni Kristini viimaste lauseteni arvasin, et kohtun temaga viimast korda. Olin veendunud, et ta ei vaja psühhiaatri abi. Psühhiaater peab üles leidma patoloogiale viitavad sümptomid. Kui inimesel neid pole, mingu psühholoogi juurde. Tema tegeleb normaalsetega. Jah, Kristin võiks võtta mõned psühhoteraapia seansid, peamiselt ema rahustamiseks. Tegemist on ju kõigest ärahellitatud neiuga, kelle rahulikku und tema ema liigsete ootustega rikub.

      Aga üksainus sõna muutis kõik – võru. Temas oli patsiendi potentsiaali.

      „Kas see võru mõjutab ka teie mõtteid?” küsisin.

      „Jah, ta hoiab mu mõtteid kinni. Õigemini sunnib peale mõtteid, mida ma ei tahaks mõtelda.”

      „Milliseid mõtteid?” uurisin.

      „Ma ei tea… Ma ei oska elada. Ma mõtlen, et ma ei oska elada nagu teised. Ei oska elada… vabalt. Või, õigemini, tahan elada liiga vabalt. Seda on raske seletada. Ja mõista on veel raskem.”

      Ta lõi pilgu süüdlaslikult maha.

      „Kas ma saan õigesti aru, et teil on millegi suhtes kartus, hirm?” küsisin tõsiselt.

      „Jah. Ma kardan, et ei saa enam hingata. Õhust on puudus. Rinnus pitsitab.”

      „Rinnus?”

      „Jah. Ja pea käib ringi.”

      „Või nii… Olete oma hirmudest emale rääkinud?”

      „Ta ei saaks must aru,” sõnas Kristin trotslikult. „Ei ole kunagi saanud.”

      „Aga mina oskaksin teist aru saada, uskuge,” julgustasin.

      „Ma ei tea,” rehmas ta käega. Esimest korda võttis ta käed põlvede pealt ära – loobus intuitiivsest kaitseasendist. „Ma ei tea, mida te must arvate, aga ma ei ole nii naiivne, kui välja paistan.”

      „Te paistate välja väga arukas noor naine.”

      „Ma ju tean küll, milles on asi,” ütles ta.

      „Teate?”

      „Jah. Ma tean oma diagnoosi.”

      „Koguni? Kust te selle diagnoosi võtnud olete?” uudistasin.

      „Internetist,” vastas ta.

      „Usute internetti?” väljendasin ettevaatlikult oma kõhklust.

      „Midagi peab ometi uskuma.”

      „Muidugi. Kuidas selle diagnoosi nimi oligi?”

      „Commitment phobia,” kõlas perfektne inglise keel noore naise huultelt.

      „Commitment phobia? Enesesidumise foobia. Väga huvitav. Mismoodi te siis ei taha ennast siduda? Kellega te ei taha?”

      „Meestega,” sõnas ta lakooniliselt ning jäi sõrmi mudides vait.

      „Tahate sellest lähemalt rääkida?” esitasin sajandi küsimuse.

      „Millest?”

      „Suhetest meestega. Kas te kardate mehi?” küsisin rahulikult. „Kas kunagi on midagi halba juhtunud?”

      „Ei, üldse mitte. Ma ei karda mehi… selles mõttes, mida te vist silmas peate,” naeratas ta. „Ma kardan seda, et kui ma kellegagi… noh… püsisuhtesse astun, abiellun ja saan lapsi ja kõik see värk, et see ei ole õige või see mees ei ole õige või armastus ei ole õige… Ma saan aru, et ma olen haiglane maksimalist, aga ma ei saa sinna midagi parata… ma lihtsalt kardan, et kui ma kaotan oma vabaduse, siis kaotan lõpuks… iseenda.”

      Jäin mõtlikuks. Olen ühtepuhku näinud noori patsiente, keda kerge elu on raskemeelseks muutnud. Mõned neist hoiavad käekotis tabletipurgikeste kõrval žiletiterade karpi.

      „Aga – kui ma tohin küsida – miks teile tundub, et peate ennast kellegagi kohe siduma?”

      „Ma jään ju muidu üksi. Üksindust kardan ma veel rohkem,” selgitas Kristin.

      „Jajaa. Siin on tõesti arutamise ainet. Mõistan, mõistan,” kiigutasin sõnu, sest vajasin aega järelemõtlemiseks. „Teate, Kristin, ma oleksin pidanud seda kohe küsima, aga kuivõrd me vältisime formaalsusi, eks ole, siis jäi küsimata: kui vana te olete?”

      „Kolmkümmend.”

      „Selge pilt. Siis ei ole teil kusagile kiiret.”

      „Mis mõttes?” küsis ta valvsalt.

      „Üheski СКАЧАТЬ