Paarismäng. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

      Teadsin, et lootus on parim ravim, mida üks arst suudab pakkuda. Patsient haarab sellest alati kinni. Kuid tuleb tunnistada, et ka mina haarasin millestki kinni. Võimalik foobia pakkus mulle erialast huvi, muidugi. Samas vilkus sügaval mu alateadvuses juba ka ahvatluste salakaval tuluke: äkki see polegi nii paha, et Kristin Aristo on vältinud püsisuhteid? Kui ikka on vältinud.

      Pidin temast natuke enam teada saama.

      „Öelge, palun, kas teil on praegu kellegagi mingisugune püsivam suhe ka?” küsisin ääri-veeri.

      „Mis on püsivama suhte ja püsisuhte erinevus?” päris ta vastu.

      „Erinevust õigupoolest polegi,” pidin tunnistama.

      „Kas püsisuhe, mida te nimetate püsivamaks suhteks, on selline suhe, mis on kestnud kauem kui üks kuu või kauem kui üks aasta?”

      „Ega ma täpset pikkust oska määrata. Ütleme nii, et ma pean silmas suhet, mis parasjagu püsib ja mida te tahaksite hoida,” selgitasin.

      „Mul on raske sellele küsimusele vastata,” lausus Kristin.

      „Miks?”

      „Ma ei tea, mida ma hoida tahan.”

      „Keegi teil siis ikkagi on,” järeldasin. „Kas see elukaaslane…”

      „Kaaslane,” korrigeeris Kristin.

      „Kaaslane siis… kas see noormees – ma eeldan, et ta on noor mees…”

      „Jah, ta on noor mees. Ma ei ole lesbi.”

      „Seda pole ma arvanudki,” ütlesin. „Kas teie noormees teab, et olete praegu psühhiaatri juures?”

      „Ei tea. Veel ei tea. Aga ma ei varja seda tema eest.”

      „Väga hea. Siis te usaldate teda.”

      „Kuidas kunagi,” täpsustas Kristin.

      „Mida see võiks tähendada?” uurisin.

      „Kui me koos oleme, siis on kõik okei, aga kui teda ei ole lähedal, siis tekivad igasugused kahtlused ja pinged.”

      „Mõistan, mõistan. Mõnikord on vastupidi – koos olles alailma tülitsetakse, aga lahus olles tekib igatsus.”

      „Kas abielus on nii?” küsis Kristin.

      „Kuidas kunagi,” vastasin. „Teate, mul on üks mõte. Mis te arvate sellest, kui järgmine kord tuleksite siia kahekesi? Vahel on sellest abi.”

      „Ei! Ainult mitte seda!” hakkas ta kätega vehkima. „Ma ei vaja suhtenõustajat. Olen siin enda probleemide pärast. Tema ei puutu asjasse.”

      „Olgu, olgu,” rahustasin noort naist. Tema keevalisus meeldis mulle ja tõrjuv hoiak noormehe kaasamisse samuti. „Jäägu meie jutud pealegi meie kahe vahele.”

      Võtsin nagist musta nahkjaki ja tahtsin seda Kristinile selga aidata. Aga seekord eksisin kapitaalselt – olin haaranud omaenda tagi, ehkki kahte musta nahkürpi eristasid lisaks mõõtmetele kassiküüntest jäänud kraaped, loomulikult minu tagi õlal. Tähelepaneliku vaatleja kuvand, mida olin püüdnud endast luua, mõranes. Nüüd taipasin, miks prantsuse keeles puudub sõna „piinlik”. Elegantsed prantslased ei satu kunagi säherdusse piinlikku olukorda. Mina olin mats mis mats.

      Kristin mitte ainult ei naeratanud, vaid puhkes laginal naerma. Tal oli imeilus valge hambarivi.

      „Ausalt öeldes… Ma kujutasin teie vastuvõttu teistmoodi ette,” rääkis ta pingevabalt.

      „Jah? Kuidas siis? Et koputan haamrikesega teie põlvele?”

      „Ootasin teistsuguseid küsimusi. Umbes nii, et kas ma kuulen torust hääli, kui veekraani lahti keeran.”

      „Te ju ei kuule, mis ma tühja küsin.”

      „Olete kindel?”

      Kristin kallutas kelmikalt pead, laskmata mind vabaks oma läbistava pilgu püünisest. Seda kuldrelva valdavad tavaliselt naised, kes nõuavad meestelt tingimusteta kapituleerumist. Mulle tuli natuke hirm peale.

      „Tervitage ema!” hüüdsin, ust tema järel sulgedes. Erk parfüümilõhn jäi kabinetti.

      Ja siis märkasin sõnumit oma Samsungi ekraanil: „Palun osta mune. Tahan õhtul leiba kiluga röstida. Anu.”

      Mu tuju oli parem, kui ma psühhiaatriahaigla uksest välja kuldsesse sügisesse astusin. Ma armastan sügist, meenus mulle. Õhus hõljuvat aeglase kõdunemise hõngu, mis on kummalisel kombel omamoodi romantiline.

      Mulle meeldis sügiseti väga pidudel käia, kui ma olin noor, vaba ja õnnelik, tuli mulle meelde. Noorem, vabam ja õnnelikum, parandas keegi mu peas. Võib-olla kuulus see hääl härra psühhiaatrile, kellega olin äsja kohtunud. Või mu paremale minale. Adekvaatsemale minale. Sest ma sain ju tegelikult aru küll, et ma olen alles 30, noor naine. Polnud vaja end veel maha matta.

      Piinlik, et ma visiidile hiljaks jäin. Kui kodus jakki võtsin, kukkus riiete all peidus olnud kõlar mulle jala peale. Henri oli ostnud uue muusikakeskuse ja vana miskipärast kappi toppinud. Olin natuke aega valust ulgunud, seejärel vigastuse üle vaadanud, kergelt veritseva kriimustuse ära puhastanud ja plaasterdanud ning haigla poole startinud, tee peal sisemiselt vihast keedes. Ma olin dr Eiseni sabas kabinetti kõndides ikka veel vihane, aga ta vist ei märganud midagi. Õnneks. Ma oskan päris hästi oma tegelikke tundeid varjata. Kontoris hoolikalt lihvitud oskus, nentis keegi mu peas irooniliselt. Samas mine tea – kas ta tõesti ei märganud? See oli ikka hale, kuidas ma vahepeal valu pärast tast maha jäin ja siis sammu kiirendades talle peaaegu selga pidin koperdama.

      See dr Eisen tundus muidu päris tore, mõtlesin, saabastega läbi kollaste lehtede sahistades. Vana, elutark ja kogenud. Natuke pinges, liiga kontrollitud kuidagi, aga muidu meeldiv. Selline mees, kellega võiks asjadest rääkida küll. Ta on ema sõber, ole ettevaatlik, hoiatas küünik mu peas. Aga arstid ei tohi ju patsientidest kolmandatele isikutele rääkida, meenus mulle. Isegi mitte võimukatele ülehoolitsevatele fuuriatest emalõvidele.

      Ema oli mind vastuvõtust teavitades avaldanud rahulolematust, et dr Eisen polnud nõus kohtuma kolmekesi kuskil vanalinna kohvikus. Ma olin vaevu suutnud hoiduda silmi pööritamast ja oigamast. See oleks olnud nii piinlik! Juba ainuüksi see, et ema oli midagi sellist arstilt küsinud, oli kohutav – mida ta õigupoolest mõtles?! Nojah, samas oli kena, et ta oli mulle selle kohtumise organiseerinud, kuigi kiiret lahendust ehk siis unerohtu sealt ei tulnud. Aga mingi lootuskiir siiski.

      Ma ei tea, kas selle commitment phobia mainimine oli õige samm. See ei ole ju tõenäoliselt üldse mingi päris ehtne meditsiiniline diagnoos? Pigem heaoluühiskonna hellitatud laste pseudoprobleem. Nojah, depressioon on küll haigus, aga nii hullusti minuga ju siiski ei olnud? Ma ikkagi suutsin enam-vähem normaalselt funktsioneerida. Päris normaalselt või õnnelikult oma elu elada olnuks muidugi oluliselt parem.

      Kontoris oli reedeselt rahulik. Unustasin end meilboksi saabunud sotsiaalmeedia uuringu tulemusi lugema. Tundsin hõõguvat äratundmisrõõmu, kui lugesin, et korraliku valimiga küsitlusele vastanutest kolmandik oli aasta jooksul kaalunud oma Facebooki profiili kustutamist, kuna ei talunud seal valitsevat glamuuriga eputamist ja kriitilisi kommentaare. Paljud olid nõustunud СКАЧАТЬ